Kahe sajandi kunstnikud

Elnara Maarin

Näitus “Ühest sajandist teise. Kristjan ja Paul Raud” Kumus kuni 8. X.

 

Vendade Kristjan ja Paul Raua loomingu ülevaatenäitus Kumu suures saalis on ajutise suure isikunäituse esimene proovikivi. Lõpuks valmis saanud kohalik kunstitempel pakub piisavalt ruumi ajalooliste sündmuste pidulikuks läbimängimiseks, et taasavastada unarusse jäänud tegelasi, rehabiliteerida ja integreerida neid uude kunstiajalukku. Antud näitusega taotletud universalistliku ülevaate andmist, ideeliselt traditsioonilisele, modernistlikule käsitlusviisile toetudes on koostatud seeläbi järjekordne suur narratiiv, mis haakuks muuseumi kui rahvusliku sümboliga.

Raudade ekspositsioon lähtub kronoloogilistest, temaatilistest, žanrilistest ja vormilistest tunnustest, esitledes vendade elukäiku eluetappide kaudu (perekond, õppeaastad, reisid jne). Kujundus on võimaldanud eksponeerida erakordse hulga vendade loomingut nii Eesti muuseumidest kui mitmetest erakogudest ning pakkunud seeläbi võrdleva analüüsi. Samas on Kumu suurest saalist saanud kohati labürint, kus jäi mõistatuseks, kuhupoole tuleb liikuda, et mitte kaotada väljapaneku kronoloogilis-temaatilist telge. Hea leid on etnograafiliste esemete eksponeerimine: näha saab just neid vendade vanavara kogumise aktsioonis hangitud objekte, mis panid aluse ERMi lõpututele kogudele. Kunstnik oli noorrahvuslikus ühiskonnas universaalne tegelane, kes tegeles (kunsti)pärandi väärtustamise kaudu rahvusliku mälu loomisega. Samas näitab rõhutatult suur signatuur Paul Raua Woldemar von Uexkülli portreel enesepositsioneerimise vajadust kunstnikuna. Rahvapärandi materiaalsete objektide uurimise kõrval lõimiti ka rahvaluule oma loomingusse, eelkõige “Kalevipoja” tsüklis. Näitusel oleks tahtnud Kristjan Raua rahvaluulele, rahvaballaadidele ja nende motiividele rajanevate tööde puhul tutvuda ka kirjalike allikatega, mis aidanuks paremini suhestuda nende tekstikesksete kompositsioonidega (“Emu järve lend”, “Kalmuneid”, “Lesknaiste ohvrikivi”, “Ema viis hälli heinamaale”).

Näituse pealkiri “Ühest sajandist teise” annab juhtnöörid vendade loomingu analüüsiks, aitab neid seostada konkreetse ajastuga. Võiks öelda, et tegelikult jäi Paul Raud oma loomingus seotuks XIX sajandi traditsioonidega ja Kristjan Raud on nii-öelda XX sajandi kunstnik. Neid eristab reaalsuse käsitlemine: esimese puhul kehtib mimeetilise kunsti põhimõte jäljendada olemasolevat, teise puhul oma erilise reaalsuse loomine individuaalse kunstikeele abil.

Paul Raua portreed järgivad parimat akademistlikku traditsiooni, kujutatavaid on stiliseeritud ja idealiseeritud. Nende puhul on raske rääkida psühholoogilisusest, pigem on kujutatud teatud tüüpe (talupoeg, seltskonnadaam, haritlane). Vahetumalt mõjuvad intiimsed ja etüüdlikud kujutised; erand on paruness Natalie von Uexkülli paraadportree, mis on lõpetatud ja läbimõeldud kompositsiooni ning viimistletud detailidega. Samal ajal kui Kristjan Raud mõjub eepiliselt ja monumentaalselt nii suurte söemaalide kui väikevormide puhul on Paul Raua rahvusromantilised kompositsioonid eepilised pigem dramaatiliste lavastuste tõttu, muutudes kohati isegi kitšiks. “Ema viis hälli heinamaale” sisaldab eesti kunstis erandlikke putokujutisi, magusaid punapõski liblikatiibadega, mis mõjuvad keset põhjamaist maastikku üsna absurdselt. Uue dimensiooni Paul Raua suurtele rahvusromantilistele kompositsoonidele annaks camp’i mõiste rakendamine (“Äravalitu”, “Ema viis hälli heinamaale”).

Kristjan Raud oma mõõduka interdistsiplinaarsusega esindab nii-öelda provintsi renessansi tüüpi. Tema tarbegraafika visuaalne keel baseerub rahvusliku materiaalse kultuuri uuringutel, ühendades funktsiooni ja esteetika nõuded. Etnograafilised uurimused määravad ka muistse Eesti teemaarendused, tegelaste kujutamise ja nende atribuutide valiku. Ajaloolise täpsuse kõrval mängis olulist rolli ka müütilise enneajaloolise ajastu representatsioon. Töös “Linnuse rajamine” märgistavad Kalevipoja riided ja valitsejaregaalid tema staatuse, vastandina tema arkaadialikule “noorusaastate” alastusele. Nii on edasi antud üleminek riigieelsest etapist rahvusriigi tekkimiseni, tõrksa taltsutamise protsessis järgneb looduslähedasele seisundile tsivilisatsioon. Meie vaieldamatuks lemmikuks kujunes vaatajat petva pealkirjaga teos “Kalevi tagasitulek”, mis vastupidiselt ootustele ei kujuta kojutulijat ennast, vaid sõnumitoojaid. Sündmuse olulisus on edasi antud kaudselt, teiste semantiliste vahenditega: pildil pole näha Kalevit, on vaid märk Kalevist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming