Kahn jõudis Eestisse tagasi, Komendant mitte veel

Toivo Tammik

 

Louis Kahni tütar Alexandra Tyng isa portree avamisel

Kuressaare raekojas. Louis Kahni poeg oma filmi “Minu arhitekt”

linastuse järel Kuressaare Linnateatris. piia ruber

 

Louis Kahni päevad Kuressaares 6. ja 7. oktoobril.

 

Eestis tihendatakse linnasüdameid, suuremaid linnu ümbritsevaid põlde ja metsaaluseidki täidab varsti uusehitiste ehmatav võrk. Tänapäeva hollandlaste formaalne mõju eesti arhitektuuri ametlikult tunnustatumatele tegijatele on olnud ilmne. Ehitame ja planeerime rohkem kui kunagi enne, seda näiliselt järjest moodsamaid vahendeid kasutades. Meedias on arhitekt aga peksupoiss rohkem kui kunagi varem: ta on uue ja harjumatu kehastus. Samas ei ole arhitektuuris mitte just kõik hullutavalt uus ja just äsja leiutatud.

Louis Kahni ajatelg arhitektina töötas skaalal, mis ei tundnud vahet aastatuhandetel: tema töödes on arhitektuuri ajalugu ühendatud kõige paremal ja täiuslikumal kujul. Põhjalikum pilk Kahni loomingule ja isikule võib kujuneda teatavaks murranguks ka eesti arhitektuuris. Louis Kahni Eesti juured tõid mõni nädal tagasi Saaremaale kokku esindusliku seltskonna.

5. oktoobril tähistati Eesti Arhitektide Liidu 85. aastapäeva Tallinnas Lillepaviljonis. Prožektorivihus toimetasid õhtujuht ja kohalikud tervitajad, presenteeriti uut filmi nõukogudeaegsetest EALi esimeestest ja nende iseseisvusaegsetest mantlipärijatest. Kokkutulnute enamuse moodustasid seeniorid. Vaikselt omavahel juteldes jälgis eestlaste sebimist ka väike seltskond Ameerika Ühendriikidest. Miski ei viidanud sellele, et vaikselt ja märkamatult on meile koju kätte tulnud maailmaarhitektuuri ja selle uurijate tipptase.

Louis Kahni kohta ilmub erialakirjanduse lettidele igal aastal paar uut monograafiat. See on hämmastav, kui arvestada, et meister lahkus siit ilmast juba üle 30 aasta tagasi. 6. oktoobril korraldas Kuressaare linnapea piduliku vastuvõtu Louis Kahni portree kinkimise puhul Kuressaare linnale. Kinkija on suure arhitekti tütar Alexandra Tyng, kes tegutseb Philadel­phias ning kelle üks viimane töö käesoleva aasta kevadel, XX sajandi suure arhitektuuriuuendaja Robert Venturi portree, valmis Philadelphia linnavalitsuse tellimusel. Tyngi looming meenutab pisut Hopperi oma, kuid on viimasest pehmem, naiselikum. Kuressaare sündmustel osales ka Philadelphia ülikooli arhiivide juhataja William Whitaker, kes on muu hulgas Kahni loomingulise pärandi hoidja ning kes lähedalt seotud ka tänaseni tegutseva Robert Venturiga. Tema ja Ingrid Mald-Villandi  koostöös korraldati Eestis ka Louis Kahni tööde ulatuslik näitus, mille kujundas Peeter Laurits.

 

Poeg isast

 

6. oktoobri hilisõhtul kogunes Kuressaare Linnateatrisse saalijagu publikut, et vaadata Kahni poja Nathaniel Kahni filmi “My architect” (“Minu arhitekt”). Arhitektuurimuuseumi poolametlikel filmiseanssidel või oma kodus oli nii mõnigi filmi näinud, kuid seekord oli kohal Suur Looja ise – ja seda nii mitmeski tähenduses. Nathaniel Kahni näol on tegemist andeka filmimehega, kelle võimas loojanatuur on murdnud filmikunsti traditsiooniliste žanrite piirid. Eestisse saabudes oli tema esimene soov külastada räpaseid äärelinnu, sest Nathanieli sõnul alustas ka Lou (Louis Kahn) alati linnaga tutvumist selle servast, mitte kunagi mõnest tsentraalsest ülelakutud turistilõkse täis kvartalist. Kopli poolsaare, sealhulgas liinide ja Johansoni projekteeritud lasteaia külastamine täitsid need ootused hästi: ehedad elulõhnad koos kõduneva geomeetriaga vapustasid külalist oma ainulaadsuses.

Kahni päevade sooja, isikliku ja poeetilise avanguna näidatud film mõjus subtiitritega varustatult ilmutuslikuna – Nathaniel Kahni sissejuhatuseks eesti keeles öeldud sõnad “Olen tagasi kodus” mõjusid liigutava ja sümboolsena. Nathaniel Kahni kohalviibimine Kahni päevadel  oli kogu ürituse atmosfääri olulisimaks kujundajaks.

 

Konverentsi asjalik õhkkond

 

Pärast suurejoonelist sissejuhatust  jätkas järgmise päeva, 7. oktoobri hommikul Kuressaare Linnateatri laval Robert McCarter, praegu ilmselt parim Kahni arhitektuuripärandi tundja. Märkimisväärselt töökas teadlane on teinud ka särava karjääri: töötanud Columbia ülikoolis koos Tchumi ja Framptoniga, praegu tegutseb ta arhitektuuriprofessorina Florida ülikoolis. Rõhutatult härrasmehelike maneeridega McCarter reageeris pisut valulikult tema suurepärases monograafias esitatud faktide täpsustamisele: muuhulgas jäi ta ka kindlaks oma raamatus tõe pähe esitatud legendile, mille järgi Kahn on vaat et otsesuguluses Felix Mendelsson-Bartholdyga. McCarteri ettekanne oli sisukas, asjaga vähem kursis konverentsikülastajatele heas mõttes üldhariv ja mõne arhitekti või uurija jaoks isegi ehk edaspidises elus pöördeline. Ettekanne baseerus peamiselt tema 2005. aastal ilmunud Louis Kahni monograafia materjalidel. McCarteri teeneks võib pidada ka Kahni varasema perioodi uurimist ja tema kujunemisaastate esiletõstmist, millest senised käsitlused on tavaliselt üle libisenud.

Tugeva natuurina näitas ennast ka Anne Tyng, kes oli varasema Kahniga aastaid tihedates loomingulistes ja isiklikes suhetes. Soliidses eas daami ettekandest kumas praegugi mõnusat utoopiavaimu, millega tal ilmselt ka Kahni üksjagu mõjutada õnnestus. Anne Tyngi kuulates võis auditoorium nautida haruldast võimalust: mitmete poole sajandi taguste poolteaduslik-poeetiliste ideede sünni- ja arengukirjeldusi otseallikast.

Siinkohal on sobiv hetk teha väike kõrvalepõige. Konverentsi ettevalmistamise ajal pakkus ürituse moderaatoriks kutsutud Christopher Moller üheks diskussiooniteemaks välja August Komendandi mõju Kahni ja Tyngi rohkete diagonaalidega Philadelphia Towerile kui väga innovaatilisele rajatisele, mis jäi teostamata. Ka Tyng peatus sellel teemal, tõstes esile oma rolli selle projekti sünniloos ja maketi loomisel. Vastu Molleri ootusi võib Komendandi mälestusteraamatust lugeda, et tema arvamus antud töö kohta on hävitav: see olevat tegelikkuses konstruktiivselt teostamatu ning arvestatav vaid väikese makett-skulptuurina.

Kahn oli kogu oma elu Eestist ära lõigatud, kuigi teda siin siiski teati ja tunti ka juba 1960ndatel. Asi ei olnud tegelikult päris nii, nagu kriitik Karin Paulus ühes oma teaduslikus kirjatükis kibedusega mainib: “Et Nõukogude Liidust välja sõita said vaid vähesed inimesed, nagu parteilased, arhitektid, siis oli väljaspoolne pigem fantaasia kui tegelikkus” (Kunstiteaduslikke Uurimusi 2005, nr 2-3, lk 55).

Eesti arhitekti Vilen Künnapu tähtsust ja mõju eesti kultuurile ei ole keegi osanud veel ammendavalt uurida. Künnapu on aastakümneid rännanud, kui mitte füüsiliselt, siis fantaasiates, ning alati kummalisel ja uskumatul määral olnud kursis värskete vooludega lääne kultuuris, jagades teavet ka meie kirjanikele, muusikutele ning teistelegi, kes ette on juhtunud. Seekordne ettekanne puudutas nii lektori juba 30 – 40 aasta tagust süvahuvi Kahni loomingu vastu kui ka julget vaimset rännakut Kahni teemal ning sukeldumist idamaisesse müstikasse. Vaheajal mainis Nathaniel Kahn tunnustavalt, et “Loule oleks see jutt meeldinud”.

 

Arhitekti ja inseneri koostöö

 

Viimane ettekandja Thomas Leslie Iowa ülikoolist peatuski lähemalt Kahni ja Komendandi suhetel. Leslie nimetab ka oma loengu tutvustuses Komendanti olulisimaks Kahni kaastöötajaks. “Kahn nägi enda rolli orkestreerijana, manipuleerides süsteemide ja koostisosadega, et anda edasi ja väljendada üldist arhitektuuri eesmärki. Seevastu Komendant oli haaratud ideaalsetest ehituslikest lahendustest, mis olid tihti tõhusamad kui Kahni poolt sageli valitud aupaklikud lahendused”. Leslie valgustas põhjalikult mitmeid maailmaarhitektuuri tippsaavutusi, mille puhul Kahni ja ka Komendandi mõju on ilmne. Nagu kuluaarivestluses selgus, oli Leslie’le üllatuseks ja uudiseks Komendandi varasem  ja meie vaatenurgast samuti väga innovaatiline tegevus sõjaeelses Eestis. Komendandi tegevus nii Eestis, Euroopas, Põhja-Ameerikas kui ka  mujal ootab alles ammendava ülevaate koostajaid. Sellega on mõneti ka hiljaks jäädud. Kümme aastat tagasi leidus veel hulgaliselt inimesi, kes olid temaga koostööd teinud ja teda hästi tundnud, nende lahkumisega on aga suur hulk olulist teavet kättesaamatult kadunud. See on eesti arhitektuuriloolaste järjekordne kasutamata võimalus; raske on leida sama suurusjärgu tegijaid eestlaste hulgas mis tahes erialal.

Ürituse vaimsuse tase oli kõrge. Mitmed ärksamad arhitektikontorid olid tulnud kohale in corpore, kuulajaid oli ka naaberriikidest.

Nathaniel Kahni filmist kui ka Louis Kahni kaasaegsete mälestustest aimub, et arhitekti igapäev oli tihti häiritud ametnike ja kriitikute ränkade rünnakute tõttu. Kahn imestas:  miks nad küll ründavad seda, millest nad aru ei saa? Nii mõnedki arhitektid tunnistasid, et Kahni üritus Saaremaal avas osavõtjate silmad ja näitas teed. Oleme oma arhitektuurses mõõtmes ja mõtlemises seotud kohalike oludega, oma kultuuritraditsioonide ja majanduslike võimalustega. Kontaktid Eestiga on Kahni perekonnal loodud ja need on tugevad. Kahni hästi tundnud inimeste hinnangul ta ilmselt ei oleks ultimatiivselt sekkunud vaidlusesse teemal, kus peaks asuma linnakese raekoda. Kahni väljaütlemistes, artiklites, manifestides ja loengutekstides puudub rünnak ja negatiivsus.  Louis Kahni näol oli tegemist kunstnikuga ja kunstis ei ole demokraatia esikohal. Tõelised arhitektuuri meistriteosed, millistest me ka Eestis unistame, ei sünni lõpututes avalikes aruteludes, mis näivad baseeruvat põhimõttel, et ka köögitüdruk võib valitseda riiki. Hea arhitektuuri sünni juures peab olema suur looja, kes vormib kaasaantud ja õpitud omadused igikestvaks kunstiteoseks.  Kuidas see käib, sellest andis meile aimu nädalavahetus Saaremaal.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming