Ka meie ajastu vajab narre

Reet Varblane

Peeter Laurits ja Ain Mäeots. Fragment tööst “Aaria invasioon”. 2003. Marcos López. Havanna. 1997.

2. aprillini oli Tallinna Kunstihoones väljas kahe fotokunstniku Marcos Lópeze ja Peeter Lauritsa näitus, kahe isiksuse, aga ka kultuuri dialoog. Loodetavasti kordub see dialoog tulevikus – järgmisel, ülejärgmisel aastal Argentinas või Hispaanias.  Mõni päev enne näituse lõppu jalutasid Kunstihoones näituse kuraator, Lauritsa ja Lópeze kunsti kokkuviija Reet Varblane ning kujundaja-lavastaja Rosita Raud. Näituse kataloog on Kunstihoones müügil.

 

Reet Varblane: “López & Lauritsa” näituse puhul võisime rääkida kahest kunstnikust, isiksusest, nende dialoogist. Näituse kokkupanijana tahtsin isiksusetasandi kõrval testida, mis juhtub kahe kultuuri kokkupuutumisel Tallinnas, sest ka Peeter Lauritsa viimase aja tööd on valminud väljaspool Tallinna Võrumaal Kütiorus. Marcos Lópeze fotod kujutavad linnalist keskkonda, ka  siis, kui tema piltidel puuduvad majad, tänavad, väljakud, kohvikud. Kuid vana euroopaliku tsivilisatsiooni ning uue ameerika massikultuuri kõrval on seal tunda veel midagi ainult sellele areaalile eripärast.

Rosita Raud: Lópeze ja Lauritsa kunst moodustasid koos tõepoolest äärmiselt mitmekihilise koosluse. Sealt võis leida mitmete kultuuride koode, millest kunstnikud omakorda olid loonud tõelise karusselli. Lópeze puhul ma isegi ei arva, et tegemist on niivõrd argentiinalikkusega, kuivõrd kogu praegust maailma iseloomustava seguga, mikstuuriga, mida on omakorda utreeritud, narritud. Marcos Lópeze juures on eriti oluline narrilikkuse moment. Ta tajub kultuurilist kihistumist ega karda seda välja öelda.

Argentina (aga ka  kogu Lõuna-Ameerika) tähendab šabloonina palju erksaid värve, valgust. Kui vaadata Lópeze huumori, teinekord isegi irooniaga tehtud töid, olgu siis piibliteemadel (“Püha Sebastiana”) või nii öelda tavaelu pilte (“Havanna”, “Taksojuht”), siis on selge, et ta on oma aja laps. Ta ise tajub seda selgelt ja valusalt. Mulle tuleb see nii tuttav ette: ma ei pea seda vastu võtma Argentinana, ma näen selles Leedut. Mõlema kultuurilise tausta üks väga oluline komponent on katoliiklus, religioon, mis praeguses kontekstis on kaotanud (kaotamas) oma tähendust ja tähtsust. See on lapsepõlvest kaasa tulnud. Usun, et kõik argentiinlased ja ka leedulased on käinud vanaemaga kirikus, kus kasvasid kokku katoliikliku ikonograafiaga. Ma ei tundnud kõiki tähendusi, kuid see oli minu sisse kodeeritud. See moodustab maailma, mida olen oma elus mingil momendil vihanud, mingil momendil sellest toetust saanud, võin selle mõistusega ka kõrvale jätta, kuid kogu see mehhanism on sügaval minu sees olemas. Samal ajal reaalne tarbijalik maailm devalveerib tähendusi, väärtusi, ka religiooni, muutes selle oma osaks. Kõikehõlmava reklaami kaudu tungivad meie sisse uued etalonid, mis, tahame või mitte, omandavad religioossete sümbolite tähenduse. Varem sai inimene eluetalonid kirikust: mis on õige, mis vale, mis on ilus. Praegune inimene on skisofreenilises olukorras: ta annab sellele totaalsele manipulatsioonile järele, kuigi saab ta aru, et see pole siiski see õige.

R. V.: Marcos Lópeze töid aitab  paremini mõista Tartu katoliku kiriku näide, mis varem oli tagasihoidlikult kujundatud ning nüüd, kui preester on Lõuna-Ameerikast, on sinna lisandunud terve hulk nii-öelda kitšilikke elemente, plastmasskujukesi jne. See tähendab tarbijaühiskonna väheväärtuslikku materjali, millega aga reklaamimaailm meid pidevalt ahvatleb. Reklaamimaailm ja religioon on kokku saanud.

R. R.: López mitte ainult ei valda seda maailma, ta utreerib seda, kuigi ta ei saa seda ka päriselt ainult pilaks keerata, sest see puudutab ka tema identiteediotsinguid. Et aru saada, mis on õige, keerab ta vindi veel kord üle. Tema huumoris on rohkesti valu. Tema töödes on vägivalda, ilu, nii sakraliseeritud kui valitsevate mallide pealesurutud ilu.

Ta toob selle pealesurutud ilu, kitši vaatajani eelkõige värvide abil: tema sinist ei esine ka lõunamaises looduses, see on ülepingutatud. Lõunamaalased armastavad üldse värvi rõhutada, ka Aasias, Aafrikas, Indoneesias. See on omamoodi nende ilumudel. Sellel on ka reaalne põhjus: päikeseküllasus pleegitab kiiresti  kõik värvid.

R. V.: López teeb seda väga teadlikult: digitaalselt saab teha mida tahes, tema on aga lisanud veel ülierksat akrüülvärvi, toonud fotosse rõhutatult lohaka käejälje. See on nagu kunstniku enda  tarbimismaailm, massimaailm. Kunstnikuroll on talle ilmselt väga oluline. Kuidas see katoliikliku arusaamaga kokku käib: väikesed loojad on ju ikkagi eelkõige Suure Looja Jumala käepikendused?

R. R.: López on katoliiklik looja: seda on ilmselgelt näha kas või “Püha õhtusöömaja” töös, näiliselt tavalise pühapäevase pikniku kujutises on sees tugev katoliiklik märgisüsteem. Aga seda on tunda ka tema iluduskuningannade või Che Guevara või Evita Perroni piltides: meie aeg vajab uusi  kangelasi, uusi pühakuid.

R. V.: “Havanna” pildis on mitmeid kummalisi, vastukäivaid kihistusi: noor tugev kuubalane, kelle silmi me ei näe ja keda seetõttu on raske lähemalt iseloomustada. Ta müüb ilmselt oma maalitud Che Guevara portreid, seljas kannab aga Ameerika Ühendriikide, Che Guevara vaenlase lipuga kaunistatud särki. Lipu muutmises tarbeesemeks on ka lipu tähenduse madaldamist, kuid kuuba noormees ei kanna särki mitte protesti-, vaid kui hea elu, vabaduse märki, ahvatlust.

R. R.: Che Guevara pilte ostavad kõige meelsamini just Ameerika turistid. Ameerika lipuga särk on omamoodi ka turistidele vastutuleku märk, sest ta tahab võimalikult palju teenida.

R. V.: Che Guevara imago on ju üks müüvamaid märke. Täna hommikul nägin bussis üht vanemat eesti meest, kelle kotti kaunistas Che Guevara kujutis. Vaevalt see mees kunagi tulihingeline revolutsionäär oli, ilmselt unistas ta 1960ndail, nõukogude ajal Eesti iseseisvusest ja kapitalismist.

R. R.: Ka Peeter Laurits osutab meie uue elu etalonidele. Seetõttu paningi Che Guevara lähedusse noored edukad pintsaklipslased, Beatrice ja Mercedese (“La Scala”).

R. V.: Meie olukord on veelgi kurvem, sest Che Guevara ise oli ju idealist, aga mustade prillidega yuppie’d ja Beatriced on valmis ennast ja oma elu küüniliselt kõikjal maha müüma. Õnnes ja ka õnnetuses on ju just nemad kollase meedia meeliskangelased. Selles kontekstis on mõlema kunstniku “Püha õhtusöömaaja” tõlgendus üsna mõistetav. Peeter Lauritsa krestomaatiliselt esitatud seltskonnast on ainukesena mõistuse juures teistest selgelt eristuv Jeesus Kristus. Tema pilgus on meelekindlust, lootusrikkust.

R. R.: Lauritsa Kristus on lausa pühak. Tema sõnum tuleb esile küll nüanssides, kuid väga selgelt: pilt ise on must-valge, ainukesed värvid on punane ja oranž. Värviga on eristatud Coca-Cola ja Fanta pudelid. Samal ajal on punane ka veresümbol. Jüngrid on täisjoobes ja ennast lolliks söönud, jõudnud lagunemisfaasi. Näha võib ka Rocki õlle pudeleid, kuid need ei domineeri.

R. V.: Ega tööl asjata ole peegelpildis tekst “The final snack remix”. Ka tausta lagunenud hooned – olgu siis tõlgendatavad sõjaväehoonete või sovhoosi lautadena – osutavad möödunud ajale, tähenduse minetanud väärtusele. Marcos Lópeze “Püha õhtusöömaaeg” ehk “Piknik Mendiolazas” on sellega võrreldes leebe pilt, pühapäeva nautimine, patriarhaalse maailma vabaduse hetk. Meeste seltskond sööb ja joob just seda, mis sellistel grilliõhtutel ikka. Kristus on küll ainuke, kelle pilk on suunatud otse vaatajale, kuid millegi muu poolest ta jüngritest ei eristu.

R. R.: Kui Laurits teatraliseerib ise kogu stseeni, siis Lópeze kompositsiooni loodusetaust ning Kristuse pilk annab selgelt märku erilisest atmosfäärist. Siis hakkab mängima teise plaani teatraalsus, psühholoogiline teatraalsus. Kompositsiooni sisepinge tuleneb taas eelkõige koloriidist ning esialgu tavalistena tunduvatest detailidest. Kristusel on ainukesena käes nuga: ta lõikab lahti grillpõrsast, aga võib-olla ka lammast, ohvritalle. Kunstnik on käsitsi juurde maalinud ka verenire. Ka “Lihuniku” pildi vägivaldsus – käest läbi tunginud nuga osutab vägivallale, mis on meile juba nii omaseks saanud, et sellele ei pöörata enam tähelepanu.

R. V.: Marcos López on eetiline kunstnik, ta on isegi moralist, kuigi oma töödes ta ei näita näpuga, mida tuleb teha.

R. R.: Ta on meie aja narr: talle on rohkem lubatud, sest teda ei pea tõsiselt võtma, kuigi kõik teavad, et ta näeb teravamalt. Ta ei saa maailma muuta, kuid ta saab oma sõnumit kuulutada.

R. V.: Peeter Laurits lavastab, vähemalt praegusel etapil, avalikult. Ta osutab juba pealkirjade kaudu suurtele kategooriatele.  Tema tööd viitavad totalitaarse süsteemi kuritegelikkusele, hukule; kuidas see muudab, ruineerib ka tavalist inimest. “Aaria invasiooni” naeratav vanamemm osutub marodööriks, koletiseks.

R. R.: Kunstnikud on ju eakaaslased, üks põlvkond. Neid ühendab oma aja ja selle kaudu ka laiemalt kultuuri suhteliselt sarnane tajumine. Kui Lópeze puhul tuleb selgelt välja, et ta kuulub katoliiklikku linnakeskkonda, teatraalsus on ju selle keskkonna orgaaniline osa, siis Peeter Laurits elab praegu suurema osa ajast Kütiorus, metsas, tema puhul võib kõnelda pigem paganlikkusest, kosmilisusest, terviku tajumisest. Teemad on globaalsemad. Loomulikult on ta meie aja inimene: loeb lehti, suhtleb Interneti kaudu, teab, mis maailmas toimub. Ka tema on narr, kes naerab ning loob jubedaid fantasmagooriaid, toob meieni praeguse aja skisofreenilisuse.  

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming