Käsitsi tegemise võlu

Kai Lobjakas

Briti keraamiku ja teoreetiku David Jonesiga vestleb kunstiajaloolane Kai Lobjakas.        David Jones on briti keraamik, teoreetik ja õppejõud, kes on pikki aastaid lähemalt uurinud rakupõletuse tehnoloogiat, kirjutanud sellest raamatuid. Ta osales Kohila sümpoosionil ja pidas EKA s kaks loengut.  Sa oled rahvusvaheliselt tunnustatud keraamik, kuid oled õppinud hoopis filosoofiat ja kirjandust, enne kui pöördusid keraamika poole. Miks nii? Mulle meeldib sõna „pöördumine”, kuna seda on kasutanud Heidegger oma filosoofias, kui ta kõneleb sellest, kuidas liigutakse ühelt alalt või mõtlemisviisilt teisele. Kui ma mõtlen oma elu peale, siis kõik, millega olen tegelenud, on osa jätkumisest: keraamika haarab endasse  paljud mu varasemad kogemused. Minu puhul on tegemist arengu, mitte kannapöördega. Varasema suhtes on see areng pigem kaasav kui lõhkuv. Püüan teoreetiliselt mõtiskleda keraamika, käsitöö üle: mida tähendab teha asju oma kätega? XX ja XXI sajandi kultuuris on see aspekt alahinnatud. Keraamikale pühendusin juhuse, õnneliku juhuse tõttu. Seda võiks nimetada ka ettemääratuseks, saatuseks ja karmaks. 13aastaselt otsustasin, ettenägeliku  teismelisena kuulutasin ka maailmale, et minust saab arst, hea arst. 16-17aastaselt läksin meditsiinikooli sisseastumiseksamitele, kuid nooruse tõttu olin sunnitud aasta vahele jätma. Veetsin selle aja lugedes, arutledes ja vaieldes ning otsustasin seejärel, et tahan teha loomingulist tööd, aga sinna peab kuuluma ka teoreetiline mõtisklemine, mitte pelgalt varem kirjapandu omandamine, milles minu arust teadus suurel määral seisneb. Õppisin  sotsioloogiat, mis andis mulle hea kultuuriteoreetilise tausta. Pärast seda, kui olin aasta aega lugenud Marxi, Weberit ja Durkheimi, otsustasin esteetika kasuks ja nii ma lõpetasin filosoofia ja kirjanduse eriala. Mitmete eksimuste tõttu – mõned minu õpetajate, mõned minu enda omad – ei saanud ma teaduslikku kraadi, mis võimaldanuks edasi õppida. Kuna töötasin ülikooli keraamikaühingu juures, otsustasin sellel alal edasi minna, sest see tundus tore.  1970ndatel ei hoolinud keegi karjäärist. Arvan, et tänaste noorte valik on palju keerulisem ja sõltub paljuski majanduslikest teguritest, ka pessimistlikust tulevikuperspektiivist.   

Kui oluliseks pead kirjutamist nendel teemadel, millega praktikuna kokku puutud? Kuidas sa ennast, kui üldse, määratled – keraamiku või teoreetikuna?

Loodan kasutada oma töös mõlemat: mu kunstis peaks peegelduma teooria ja teoorias mu kunstitegemise kogemus. Mu töö ei tohiks  olla vaid kontseptuaalne kunstiteos. Tahan olla eseme looja, tegija. Kuid tervik pole ainult kollektsiooni moodustavate elementide kuhjamine. Olen loonud mitmeid installatsioone näitustele, mis peegeldavad seda põhilist arusaama. Olen hakanud aru saama, kui oluline on püüda saada terviklikuks inimeseks, olla holistiline selles tähenduses, nagu mõistis seda Carl Jung. Püüan liikuda eemale teooria ja praktika, käe ja idee, keha ja vaimu dihhotoomiast, mis  on saanud alguse Descartes’i ratsionalistlikust filosoofiast, kuid ulatub äärmuslikes vormides religioosse mõtte ja usuni, eriti kristluses, kus keha on alati tajutud millenagi, mis on kõrvaline, ning tuleb pürgida hinge ja vaimu kõrgemate vajadusteni. 

Mis sind teoreetikuna käsitööst ja keraamikast mõtlemises paelub?

Mind rõõmustavad käega tehtud esemed. Keraamika puhul meeldib tõsiasi, et see on teatud ajal käsitsi tehtud ja jutustab ka oma saamislugu: kui vastuvõtja on piisavalt teadlik keraamikategemise protsessidest, siis ta suudab dekodeerida esemetesse sisestatud  märke. Sama kehtib ka põletamise kohta: mulle on huvitav seostada tööd põletusahju kuumusega ja mõelda, kuidas savitükile antakse kuumuse läbi jääv tähendus. 

Rakutehnika on su suur armastus keraamikas. Kuidas selleni jõudsid? Millisena näed selle juures ida ja lääne dialoogi?

Kõik eelnev toobki meid tegelikult raku teema ja idee juurde. Keraamikatehnika raku on tegelikult ühe jaapani keraamikute perekonna nimi, raku ajalugu ulatub tagasi XVI sajandisse, seitsmeteistkümne inimpõlve taha. Tegu on põletamisviisiga, mida ei kasutanud vaid see perekond. Seda võtet, mille puhul esemed  võeti ahjust välja hõõguvkuumadena ja pandi seejärel vette, et neile tuleks kohe peale paatina, kasutasid (ja kasutavad) keraamikud ja pottsepad üle Jaapani, kuna selliste esemete järele on suur nõudlus just teetseremooniate läbiviimisel. Ma komistasin selle teema otsa, kui pärast lõpetamist veel ülikooli juures töötasin. Eelmine õpetaja oli ostnud kõik raku põletusahju jaoks vajalikud materjalid, kuid polnud nendega siiani õieti midagi peale hakanud. 

Üsna samal ajal oli Paul Soldner (Ameerika keraamik – K. L.) kirjutanud sellest imelisest tehnikast ja oma kogemusest selle rakendamisel. Soldner oli suutnud tuua selle tehnika abil Euroopa keraamikasse suure muutuse. Ta lähtus Bernard Leachist (briti stuudiokeraamik ja õpetaja, elas 1887–1979 – K. L. ) ja tema 1949. aastal kirjutatud „Pottsepa raamatust” („The Potter’s Book”), kus Leach rääkis jaapani biskviitportselani kogemusest. Biskviitportselani  glasuuriti kergelt ja pandi ahju, et paari tunni pärast välja võtta, jahutada ja seejärel selles tehnikas tehtud tassidest teed juua. Leach oli sellest tehnoloogiast lummatud ning kasutanud seda kolmkümmend aastat. Soldner luges tema selgitusi, katsetas ka ise ja otsustas, et see on üsna igav, vaatamata sellele, et jaapanlased olid seda kasutanud juba neli sajandit ja Leach pea pool sajandit. Soldner võttis nõu ahjust välja, tõstis selle enne vette jahtuma panemist  teelehtedega täidetud tünni, mille tulemusel tekkis suits, mis reageeris kuuma põletatud saviga. Nii tekkiski uus tehnoloogiline võte. Just tänu ameerikalikule rakumeetodile hakkasin ka mina sellega tegelema ning et Suurbritannias rakutehnikaga eriti ei tegeletud, siis hakkasid galeristid mu tööde vastu huvi tundma. Ma spetsialiseerusin sellele. Mind on eriliselt huvitanud ida ja lääne dialoog, zen-budismi ideed ja selle vastukaja lääne mõtlemises.  1960ndate ja 70ndate noorte huvis meditatsiooni vastu on tunda Martin Heideggeri mõju. Eksistentsialismi arengus on tugevaid paralleele zen-budismiga: on üsna selge, et Heideggeril oli Richard Wilhelmi tõlgete tõttu zenbudismi ideedega tugevaid sidemeid.   

Oma viimases raamatus käsitled põletamise temaatikat ja sellega seonduvat tänapäeva mõtteviisi keraamikas.

Põletamisega seonduvad teemad on mulle aina olulisemad. Tajusin pärast rakust raamatu kirjutamist (raamatu alapealkiri oli „Tule uurimine”), et mind tõesti huvitab muutumine, selle sümboolne kõlavus, tähendus. Tegelikult  saab muutuse ideed kasutada alkeemilises tähenduses, nii nagu keskaja alkeemikud on seda teinud: tuli kui muutuse vahendaja, selle mõju psühholoogiale ja mõtlemisele. Siis tekkiski mul soov kirjutada raamat tulest: sellest, kuidas tule kasutamine on mõjutanud inimesi, muutnud inimloomust. Soovisin selle kaudu mõista ning panna ka oma lugejad mõistma seda, kuidas tuli muudab savi teistsuguseks, uueks materjaliks.   

Mida õnnestus sul Kohilas sümpoosioni raames teha?

Kui ma sain kutse osaleda Kohila sümpoosionil,  tundus see mulle kohe väga põnev. Olen oma tudengitega palju puupõletust teinud. Mõtlesin hoolega järele, mida ma Kohilas teha tahaksin, ja mõistsin, et just rakutehnika on ainuõige. Nii tahtsingi katsetada, mis juhtub mu saviobjektidega ahju kõige kuumemas kohas. Teised kunstnikud ei tahtnud oma töid sinna panna ja nii ei pidanudki ma võitlema koha eest ahjus. Mul õnnetus saavutada midagi, mis kõneles äärmuslikust kogemusest. See oli mulle oluline,  sest üks, mida oma töödes püüan väljendada, on mu infarkti- ja sellele järgnenud operatsiooni kogemus. Sellest on kolm aastat tagasi. Püüan seda savis peegeldada. 

Sa oled pikka aega õpetanud ka ülikoolis. Mida tudengid peaksid mõistma? Mis on kõige tähtsam?

Tahaksin, et mu tudengid saaksid aru, et olulised asjaolud ilmnevad sageli pärast sündmusi. Olen ise hakanud mõistma, et mu tööd olid väljendusrikkad ju enne seda, kui hakkasin neid teoreetiliselt mõtestama. Mu loengutes on oluline osa Marcel Duchamp’i seisukohtadel: kunsti,  tegevuse või mõtte tahtmatutel tagajärgedel ja kuidas tahtmatud tagajärjed võivad ühtlasi olla ka kaasatud tagajärjed. Oma elule tagasi mõeldes meenus mulle, et enne infarkti olin teinud südamekujulisi esemeid: ma lõin neist kilde välja, et need oleksid väljendusrikkamad. Nii et mul oli mingi ettetunnetamine sellest lõikamisest, mis mind ees ootas. 

Kuidas on Inglismaal keraamikaõpe korraldatud? Ma tean, et oled selle suhtes kriitiline?

Keraamika õpetamine on väga keerulises olukorras. Ma pidasin kuus aastat tagasi Austraalias rea seminare sellel teemal. On üsna ilmne, et nii Ameerikas, Euroopas kui ka Austraalias ollakse eemaldunud käsitöökultuurist ja käsitsi tehtud  esemetest, mis on tegelikult meie elu üks olulisemaid aspekte. Käsitöökursusi suletakse, kuna neid on kallis pidada: klaasi-, keraamika- ja metallitöökojad vajavad masinaid, tööriistu jm. Leian, et käsitööoskust tuleb kaitsta, ja olen kindel, et käsitööoskuse, ka keraamika vastu tekib uus huvi. Keraamikaõpetamine on väga paindlik, lisaks loovale kujutlusvõimele saab õpetada esitlemis- ja korraldusoskust, tulemustele orienteeritust. 

Millisena näed käsitöö ja keraamika positsiooni praegu ja tulevikus?

Mõistel „käsitöö” (craft) on väga madal maine,  seega ka keraamikal. Keraamikal eelkõige seetõttu, et enamik lääne keraamikatööstustest on kolinud Hiinasse odava tööjõuturu tõttu. See on muidugi rumal, sest sealgi tuleb aja jooksul rohkem maksta ja meie oleme kaotanud oma oskused. Kuna käsitöö maine on madal, siis ei tohi me ülikoolis enam seda mõistet kasutada, sest see ei ahvatle ei publikut, ei tudengeid. Seetõttu oleme sunnitud kasutama tarbekunsti (applied art) mõistet, mis on minu meelest palju anakronistlikum. Usun, et käsitööd, selle mõtestamist ootab ees suur taasavastamine. Olen kindel, et inimesed on võlutud käsitsi tehtud, aega ja oskust nõudnud esemetest, nad on valmis neid ostma, koguma, nende eest rohkem maksma.  

Üles kirjutanud K. L.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming