Kaks väikest novelletti

Kaire Nurk

KAISA EICHE „See näitus on Kaisa Eiche nägu” ja EVA LABOTKINI „Magamajäämine”Tartu Kunstimajas 28. VIII – 13. IX.Kui artikkel ilmub, on need kahe noore naisautori näitused juba sulgunud, kuid ekspositsioonide tunnetuslikult täpne komponeering ja sõnumlik puänteeritus ei lase neist siiski vaikides mööda minna. Kunstimaja väikeses galeriis sisenes vaataja otse uksest sisse astudes Kaisa Eiche loodud veel väiksemasse tsooni, mis hõlmas ruumist ligi kolmandiku ja mida ühest küljest piiritles neli fotot valguskastides ja teisest galerii otsasein,  millele autor oli kinnitanud kolm tualettpaberi rulli ja maha asetanud veel kaks. Tsooni, mis näis aktiivselt laperdavat eluruumi ja WC vahel. Vaataja kahtlemata oli surutud seisus.

Ortodoksselt tsentreeritud fotodest („abjektid 1–4”, 2004–2009) esimesel nägi ta lakkamatus kolimisseisus (või alalises püsiolekus?) pappkastide ja mustade kilekottide ning pehme mööbliga kaootiliselt pikitud elu- või tööruumi mustavalge kassi, mitme arvuti ja lauaga, millest  mõne taga korraga mitu tooli ja teise taga ei ainustki. See tuletas meelde, kuidas kunagi ajaloolasena pärast ülikooli lõpetamist Lihulasse tööle läksin ja kohalikust mööblipoest kolm lauda ja ühe tooli ostsin. Sellest räägiti pärast aleviku (nüüd linn) peal. See meenub mulle ikka ajuti. Teisel fotol turnib aknaklaaside vahel paksul (duchamp-raylikul) tolmu- ja surnud satikate kihil prussakas. Kolmandalt vaatab  vastu punaga groteskselt täiendatud huultega blond naisenägu, vasak näopool varjutatud kaasasündinud veresoonkonnahaiguse lillakast punast – see ei ole mitte Kaisa Eiche nägu. Neljandal fotol näeme pilku paeluvaid punaseid kõrgekontsalisi kingi (meenub Meret Oppenheimi krestomaatiline „Minu guvernant”, 1936) – kirbupunnid saledatel säärtel. Mis tualettpaberisse puutub, siis tegemist on autori enda kootud „sallidega” Decorast ostetud  roostes raua moodi materjalist tualettpaberihoidjatel („abstraheeritud olmeobjektid kunstigaleriis 1–6”, segatehnika, 2009).

Seoses abstraktse kunstiga on Renato Poggioli kirjutanud, et abstraktsiooni loodud „vaikuse puhtus” toob kaasa selle, et kunst vabastab end „asjade vanglast”, realiteedi lärmist. Eiche on kontsentreerunud just realiteedi lärmile, esitades seda võõrandavalt, stiilselt, puhastatult – kaunilt. Kunagi 1980ndate alul, ajaloostuudiumi  ajal, defineerisin ilu kui midagi sellist, mis suudab äärmuslikud vastandid (sh inetuse ja traditsioonilise n-ö ühekülgselt mõistetud ilu) koondada tervikusse.

Püüdsin seda tagajärjetult tajutavaks teha ka mõnele kursusekaaslasele. Kuigi näitusest aimub hulgim erisuguseid kaasaegseid teooriakatkeid, näib mulle, et Eiche on selle kunagise ilukontseptsiooni nüüd nähtavalt realiseerinud. Kuid võib-olla on ilu ja inetuse kooslus hoopis – ülevus? Sel  juhul oli Kaisa Eiche, Tartu kõrgema kunstikooli fotoharidusega linnaplannast Y-galerii galeristi õigupoolest traagilist nooti sisaldav armetusekaosehaiguse estetiseeritud esitus hoopis – ülev. Seda enam, et valguskastide taha jäänud tühjas ruumis (autori sõnul – „pühas ruumis”) oli veel üks taies, padi, millel veronikahigirätiklik meigitõmmis autori enda näolt. Kunstimaja monumentaalgaleriis üritas TÜ maalijahariduse ja EKA interdistsiplinaarse  magistrantuuri treeninguga Eva Labotkin ilma padjata ja muude mugavaks magamiseks loodud aksessuaarideta üheks tunniks uinuda avalikus linnaruumis, betoontrepi taevasse küündival ülaastmel või Londoni lõvi pronkskäppadel, või mänguväljakul lastele turnimiseks mõeldud rõõmsavärvilises plastikmahutis. Toomiku magistrantuuri keha- ja kohatunnetuse liinile assisteerib Andy Warholi kümnetunnine video „Uni” 1960ndaist. 

Labotkini kolmes magamajäämiskohas on palju edasimõtlemis- ja seostamisainet, neis on esindatud nii taolik-taevalik laotuse tühjus kui impeeriumlik võimusümboolika, aga ka lapselik mängutasand. Kindlasti pole see kolmik ainus ja absoluutne, ka mitte lõplik – kahtlustan, et autoril oli veel variante. Fotosid ja videoülesvõtteid performance’itest täiendavad Wisława Szymborska värsid „Unenägude kiituseks”: „Unes /…/ räägin soravalt kreeka  keelt ja mitte ainult elavatega. /…/ võin olla oma aja laps, aga võin ka mitte olla”. Autor mainib tööde sündimise peaajendina sagedasi kolimisi viimastel aastatel, mis loonud „sürreaalse kohatuse ja kodutuse tunde”. Seega on Eichega ühendavaks märksõna „kodu”, mis ju tavapäraselt just naisega seostuv paik. „Ring kollasel ristil” ja „Katkestus” on samuti kehakesksete performance’ite fotodokumentatsioonid: mustas kombinesoonis keha lebamas tänavaasfaldile kantud markeeringutel, mis muidu suunavad autojuhte (nagu lapsi või õppureid!) kindlale rajale, kuid kunstnik on neid defineerinud ootamatul, eeskirjades fikseerimata viisil.

Eva Labotkini leebelt somnambuulne flanöörlus linnas vahendab muuhulgas ka selle keskkonna tavaliselt tabamatuid mõõteid. Loodan, et siinne näituste pigem kirjeldav lühitutvustus annab lugejale võimaluse jätkata omapoolsete seoste ja üldistustega.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming