Kaks kunstnikku, üks tee

Jüri Kassi ja Ülle Marksi emotsioonist tõukunud ülilihtne kujund, inimfiguur kutsub enesega ükskõik mis pinnal samastuma, unistama, võrdlema ja igatsema.

VAPPU THURLOW

Ülle Marksi ja Jüri Kassi näitus „Vüüming“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 10. I.

Jüri Kassi joonistatud figuur mõjub tõsiselt, peaaegu julmalt koos selle tööriistaga, mida ta käes hoiab. Ülle Marksi naisolend on mahe, painduv, lepitav, liikuv nagu tuul, kes kõikjale jõuab ja on alati kohal, kes aitab oma kohalolekuga teisel olla.

Jüri Kassi joonistatud figuur mõjub tõsiselt, peaaegu julmalt koos selle tööriistaga, mida ta käes hoiab. Ülle Marksi naisolend on mahe, painduv, lepitav, liikuv nagu tuul, kes kõikjale jõuab ja on alati kohal, kes aitab oma kohalolekuga teisel olla.

Peeter Sirge

Kunstnik soovib luua pildi. Millest alustada? Kas kuulata oma vaikset sisehäält ja järgida pilti, mis on vaimus juba olemas kusagil tema sees, või kuulata hoopis teist, valjemat, selget ja kõlavat ratsionaalse mõistuse häält, mis dikteerib süžee, mida visiooni põhjal kujundama hakata? Loominguprotsess võib olla kahesugune: kas intuitiivne ja kobav või sirgjoonelisem, mõistuslik. Viimast on kergem seletada: ideest tulemuseni eesmärgiga, mis pühitseb abinõu ja tehnika. Kumbki tee ei ole lihtne, loomingut ei või kunagi lihtsaks nimetada. Kui aga kunstnik on loomusunnil või väljakujunenud maailmavaate najal juba ühele või teisele neist astunud, käib ta sellel nähtavasti ka lõpuni; ma ei ole märganud, et keegi oleks oma raja teise vastu vahetanud.

Intuitiivne tee. Alguses on pildid kusagil kunstniku sees ja nõuavad väljapääsu, need ei anna rahu. Kui üks neist siis peale ateljeevaikuses toimunud sünniprotsessi lõpuks teostunud on, vaatab kunstnik oma kätetööd ja küsib: mida see tähendab? Siin on tegemist spontaanset tüüpi loojaga, kelle teadvusest voolab välja looming nagu muusika, mille alget ta ei oska ega püüagi liiga täpselt seletada, see ei ole tema eesmärk. Sisemise hääle maagilisel mõjul valminud teos näeb päevavalgust, kunstnik oleks justkui komistanud ühele olemise sõnastamatuist seadustest, mida tunnetab ka pildi vaataja ilma sõnadeta, silmaga kujundit emmates; tajudes rohkem meelte kui sõnadega. See paneb vaatajagi tundma ennast peaaegu kaasautorina, sest ka talle on jäetud väike osa loominguprotsessist, võimalus sisse elada. Müsteeriume ei ole meie elus palju, aga kui mõne leiame, on see niivõrd haarav, sügav, peen, kummaline jne, et otsimise kannatused on kuhjaga tasutud. Tundes ennast tähtsusetu osakesena, kuid siiski – kas või sekundi murdosa vältel – pühendatuna müsteeriumisse, olbame otsimiskannatuse tasumist kuhjaga; näeme ennast teelolevana millegi kõrgema ja parema poole, mis terendab üleva tõotusena.

Jüri Kass ja Ülle Marks on kunstnikud, kes mõtlevad kujundites ja usaldavad eelkõige tundeid. Väljendusvahenditel, millega nad on manuaalses kontaktis, on nende loomingus suurem tähtsus kui intellektuaalsel algel. Tundemõte liigub käe ja aju vahel, nende loomingut vaadates on meilgi kerge pildi sisse minna ja tunnetada kunstniku häälestust. Jüri Kassi joonistatud figuur mõjub tõsiselt, peaaegu julmalt koos selle tööriistaga, mida ta käes hoiab. Nagu pronksist valatud, kullipilguga Kalevipoeg, kes nalja ei mõista, seisab ta valgel taustal. Kontekstivabadus lubab vaatajal endal otsustada, missugusesse aegruumi see tegelane paigutada. Ülle Marksi naisolend on mahe, painduv, lepitav, liikuv nagu tuul, kes kõikjale jõuab ja on alati kohal, kes aitab oma kohalolekuga teisel olla.

Et see liiga lihtne ei tunduks, on kahe kunstniku ühisnäituse pealkiri „Vüüming“ – kõlab glamuurselt, lahtiseletatult „Pühendus“. Kellele või millele? Kas kunstile … aga võib-olla lihtsalt teineteisele? Vähesed kunstnikest abielupaarid esinevad nii edukalt ühisnäitustega.

Avamisel selgitas Jüri, et Ülle tuli talle tegelikult appi, et täita mõlemad näituse tarvis planeeritud saalid. Kui tema teosed esimesse saali valmisid mitme kuu jooksul, siis Ülle joonistas kõik teise ruumi aktifiguurid novembrikuuga. Jah, need on visandlikumad; siiski töötas ta nähtavasti niisama kiiresti, kui liiguvad, hõljuvad, arenevad tema tehtud efemeersed naisaktid, muutudes vaataja silmade ees nähtavaist nähtamatuteks.

Ja Jeesus ütles neile: „Kas lamp tuuakse tuppa selleks, et seda panna vaka või voodi alla? Eks ikka selleks, et see pandaks lambijalale?! Sest kõik peidetu on olemas vaid avalikuks saamiseks, kõik varjulepandu vaid päevavalgele tulemiseks“ (Mk 4:21-22).

Kunsti tehakse tõlgendamiseks ja mida ambivalentsemad on selle kujundid, seda rohkem mõtlemisainet need annavad. Emotsioonidega maalitud vormid on tähendusrohkemad, isegi kui need on ülilihtsad, nagu Ülle Marksi ja Jüri Kassi tehtud figuurid. Lihtsad kujundid on nagu muusika, mis jutustab alati lugu, kuid teeb seda väga abstraktses keeles. Inimene aga, inimfiguur, on vaataja kui teise inimesega kõige aktiivsemalt suhtlev kujund, see kutsub enesega ükskõik mis pinnal samastuma, unistama, võrdlema, igatsema. Ütlete, et need on vaid emotsioonid … Aga kas leidub ühtainustki mõtet, ka kõige konkreetsemat, mida ei oleks tagant tõuganud väikenegi emotsioon? Lõpuks, kui tahes ratsionaalselt ka ei mõtleks, oleme mõteldes rännakul, vaimsel matkal mööda tundmatuid, ainult tunnetusega haaratavaid radu, millel mõnikord ei märkagi, kuhu meid kantakse. Ja korraga oleme välja jõudnud uuele maale, uuele maastikule, millel puhub teistsugune tuul ja üleval on teistmoodi taevas. Ja hakkame nagu iseenesest teistmoodi mõtlema …

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar