Küüntest, päikesevarjutusest ja ehtest

Julia Maria Pihlak

Lõuna-Prantsusmaal on privileeg saada kunstist osa. IV rahvusvaheline kaasaegse ehtekunsti biennaal “In-Corporer” Nîmes’is 4. – 30. IX.

 

Anna Rikkineni hõbeloorid. julia maria pihlak

 

Sageli kipuvad Euroopa ehtekunsti suurüritused, mis end algul kõlavalt rahvusvahelisteks triennaalideks või biennaalideks nimetavad, pärast paari toimumiskorda hääbuma või elama varjusurmas. Tänavu kevadel peeti Belgias Seneffe’i hõbedamuuseumis alles teine Euroopa kaasaegse ehte triennaal, rändav suurüritus “Ars Ornata Europeana“ leidis aset juulikuus Lissabonis, seekord kümnendat korda.

Nîmes’i biennaal on Prantsusmaal üks praegu vist ainuke rahvusvaheline ehtealane sündmus. Õigemini oli, sest kohalik omavalitsus ei pidanud oluliseks toetada kasvavat ja aina suuremat kõlapinda leidvat ettevõtmist. Näib kuidagi nii kodune …

Osalesin biennaalil teist korda, seekord ainsa eestlasena. Kaks aastat tagasi oli kolme kutsutud ehtekoolkonna seas ka Eesti Kunstiakadeemia. Eksponeerisime ehteid ja minu ehteosakonda tutvustavat videofilmi. Ekspositsioon koos satelliitnäitustega oli tookord omalaadne, šokeeriv või et oleks korrektsem – provokatiivne, õhk täis tähendusi, muljeid, elektrit möödavuhisevatest ideedest. Tuules tundus paljut.

Tuul on vahemereline, kuid linn ise mõnekümne kilomeetri taga sisemaal. Ei liigu seal sügisesel ajal ühtki turisti, ei plõksu kaamerad. Hoopis kaktused kasvavad müüriäärtel, aeglaselt sammalduvad kirjad kalmistutel, hurmaad valmivad ja kukuvad sillutisele magusaks plekiks. Koolibussi ootavad lapsed loobivad üksteist oliivipabulatega. Kaktusviljad, mis kasvavad umbrohuna tänava ääres, veerevad mäest alla.

Biennaali põhinäitusel klassikalise kunsti muuseumis ehib saalipõrandat paar tuhat aastat vana mosaiik, seintel ripuvad baroksed ja klassitsistlikud maalid, nende vahel peenikestel punastel postamentidel oli eksponeeritud kaasaegne ehe. Seekordne valik oli vaoshoitum, mõtlikum: ei kisendanud, ähvardanud, vaid kõnetas vaikselt. Seintel hästi valitud maalid. Tõstnud pilgu ehtelt, võis näha sakraalset kunsti. Ruumi keskel oli vitriin reliikviatega. Pärlite ja kullaga ehitud luukillud, küüned, juuksesalgud.

Fraktalina aimab see kontrast järele linna ennast: haruldaselt hästi säilinud antiiktempel kõrvuti Norman Fosteri projekteeritud kaasaegse kunsti keskusega, nende vahemaa on vaid mõnikümmend meetrit ja üks õlipuude allee.

Ka see kõlas kuidagi koduselt. Aga uskuge, moodne arhitektuur ei olegi nii hirmus. Nagu hiigelsuur must siga, jah, õuel jalutav siga. Sellesama öömaja õuel, kus peatusin (sest ei tea teist nii puhast, kena ja meeldivat sealkandis). Samas jällegi meenub, kuidas Picasso lemmiklokaalis Montparnasse’il istudes riivas miski mu jalga – vilksti – hiir!  Hetke pärast miski suurem ja pehmem – kirju kass!

Ei ole norme ehetele. Ei saa hinge joonlauaga mõõta. Anna Rikkineni peenest hõbetraadist punutud võrgukoesed loorid, Luzia Vogti seenekujulisteks sulatatud juuksekammid. Frédéric Brahami pudelikestes oli lahustunud kuld. Cédric Champeval, Genfi kunstiakadeemias õppiv prantslane, näitas seekord röntgenipiltidega kehaehteid: vali ja riputa kaela, projitseeri kehale lemmikluu! Endiselt, jätkuvalt ja võib-olla alatiseks on ebaselge, mis on ehe, mis muudab triviaalse eseme ehteks… või ehtsaks? Müncheni kunstiakadeemia tudeng, Otto Künzli käe all õppiv Nana Melland eksponeeris kullast kaelaehet, mille algmaterjaliks on äralõigatud küüned – kulda valatud ja niidil reas. Machteld van Loolingeni rokokoolik kehakaunistus oli lõigatud fotosöövitustehnikas roostevabast terasest. Usun, et vastus on seostes, kas või maalide ja ehete vahel, või inimeste ja ehete vahel. Ja eelkõige inimeste vahel.

Seal, kus kõike on külluses, on ka suurem vajadus teistsuguse, veidrama, tugevama ärritaja järele. Sellel päikselisel maal pole inimestel loomupärast hirmu kunsti ees, mida meil kohtab sageli. Kunstist osa saada on privileeg. Kunstist vestelda tähendab õilsalt veedetud aega. Tore oli biennaali avamisel näha kõiki neid inimesi, elualadest sõltumata, kellega seal veedetud ajal kokku puutusin. Nende tähelepanekud on siiramad, kuid seda teravamad. Vaatepunkt arutlev ja analüüsiv, vahetu, päris inimese oma.

Monique Manoha, biennaali eestvedaja, on kaasaegsest ehtest arusaamist sealkandis kasvatanud kaheksa aastat. Kirjutanud artikleid, suhelnud meediaga, pidanud loenguid… Selleni välja, et jutujätkuks poetatud lausest kohaliku vangla direktoriga (kes samuti avamisel viibis) kasvas välja mõte tuua vangid vaatama kaasaegset ehet, mida Monique Manoha neile ka giidina tutvustas. Ümberkasvatamise meetodeid on erinevaid. Paralleelina meenub, kuidas vangide kodustatud kassid Tallinna Patareist ära koristati…

Kui oktoobrikuu esimesel esmaspäeval kattis Eestis kuu päikest vaid pisut, siis Nîmes’is oli päikesevarjutus peaaegu täielik.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming