Käbi ei kuku männist kaugele

Andri Ksenofontov

Joonistustriennaali „Manu propria” näitused Draakoni galeriis 18. – 30. V ja rahvusraamatukogus kuni 8. VI. See ei ole esimene kord, kui kunstnikust isa pärandab töödega tütrele inspiratsiooni. Nii juhtus Christel Allikuga pärast Paul Alliku lahkumist. Maria-Kristiina Ulas on kirjutanud pildile „Ikka veel joonistan ma nii, nagu poleks Picassot kunagi olemas olnud”. Muidugi, kõik XX ja XXI sajandi kunstnikud on Picasso lapsed. Ent  teisele pildile on kirjutatud „Ikka veel joonistan ma nii, nagu poleks isa kunagi olemas olnud”. Maria-Kristiina Ulas mäletab, kuidas jälgis tüdrukuna isa joonistamist. Ta ei teadnud eriti midagi isa akadeemilisest kunstiharidusest ega loomingulistest katsetustest. Ta nägi kätt, mis lennates jooni üle paberi tõmbas. Seepärast siis „Joonistan isa jäljendades nagu oma esimesi portreid”. Ent isa portreteeris ka  teda ennast. Lapates vanu töid, jäi MariaKristiina Ulas mõtisklema isa 1965. aasta graafilise lehe „Magav laps” juures.

 

Ta on Peeter Ulase ja Concordia Klari ainus laps, pesamuna, keda kasvatati oma jalgadel seisma. Vanemad olid eeskujuks, ent ei õpetanud „omi trikke” ega korraldanud kordagi pereliikmete ühisnäitust. Maria-Kristiina Ulas on portreteerinud ennast titeportreelt, asetades ennast  pikali kirkavärvilisse keskkonda kui marjakisselli, suu lahti, hambad irevil, neelamas ümbritsevat maailma – „näljane ahne beebi Kiti”. Kaheksa aastat hiljem soetas Ulaste pere suvila Saaremaale. Käisid jalutamas ja askeldasid õuel, nagu ei oleks vana mändi seal kunagi olemas olnud. Kiti oli juba ammu kooli lõpetanud, tunnustatud kunstnik. 1997. aastaks küpses männijändrikust  motiiv. Peeter Ulas ei teadnud eriti midagi tiivulise männiseemne küpsemisest käbis ega langemisjoone haakidest liivasesse mulda. Ta nägi oksi kui käsivarsi, mis lennates üle õue kaardusid. Elu viimasel perioodil oli loodus üks tema peamisi inspiratsiooniallikaid. Kui palju on juba mände joonistatud ja maalitud?! Elu kordab end häirimatus üksluisuses, ei ole ühegi puu ega bakteri mureks ainulaadsusega silma paista. Ent kasvu üksluine põhimõte ei korda end kunagi, ei ole igav. Põhimõtteid, üldisi asju, sõnastavad inimesed. Ei ole olemas ka üldist loodust, loodus esineb ainult üksikasjades. Igas üksikasjas on midagi kordumatut. Loodus ei filosofeeri, ent on täis lugusid. Kaks inimest, kes vana männi lugu kuulavad, kuulevad erinevat lugu. Üks inimene, kes kaks korda vana  männi lugu kuulab, kuuleb erinevat lugu. Mänd ise ei räägi midagi. Tiivuline seeme küpses käbis, kukkus kasvumulda jne.

Kunstnik võttis paberi, tõmbas joone jne. Peeter Ulas ei rääkinud peaaegu midagi, mis mõtted või sündmused teda looma ärgitasid. Peeter Ulas ei filosofeerinud, ent tema pildid on täis lugusid. Ei ole olemas üldist kunsti, kunst esineb ainult üksikasjades. Päike süütab männiokste  koorenarmad ja läbi ladva paistvad pilvenarmad, kunstnik hõõrub paberisse kollast ja oranži pastelli. Kuhu Peeter Ulas ei vaadanud, mida ka ei joonistanud, kõikjal hõõgus või paisutas midagi pinna all. Kui kunst kasvab nagu loodus, kui kunstnik käitub nagu mänd, siis on ka peast joonistamine joonistamine natuurist. Joonistamisest saab natuur. Nagu „Kristallid hämaruses”, mis signaliseerivad jalge all  litosfääri kihtides või sajavad pea kohal stratosfääris ilma autori lendamata ja maapõue pistmata. Või säravad rauga silmades valgusega, mille iga ei oska hinnata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming