Kampaaniameister koolipapa nahas

„Kunstikool“ on retoorilistelt võtetelt pigem valimiskampaania kui valgustuslik haridusprogramm.

MEELIS OIDSALU

Teatri NO99 „Kunstikooli“ teine hooaeg ETV ekraanil 17. IX – 14. XII 2014, viisteist saadet.

ETV ekraanil lõppes teatri NO99 „Kunstikooli“ teine hooaeg. Pealkiri viitab hariduslikele eesmärkidele: tegu on rahvavalgustusliku saatega, mille vaatajalt eeldatakse õpilaslikkust, valmidust loobuda väljakujunenud hoiakuist, omandada uusi teadmisi ja hoiakud. „Kooliks“ nimetamine on aga selle saate puhul sobimatu.

„Kunstikooli“ esimesel hooajal esitasid Eero Epneri tekste EMTA lavakunstikooli 26. lennu tudengid, teisel hooajal võttis Epner aga nõuks ise lektorirolli üle võtta ja see otsus oli õige. Tudengid olid võõraid mõtteid kaunis mererannas omade pähe esitades silmanähtavalt õpilaslikud ja liiga püüdlikud, et lektori rolli usutavalt välja kanda. Epnerit teisel hooajal kaamera ees nähes oli tunne, nagu oleks lõpuks ometi näinud valitsuserakonna halli kardinali kaamera ees partei „tegelikku“ poliitikat avalikustamas. Juba lektori lõdvast lobedast esinemislaadist on märgata, et tegemist on kogenud ideoloogi, play-maker’i, jutlustajaga, kes vaatemänguühiskonna pühamus – jalgpalliväljakul – ringi konnates end vägagi kodus tunneb, eriti kui tribüünid parasjagu inimtühjad.

Retoorilistelt võtetelt sarnanebki „Kunstikool“ pigem valimiskampaania kui valgustusliku haridusprogrammiga, tegu on propagandaga, mille tegijad ei ole suutnud vältida poliitilise retoorika palju kirutud karisid: ülelihtsustamist ja normatiivse kõneviisi (asjad peaksid nii olema) esitamist reflekteerival (asjad on nii) toonil.

Kui teatritudengid olid lektoreina ebalevad, siis Epner läheb propagandistina julgelt pateetiliseks ja loosunglikuks: „Kui hävitame kunsti, hävitame unistusi“, „Kunst ei taha, et keegi meie üle oma võimu kehtestaks, just seepärast ta ongi kunst“, „Maailm ilma kunstita oleks praktiline junn“. Lihtsustamine on mõistetav: eks sa katsu pühapäevaõhtust kriminulli kannatamatult ootavale televaatajale kunstist meeldejäävalt kõnelda. Nagu poliitpropaganda puhulgi on küsimus piiris, millest alates hakkab lihtsustamine ja kunstipoliitilise programmi õigustamise vajadus lõhkuma (kunsti)poliitilise programmi sisulist terviklikkust, programmi mõistetavuse taotlus lagundama selle mõistlikkust. „Kunstikool“ tundub olevat piiri ületanud ja sellest on kahju, sest NO99 kunstipoliitiline programm (või selle aimatav taotlus, mis avaldub, kui jätta kõrvale lihtsustamisega tekkivad ilmsed vastuolud) ise on sümpaatne ja mõistlik.

Eero Epneri lobedast esinemislaadist on märgata, et tegemist on kogenud ideoloogi, play-maker’i, jutlustajaga,  kes vaatemänguühiskonna pühamus – jalgpalliväljakul – ringi konnates end vägagi kodus tunneb,  eriti kui tribüünid parasjagu inimtühjad.

Eero Epneri lobedast esinemislaadist on märgata, et tegemist on kogenud ideoloogi, play-maker’i, jutlustajaga, kes vaatemänguühiskonna pühamus – jalgpalliväljakul – ringi konnates end vägagi kodus tunneb, eriti kui tribüünid parasjagu inimtühjad.

Kaadrid saadetest

Kultuuripropaganda, nagu igasugune propaganda, on ühtesid hoiakuid võimustav ja teisi tasalülitav tegevus. Epneri „Kunstikoolid“ võimustavad subjektset, mõtlevat, demokraatliku määramatuse ja pideva muutumise tingimusis enese ja teistega hakkama saavat kunstipublikut ning (meta)poliitiliselt aktiivset kunstnikkonda. Kunst ei pea olema midagi igavikulist, elitaarset, see ümbritseb meid kõikjal, selle viljelemiseks ei pea enam isegi kunstnik olema. Epner jutlustab loovmõtlemise demokratiseerimist ja desakraliseerimist (transtsendentsi mõiste politiseeritakse, irrutatakse selle religioossetest lätetest) ning seostab loovmõtlemise võimelisusega võimu- ja enesekriitilisuseks.

Samal ajal kummitab „Kunstikooli“ läbivalt kultuurimessianismi ja tarbetu eneseõigustuse vaim. Sain aru küll, et eelmise aasta 7. septembri saates „Miks eestlane näitusel ei käi?“ esitletud toit-toit-toit-toit-kunst püramiid oli huumorivõttes lihtsustatud Maslow’ püramiid, aga see lihtsakoeline skeem kumab vähemalt retooriliste võtete tasandil läbi kogu „Kunstikoolide“ sarja. Liiga sageli kordus saateis igormangilik tõdemus, et haiget ühiskonda ravib vaid ilu, liiga tihti tõmbab saatejuht kunsti-mittekunsti piiri ühtlasi hea ja halva piiriks, mitmeid kordi kuuleme, kuidas kunst on millegi tõelise kogemiseks ehk veel viimane võimalus siin praktilises, banaalses ja vahetusväärtustel põhinevas manduvas maailmas.

Mõistan, et sääraste kistud polaarsustega üritab Epner paljastada poliitika, äri ja meedia estetiseeritust kui midagi võltsi, esitada kunstilist praktikat millenagi, mis oma algses süütus versioonis oli puhtalt indiviidi eneseväljenduse vabaduse päralt, mille umbisikulised institutsioonid on kaaperdanud. Aga siin võiks vabalt pöörata peegli mänguliselt vastupidi ja küsida: kui palju on nn kaasaegne kunst ise institutsionaliseerunud, hakanud mitte ainult imiteerima kapitalistlikke elumudeleid ja poliitilist retoorikat, vaid ka neid ise rõõmsalt praktiseerib? Samuti tekib küsimus, et kui „Kunstikooli“ üheks programmiliseks taotluseks on tavainimest kunstikogemuse kaudu poliitiliselt jõustada ja kunstikogemust demokratiseerida, siis miks peletatakse seesama vaataja „banaalse“ reaalsuse eest kunstikogemusse varjuma?

aa_sirp_15-02_0011__art_r2

„Kunstikoolis“ esineb sääraseid vastuolusid veel, ent ma ei alahinda Epnerit ega eeldagi, nagu ta arvaks, et kapitalismi ja kunsti või poliitika ja kunsti või meedia ja kunsti suhe on nii üksühene ja lihtne, kui „Kunstikoolis“ paistab. Aga lektor teeb liiga mitmel korral püramiidi tipmisest ilukolmnurgast hüppe otse televaataja toidukaussi. Teater NO99-lt oleks oodanud, et peavoolukäsitlusist erinevat kunstipoliitilist programmi esitletakse ka peavoolust erinevate retooriliste võtetega, et hoidutakse kunsti rolli mõtestamisel selle ühiskondlikule ohvristaatusele ja kunstniku kui kannataja kuvandile mängimast (ka holokausti ajal Saksa sõduri poolt tänaval hukatud juudi kunstniku kurvast loost kuuleme „Kunstikoolis“).

See, et „Kunstikoolis“ segunevad märkamatult reflekteeriv ja normatiivne kõneviis ning enamikku väiteid vormis „kunst on“ tuleks lugeda „kunst peaks olema“, ei ole kultuuridialoogis ebatavaline, pigem on see kunstile ja kultuuriajakirjandusele omane, sest kunst nagu ka „Kunstikool“ vormivad teatud hoiakutega vaatajat, nii nagu poliitikud üritavad vormida valijat. Ometi oleks võinud ehk sellelesamale pühapäevaõhtusele tavalisele televaatajale kas sarja alguses või lõpus meelde tuletada, et „kooliks“ nimetatud loengusarjas jutlustab kunstiteadlane Epner oma kunstinägemust, mis ühtlasi on teiste, konkureerivate, levinumate kunstikäsitluste sisukas kriitika ja seetõttu käsitletav sama palju kunstikriitilise kui propagandistliku või haridusliku programmina. „Kunstikooli“ messianistlik retooriline võttestik on kriipivas vastuolus tema programmiliselt demokraatliku, tavainimest loovmõtlemisele ärgitava vaimuga. Vastuolu retoorilise võttestiku ja programmi sisu vahel ei takista mind ometi neid mõtteid ega väärtusi, mida „Kunstikool“ esindab, pooldamast. Ka poliitikut ei vali ma pelgalt kampaaniameistri järgi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming