Kaks sõna kahest heliüritusest

RAEL ARTEL

Tulevikusuunal kulgevad heliilmingud tõstavad üha intensiivsemalt pead meil ja meie naabruses. Loomulikult on põhjusi palju ja erinevaid: techno ja rave?id on ammu rutiin, üha kättesaadavamad on helitöötlusprogrammid, laialt levinud üliodavad eksperimenteerimis- ja distributsioonivõimalused. Tekkinud on rahvusvaheline kogukond, kes jagab meetodeid, vahendeid ja electro-esteetikat. Igal pool on keegi, kes on mängu tõmmatud.

Ühekuulise vahega peeti Eestis ja Leedus maha kaks elektroonilise heli festivali: ?Elektrodienos: unidentified sound object? toimus Vilniuses esmakordselt, Tallinnas läks ?Hea uus heli? teisele ringile. Napp ajaline ja geograafiline distants pakub ilmeka võrdlusmomendi, mille siinkohal kohe ära kasutakski.

Vilniuse festivali motoks oli Dennis Cooperi mõttetera, et ?muusika on alati ees?. Avangardi imperatiivi mõõtu mõte hoiab audionähtusi, kui soovite, helikunsti, nende tegijatest eespool liikumas. Korraldajate ja publiku ülesandeks on see kõik lihtsalt kinni püüda ja enda omaks teha. Mõlemad sündmused üritasidki sel eesliikujal sabast kinni saada ja uudistada, mis loomaga õieti on tegemist. Festivalide missiooni-statement kõlas sarnaselt: ürituste eesmärgiks oli üsna üheselt innovatiivsete helieksperimentide tutvustamine, tundmatu looma kodustamine publiku sekka. Tulemused olid loomulikult erinevad, kuid samas ikkagi nauditavad, detsibellirikkad, harivad, omamoodi üllatavadki.

?Elektrodienos? oli eelkõige kunsti ja uue muusika sõpruskohtumine. Festival leidis aset Vilniuse kaasaegse kunsti keskuse saalides kolmel ööl ja kahel laval. Helikunst ja electro-muusika pakuti Vilniusele välja kui moodne ja magus komm, mida kunstisaalides keele all hoida. Tegu oli audience development-projektiga, mis püüdis kunstikeskusse kohale tuua rahvast, kes sinna argipäeval niisama ära ei eksi, teisalt aga esitleda electro-heli võimalikult erinevaid performatiivseid külgi ja live?i loomisloogikat. Nii sattus leedu sound art kontseptualisti Darius Ciutaga ühele lavale saksa päritolu innovatiivne trendilooja Mouse on Mars, soome karges ja minimalistlikus helitraditsioonis hulpiva Pink Twinsi kõrvale üksühene Monolake?i techno. Vilniuse festival oli välja reklaamitud kui tänavune Baltimaade suurim. Elektrooniline muusika institutsionaliseerub, seda presenteeriti leedukatele kui kaasaegse helikultuuri õppetundi pluss pidu. Festival balansseeris kunstisündmuse ja tantsuklubi piiril, kuigi pisut ebakindlalt.

Ideaalis positsioneeris Tallinna ?Hea uus heli? end erinevaid muusika- ja mõttemudeleid ühendava keskkonnana. Aprilli alguses Von Krahlis teistkordselt toimunud festival oli hõlmamatu. Krahli jagamine kolmeks kontserdipaigaks oli osalt meeldiv, sest lavadele oli võimalik ära paigutada maksimaalselt suur hulk esinejaid, teisalt muutis see üritusest 100% osasaamise võimatuks. Kerge hirm, et äkki hakkab ühes kohas igav või ambitsioon kõigile kõike pakkuda ei lasknud tegelikult tekkida konkreetseid rõhuasetusi, peaproþektorit ei pööratud üheselt ühelegi esinejale. Hästi demokraatlik, kuid samas ka korraldaja poolt nüansseerimata suhtumine.

Tegevus toimus sünkroonselt kolmel laval, mängiti kõike, alates kohalikest tegijatest (Kago, Barbariz, p0rt, ARS INTEL INC), lõpetades soome-eesti ja eesti-hollandi improvisatsiooniliste ühisprojektidega William S Beati ja Tourette Quartetiga. Festivali peaesinejaks kujunes vist Moskva päritolu grupp Spies Boys, kelle albumi ?Cold Wave? ma endale täiesti juhuslikult ükskord Moskvast jõulukingituseks ostsin. Nüüd olid spioonipoisid Krahli laval ja raiusid pille ja pulte nii, et vähe polnud. Väga positiivne praktika, mida võiks isegi intensiivsemalt harrastada, on see, et vaikselt hakatakse üles leidma ka idanaabritest tegijaid. Venemaa on suur ja lai ning üllatusi täis ja tihti võib seal tehtav pakkuda päris huvitavaid ja teistmoodi elamusi.

Nii HUH kui ?Elektrodienos? panid jälle mõtlema ka innovatiivse muusikaga kaasas käivale n.-ö. kogukonna fenomenile. Säärase helikultuuri ümber on iseeneslikult kasvanud kindlaks kujunenud inimeste ring, kelle jaoks live, pidu ja DJ-d on sotsiaalse ja esteetilise suhtlemise vorm. Bernard Schütze on võrrelnud eksperimentaalset helikultuuri mükoloogiaga: nii seened kui electro vajavad teatud kasvu- ja elutingimusi, pimedat, sooja ja niisket, mõtte- ja liigikaaslastega täidetud keskkonda. See on vohamise ja elujõulisuse eelduseks. Liikudes ühelt ürituselt teisele on ühisosa suurem kui erinevused.

?Elektrodienosel? ja HUHil oli teinegi ühine joon: pikema traditsioonita üritusi iseloomustab tihti totaalne eklektilisus ja optimism. Valikuid ei tehta, temaatilisi piire ei seata, üritus hoitakse meelega üleüldise defineerimatuse piiril. Usutakse siiralt sellesse, mida tehakse. Kumbagi üritust pole võimalik võrrelda ei Helsingi ?Avanto?, Montreali ?Muteki?, Barcelona ?Sonar?iga?. Vahest võiks ühel hetkel hakata esinejate valikul programmilisemaks muutuma, fokuseerima konkreetsetele ilmingutele, sisse zuumima, ühendama ilminguid ideelisel pinnal? Spekter muutub küll kitsamaks, kuid see-eest varjundirikkamaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht