Kaks korda positiivset Positiivi

Kristel Schwede: „Minu meelest kunsti ja elu vahel piire ei ole: elu on kunst ja kunst on elu. Pelgulinnas voogab elu galerii uksest ja aknast ise sisse.“

REET VARBLANE

Laura Kuuse ruumiinstallatsioon „Flatland“ on väga hea näide sellest, kuidas elu ja kunst sujuvalt kokku põimuvad.

Laura Kuuse ruumiinstallatsioon „Flatland“ on väga hea näide sellest, kuidas elu ja kunst sujuvalt kokku põimuvad.

Laura Kuusk

Praegusel ajal on iga vähegi arvestatava kunstipaiga programmis mõni fotonäitus või vähemalt on mõni kunstnik kasutanud fotomeediumi. Tallinnas on fotomuuseum ja portreegalerii, igal aastal peetakse fotokunsti messi ning üle aasta on fotokuu, mis haarab enda alla enamiku Tallinna nüüdiskunsti näitusepaikadest. Aprillikuus avas Pelgulinnas aga uksed uus näitusepaik – Positiivi fotogalerii.

Positiivi galerii on tihedalt seotud 2010. aastast ilmuva ajakirjaga Positiiv, need ongi ühe medali kaks külge. Kristel Schwede on ajakirja peatoimetaja ja ka galerist, Annika Haas on dokumentaal- ja portreefoto toimetaja, Laura Kuusk on nüüdiskunsti peal. Galerii esimene näitus oli Annika Haasi dokumentaalfoto väljapanek „Lennukivaatlejad“, mida varem oli eksponeeritud New Yorgi Photoville’i festivalil ja Washingtoni Touchstone’i galeriis 2014. aastal. Äsja lõppes Laura Kuuse näitus „Flatland“ („Korterimaa“). Vaadata on olnud mitme fotokunstniku, näiteks Vivian Ainsalu väljapanek, kelle elulugu on imposantne, aga kes meie nüüdiskunsti pildis ei ole just väga tuntud. Väljas on olnud ka galerii algatatud fotovõistluse tulemus ja Pelgulinnaga seotud kohaspetsiifilised fotod, millel võib-olla fotokunsti kui sellisega otsest seost ei ole. Galerii osales „Disainiööl“, „Tallinna teisipäeval“ ja fotokunstimessil.

Millist tühimikku täidab Positiivi galerii?

Kristel Schwede: Tühimiku küsimusele oskan ilmselt vastata hiljem, praegu alles loome oma nägu. Olen intuitiivne otsustaja-tegutseja ja võin öelda, et Positiivi galerii sündis eelkõige jagamisrõõmust. Ajakirja Positiiv väljaandjana näen, kui palju on Eestis andekaid fotograafe ja fotograafiaga tegelevaid inimesi. Ajakirja maht on aga paraku piiratud. Mõned fotod või fotoprojektid väärivad suuremat pinda, kui seda võimaldab ajakirjaformaat. Näiteks Laura Kõivu fotoseeria handi lastest „Hundisilmadega poisid“. Kõivu näitus avatakse hõimupäevade nädalal, 11. oktoobril. Valik seeriast ilmus Positiivi sügisnumbris.

Positiivi galerii on pisike, paindlik ja avatud erinevatele kunsti- ja elunähtustele. Minu meelest kunsti ja elu vahel piire pole: elu on kunst ja kunst on elu. Asukoht Pelgulinnas tähendab, et elu ise voogab galerii uksest ja akendest sisse. Nurga taga on väike kirik, Härjapea tänava otsas asub sotsiaalmaja, selle vastas on haigla. Roo tänava ühes otsas on koolimaja ja veidi kummituslik mööblimaja, teises otsas kavandatakse linnaosa väljakut. Politsei- ja kiirabiautod sõeluvad akna alt mööda, koolilapsed tulevad koolist, emad jalutavad lapsevankritega ja astuvad galeriisse sisse. Kogukonna vaim on Pelgulinnas väga tugev, see loob mõnusa, sõbraliku ja isikliku õhkkonna. Positiivi galerii muutus kohe kogukonna oma kohaks. Ka endised pelgulinlased, kes teevad siia nostalgilisi jalutuskäike, on juba mitmel näitusel käinud. Suhtlen külastajatega hea meelega, mulle meeldib nende arvamusi ja lugusid kuulata. Olen märganud, et iga teine galeriikülaline on kunsti- või kultuurivaldkonnaga seotud.

Kuidas olete programmi kokku pannud? Kuivõrd olete avatud kunstnike (fotograafide, kuraatorite) pakkumistele?

Fotograafia on tänapäeval enesestmõistetav väljendusviis väga erinevates valdkondades, professionaalsest kunstist (fotokunst, maal, graafika, ehtekunst, keraamika, tekstiil) igapäevaelu mobiili­klõpsudeni. Tehnoloogia kiire areng ja pidev muutumine on loonud olukorra, kus paljud asjad ja teenused, näiteks arvutiprogrammid, ei saa kunagi valmis, jäävadki vaheetapiks, protsessiosaks. Elame protsessi-, osalemis- ja teekonnaajastul. Teekond tähendab, et alati on keegi oma loometee alguses, keegi on keskel, mõni hakkab otsi kokku tõmbama, mõni on teelt kõrvale astunud või on juba lahkunud, alles on jäänud vaid looming. Positiiv näitab Eesti fotoinimeste teekonda, meie fotomaastikku kollaažina.

Fotomessil näitasime klassikalist must-valget fotograafiat. Kõik kolm messil esinenud fotograafi, Vivian Ainsalu ja Philip Solovjov näituse väljapanekul ning Reet Sau publikuprogrammis, eelistavad must-valget fotot ja armastavad pildistada vanade retrokaameratega. Nad kõik on väga pühendunud, töökad ja andekad noored inimesed, kelle loomingul tasub silm peal hoida.

Kuraatorite ja kunstnike pakkumised on teretulnud. Positiivi galerii septembri, oktoobri ja novembri näitused on kunstnike ja fotograafide endi algatatud ja välja pakutud (Laura Kuuse „Flatland“, Laura Kõivu „Hundisilmadega poisid“ ja Andres Vihterpalu „Naine tuli“).

Jaak Juske tegi Pelgulinna vaatamisväärsuste tutvustamisel peatuse Positiivi maja ees, mõnigi ekskursioonist osavõtnutest astus ka galeriisse Laura Kuuse näitusele.

Jaak Juske tegi Pelgulinna vaatamisväärsuste tutvustamisel peatuse Positiivi maja ees, mõnigi ekskursioonist osavõtnutest astus ka galeriisse Laura Kuuse näitusele.

Laura Kuusk

Laura Kuusk on üks neist, kes ka siis, kui elas väljaspool Eestit, oli ometi ka siin kohal – küll kuraatori­projekti, pop-up-raamatu, kunsti­teosega. Tema väljapanek ei olnud kitsas mõttes fotoväljapanek. „Flatland“ oli pigem ruumiinstallatsioon, mis kasutas fotomeediumi. Koduteema on alati tähtis olnud, kuid praegu, mil kultuurid ja ka arusaamad kohtuvad Euroopas teravamalt kui kunagi varem, on see lausa üks võtme­teema. Laura Kuuse lähtenurk oli kinnisvaraturg ja sellest tulenevalt ideaalse elamispaiga väljapakkumise strateegiad ja taktikad ehk ka igatsetud ilusa elu ja staatuse saavutamise simulatsiooniviisid. See näitus istus imehästi väikesesse galeriisse, iseäranis, kui mõelda selle maja ajaloo peale. Kuidas sa selle näitusega rahule jäid?

Laura Kuuse näitus oli väga hea näide sellest, kuidas elu ja kunst sujuvalt kokku põimuvad. Tegime alles galeriis remonti, kui Laura aknale koputas ja uuris, mis endises väikepoes toimub. Kui galerii oli juba avatud, rääkis ta ühel külaskäigul, millised mõtted tal ruumiga seoses olid tekkinud. Ideed tundusid põnevad ja pakkusin talle võimaluse need ellu viia. Juba näituse pealkiri kõlas 16 ruutmeetri suurusele ruumile igati irriteerivalt. „Vaatan nüüd oma kodu teise pilguga,“ kirjutas üks näituse külastaja külalisraamatusse.

Kodu tähendus sõltub ilmselt palju põlvkonnast ja inimesest. Ise olen nomaadi tüüpi ja nimetan muretult koduks ka hotelle, kus reisides viibin, isegi kui ma end seal alati mugavalt ei tunne. Otsisin endale sobivat kodu päris kaua ja avastasin, et kodu algab mulle tänavast. Praeguse kodu leidsingi nii, et kuigi polnud veel korteri suhtes otsusele jõudnud, sest see vajas kapitaalremonti, avastasin, et nimetan tänavat mõttes kodutänavaks.

Viimase kahekümne aastaga on eesti kodu tähendust kindlasti muutnud arvukad kodusisustuse ajakirjad, elustiilide mitmekesisus ja kodu loomise võimaluste väga lai skaala. Kindlasti muudab kodu tähendust nomaadlik noorem põlvkond, kes hindab pigem osalemisrõõmu ja -kogemusi kui kinnisvara ja sellega seotud kohustusi. Muutused kodu mõistes ja vormis on näha ka ökonoomsetes moodulmajades (Green Cube, Koda) või uues disainmööblis, mis on joonelt ja kaalult kerged ning olemuselt mitmefunktsioonilised. Uus kodu on akude laadimise koht, mitte elu jooksul kokku ostetud asjade ladu.

Millised on teie edasised plaanid? Kui jätkusuutlik on Positiivi projekt, nii ajakirja kui ka galerii mõttes?

Eelistan pigem iga päev tulevikku tööga panustada, kui seda ette ennustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming