Külm sõda rootslase perspektiivis

MARGARETA TILLBERG

Läänes on peetud õigust oma arvamusi avalikult avaldada iseenesestmõistetavaks. Aga kes kuulab? Ilja Kabakov. Installatsioon ?Mees, kes lendas oma korterist kosmosesse?. 1981.

I

Alljärgnev räägib postsovetlikust tõelusest rootslase perspektiivis. Minu ?rootslase perspektiiv? pole just eriti kindlapiiriline. See ei ole Skandinaavia poolsaares kinni istuv staatiline positsioon, vaid pigem liikuv, kuna sünnijärgselt olen Rootsi kodanik ja kõigis riikides kehtiva passi omanik. See tähendab, et ma ei hakka kuulutama mingisugusest üldisest ?rootslase perspektiivist? lähtuvaid käibetõdesid, mis oleks nagunii mõttetu üldistus. Niisiis, millised on minu vaatepunktid?

Sündisin siis, kui ehitati Berliini müüri. Juhtus see, mille kohta Ida-Saksa riigiametnikud ütlesid, et seda ?ei juhtunud?. Oma esimesel koolivaheajal, seitsmeaastasena, sõitsin vanematega Euroopa-reisile. Kümme nädalat Göteborgist läbi Lääne-Euroopa lõuna poole ? Lõuna-Hispaaniasse Alhambrasse ja Ida-Euroopa kaudu koju tagasi. Tilluke nina vastu meie Ameerika auto akent surutud, nägin kõike oma silmaga. Tðehhoslovakkiasse pääsemisega oli meil raskusi, sest oli 1968. aasta august. Poolast on mul eriti selgelt meeles Nõukogude palee (ma polnud kunagi midagi säärast näinud), Chopini tiibklaveriga valge majake roosiaias ja Auschwitz. Viieteistkümneselt hakkasin koolis õppima vene keelt. Meie linnas oli kaks gümnaasiumi ja mina valisin selle, kus kolmandaks võõrkeeleks oli inglise ja prantsuse keele kõrval vene keel. Tahtsin just sellesse kooli pääseda, sest seal õppis üks poiss, kes mulle meeldis. Esimest korda külastasin Venemaad 1982. aastal ja naasin sinna 1983-1984 Moskva Puðkini Instituudi vene keele ja kirjanduse tudengina, see tähendab enne Gorbatðovi aega ja glasnost?it. Sel ajal oli võimul endine KGB ülem Andropov, kes oli tulnud lagedale ideega saata dissidente vangla asemel vaimuhaiglasse ja avastanud, kui tõhus on murda inimeste identiteeti ja väärikust nende ajusid uimastitega lahustades. Olukorda võib peaaegu võrrelda 1930. aastate natsi-Saksamaaga ja mandunud kunsti ?Entartete Kunst? näitusega: kunstnikud, kes ei olnud valitsevale poliitilisele võimule sobilikud, tembeldati ?haigeteks?. Lubatud kunstiline väljendus pidi vastama ?tervemõistuslikule? sotsialistlikule realismile, et kujutada ?tulevase progressi tulemit?, st. millegi sellise ?tulemit?, mis polnud veel toimunud. Mulle tundus see täiesti sürrealistlik, puudus igasugune side kõigega, mis reaalses elus eksisteerib.

Tol ajal pärines minu Balti riikide perspektiiv kunstnikelt ja muusikutelt, kellega olin Moskvas tutvunud ja kes vaatasid Baltimaadele kui ?läänele?, mida need muuhulgas geograafiliselt ka olid. Oli võimalik minna randa, mere äärde, vabaduse poole ? ja elada hipielu. Sai kuulata kõige uuemat jazzmuusikat, näiteks Trio Ganelinit (mul on veel alles mõned nende vinüülplaadid). Räägiti, et sealsed kunstiakadeemiad on palju vabamad kui Moskva omad.

Sellise raudse eesriide tagusest kaugemast perspektiivist lähtuva ettekujutusega, mis oli segunenud minu vanemate sõprade, sõja ajal Tallinnast põgenenud Eino ja Laine käest kuuldud lugudega, külastasin ma Baltimaid esmakordselt 1990. aastate alguses. Pehmelt öeldes olin ma väga pettunud. Oli 1991. aasta jaanuar. Jääkülm. Venemaa oli naftakraani kinni keeranud. Minu reisisiht oli ?Forma antropologia?, viimane Nõukogude rahadega korraldatud näitus, kuid esimene, mis ei pööranud mingit tähelepanu keskuse ideoloogiale. See toimus Tallinna kunstihoones ja selle külastajad nägid välja nagu Soome kõrgklassi esindajad. Kõigist kolmest Balti riigist ? Eestist, Lätist ja Leedust ? oli esindatud viis kunstnikku. Kokku viieteistkümne kunstniku seas oli üksainus naine: Ausma Neretniece Lätist. Ta oli ehitanud puidust ja terasest konstruktsiooni ja sellest puurist üritas välja murda neli erineva välimusega olendit. Üks nägi välja nagu looma kehaga inimene, teine oli sissemässitud muumia ja kolmas vaatas meile otsa selgete silmadega, kuid tal polnud suud. Noor Leedu kunstnik Gediminas Urbonas oli ilmselgelt väga uhke kallite materjalide üle, mida tal oli olnud võimalus kasutada oma nukkude loomisel: Karjala valge marmor ja must doleriit. ?Valgele rinnale olen ma tahunud kotka, mis tähistab vabadust, mille poole ma püüdlen, ja mustale seljale hobuse. Hiina horoskoobi järgi olen ma hobune ja see tähistab kiirust ning vastupidavust.?

Olen töötanud kahel alal: vene ja saksa keele tõlgina, viimasel ajal rohkem kunstiajaloolase, kriitiku ning publitsistina. Tõlgina on mul ette tulnud mitmesuguseid olukordi. Ei tajutud venelaste, eestlaste ja leedulaste vahet ning usuti, et kõik Nõukogude Liidust pärit inimesed on rahvuselt venelased. Mul on piinlik seda oma kaasmaalaste kohta tunnistada, kuid 1990. aastate alguses oli see Rootsis üldlevinud arvamus. Tõlketöö pole siiski mitte üksnes sõnade, vaid ka kultuuride tõlkimine. Asi muutus kriitiliseks siis, kui üks delegatsioon külastas Stockholmis laste ombudsmani, et kõnelda laste inimõigustest. Esiteks inimõigused! Ja siis veel laste jaoks!!! Ja kuidas sa selgitad sõna ?eetika? kellelegi, kel pole mingit aimu sellest, mida see mõiste võiks endaga kaasa tuua?

Sellest ajast alates on kõik Balti mere äärsed alad üksteise kohta palju rohkem teada saanud. Ka on hulk kunstinäitusi Rootsis esindanud balti, poola ja vene kunsti. Kui töötasin endise idabloki kunstiga, huvitas mind üleminek diktatuurist, okupatsioonist, väljendusvabaduse allasurumisest ja isolatsioonist uude konteksti: infokülluse konteksti. Pärisin ka kunstnike vastutuse kohta.

Hiljem sain endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) Bauhausi ülikoolis nõukogude ja vene kunsti lektori koha (1999 ? 2001). Algatasin ka SDV kunsti seminarid. Teised õppejõud kinnitasid, et sellisele seminarile ei tule keegi. Nad eksisid. Huvitaval kombel pidid nad selle jaoks tooma kellegi kohale Rootsist. Üks üliõpilane, kes oli olnud kümneaastane, kui Berliini müür langes, ütles mäletavat, et piim maitses Ida-Saksamaal paremini kui pärast lääne vallutust. Nostalgia.

II

1990. aastate alguse Skandinaavia poolsaare perspektiiv. Pean vajalikuks mainida kaht suundumust. Esimene on tõsiasi, et Rootsis kalduvad intellektuaalid pigem vasakpoolsusse, sotsialismi, kui parempoolsusse. ?Progressiivseteks? peetavad vasakpoolsed on Rootsi kultuurisfääris otsustav jõud. Mõned aastad tagasi, 1999. aastal, kui ma õigesti mäletan, toimus Kulturhusetis (peaväljaku ääres asuvas kultuurimajas) avalik debatt Stalini teemal. Hirmuäratavalt suur hulk osavõtjaid (ma arvan 10 ? 20%) pidas täiesti vastuvõetavaks näha Stalinit ja tema tegusid andestavas valguses (mida ilmaski ei peetaks poliitiliselt korrektseks, kui tegu oleks Hitleriga). Suurimas hommikulehes ilmus lausungeid: ?Tunnistan, et olin kommunist, kuid nüüd olen ma muutunud?. Mõned inimesed tegid seda, kuid neid oli väga vähe. Enamus hoidis suu kinni või kiitis takka hetkel puhuvaid tuuli, nagu poleks möödanikku kunagi olnudki. Praegu on see taas päevakorral, kuna vasakpoolse partei (Vänsterpartiet) juht kuulutab uhkelt, et on kommunist (mida iganes see tema jaoks tähendab; tegelikult muudeti partei nime 1990ndate alguses ja loobuti sõnast ?kommunistlik?).

Teine hilisemate aastate tendents on olnud meedia tugeva tsentraliseerituse suunas. Rootsis on avalik-õiguslikku meediat, kolm telekanalit näiteks. Kuid kõige olulisem meedia, sealhulgas suuremad ajalehed, on erakätes. Viimastel aastatel on terve rida iseseisvaid mittetulunduslikke uudistelehti ja ajakirju jäänud riiklikust toetusest ilma ning kadunud. Vabakutselistel kirjutajatel on üha raskem leida avaldamisvõimalusi: ajalehtede ametiühingud ei luba ilmuda artiklitel, mida pole kirjutanud palgalised ajakirjanikud. Iseseisvaid hääli jääb Rootsi meedias üha vähemaks.

Üldiselt annab avalikes debattides tooni ülim poliitiline korrektsus, hirm olla silmatorkav ja poliitiliselt korrektsete arvamuste õigeaegne väljaütlematus. Äärmiselt harva tuleb ette, et tullakse välja arvamusega, mis on sel hetkel diametraalses vastuolus üldise konsensusega. Konsensus on tänase päeva kuum sõna (kuid miskipärast tundub see ka eilse päeva kuuma sõnana).

III

1990. aasta paiku kolisid edukamad Moskva kunstnikud läände. Nendest said dollarimiljonärid ning neid kutsuti kõige mainekamatele kunstinäitustele ja biennaalidele. Kunstikollektsionääridele pakkus diktatuur närvikõdi: ida-lääne piiri kujund oli 1980ndatel ülim tipp. Ilja Kabakovi elutoaks sisustatud nõukogude ühiskäimla 1992. aasta Kasseli ?Documental? on ehk kõige tähelepanuväärsem ja enim kritiseeritud näide. Üks oluline asi on näidata, kuid teine asi on olla mõistetud.

 

IV

Üks selle sümpoosioni aluseks olevaid küsimusi on ?Kümme uut ELiga liituvat riiki ? postsovetlik tõelus kohtub heaoluriigi mudeliga. Kuidas hakkab see peegelduma kunstis?? Mulle tundub, et Balti mere eri poolel on erinevad probleemid. Meil kõigil on asju, mida häbeneda, ja asju, mille üle uhkust tunda. Ega ainult Rootsi pole kompleksne paik ? kõigil on oma ajalugu ja oma käibetõed. Meie kogemused on väga erinevad ja neid ei tohi alahinnata ega halvustada. Meie kultuurikoodeksid erinevad, samuti ajalooline taust. Isegi kui meie ees on sama objekt, näeme erinevalt. Mis on aga ühine, see on kuvandi, ajaloo, geograafia, mälu taastamisperiood. Näen aga mitmeid probleeme. Üks võtmeküsimus on: kellel on õigus mida öelda? Ajalugu on õpetanud, et reeglid paneb paika see, kellel on kõige paksem rahakott, olgu see siis Moskva, Stockholm või Soros.

Kelle hääl suudab ennast meediamüras kuuldavaks teha? Kas need, kes koostavad Rootsis poliitilise päevakorra, lubavad uutel ELi liikmetel demokraatiat tõlgendada ja taluda omal viisil? Kellel õnnestub võtta endale avalikult õigus kuulutada ?demokraatia? tõlgendusi? Kelle subjektiivne perspektiiv võidab? Kellel on õigus öelda kelle kohta mida? Kas kriitilistele leedulastele ja poolakatele antakse Rootsis ja Rootsi kohta sõnaõigus ? ja vastupidi? Kuidas panna publik kuulama? Seesama otsustav küsimus, mis meilgi siin ? arvestades asjaolu, et info puudumine sundis ida inimesed näitusele pääsemiseks järjekordades seisma. Teisalt leian, et näitusi tõlgendati seal harva, vähemasti 1980ndate ja 1990ndate ?eksperimentaalset? kunsti võeti suhtumisega, et ?sa kas oled meiega ja sel juhul mõistad või oled sa meie vastu ? ja siis sa ei mõista?. Selgitusi ja tõlgendusi ei öeldud välja. See tundus mulle olevat nende paralleelsete kultuuride kunstirühmituste totalitaarne kalduvus.

Balti riigid on väikese rahvastikuga maad. Rootsi on ka väike maa. Kuid isegi Moskva ja Peterburi suurustes linnades, mille rahvaarv ületab meie kõigi rahvaarvu kokku, avaldavad inimesed muret, et amerikanism ja lääs vallutab kultuuri. Olen veendunud, et paljud tendentsid, millega Rootsi kultuuritöötajad praegu silmitsi seisavad, ja olukorrad, millega meie kohaneme, oleksid ELiga praegu ühinevate riikide intellektuaalide jaoks vastuvõetamatud. Minu arusaam endise idabloki riikidest pärit inimeste kohta on, et neil on totalitaarse võimu tagajärjel suurem tundlikkus sõnavabaduse piiramise, tsensuuri, võimu äärmise sekkumise suhtes.

Nad on intellektuaalid, kel on võime lugeda ridade vahelt, kes meisterlikult tõlgendavad ja dekodeerivad isegi nappi ja moonutatud informatsiooni ning haistavad peenimatki surve märki. (Kui see sul kord juba süsteemis on, siis tunned ta otsemaid ära.) Ent küsimus on, kas uues sobingus on see kogemus ka midagi väärt? Kas intelligents endises Nõukogude Liidus praegu veel eksisteerib? Kellel on aega formuleerida muresid oma ühiskonna pärast? Kunsti pärast? Teame tänini üksteisest väga vähe. Oleme seni harjunud suurema idapoolse huviga lääne vastu, kuid olen kindel, et meist oleks rumal mitte tunda huvi selle vastu, mis toimub teisel pool vett ? sealhulgas kultuurisfääris.

Endise Nõukogude Liidu ja Rootsi vahele surutud Balti riikidel on minu arvates praegu privilegeeritud positsiooni: värskelt reorganiseeritud kunstiinstitutsioonid ja kriitikale rohkem avatud avalik ruum. On loobutud uudishimust ja eelarvamustest, kui asi puudutab uusi kogemusi. Siin, teisel pool, on peetud õigust oma arvamusi avalikult avaldada iseenesestmõistetavaks juba kaua. Aga kes kuulab? Siinsed institutsioonid on käsist-jalust seotud ja ausaid arvamusi avaldatakse harva. Teie olete optimistlikud. Meie oleme elanud optimismis juba viiskümmend aastat. Mida enam ma sellele mõtlen, seda rohkem olen jõudnud arusaamisele, et peame olema väga alandlikud ja ettevaatlikud nende meretaguste ääretult rikaste traditsioonide suhtes, kus juudi, keskeuroopa, poola, vene, saksa ja põhjala kultuuride ristteed kohtuvad balti omaga.

Olen täiesti kindel, et meie arvamused ja arusaamad erinevad pea igas valdkonnas, olgu see seks, vabadus, isiklik ja avalik ruum, perekond, raha, austus noorte ja vanade inimeste vastu või tulevik. Oht on selles, et projitseerime ja sunnime peale oma kogemusi ja tõlgendusi. Mis ilmselt on paratamatu. Olen kindel, et meie kontaktides ilmneb palju vääritimõistmisi ja pettumusi, vastuolusid ja vaidlusi.

On oluline lasta teie kunstnikel ennast Rootsis väljendada ja meie kunstnikel teid külastada ? nende endi tingimustel. Ühes asjas olen aga veendunud: iseseisvate kunstnike ja intellektuaalide roll üha kasvab. Kui on kedagi, kes tahab kuulata. Üks kunstniku ülesandeid on väljendada ühiskonnale huvipakkuvaid kogemusi kõrvaltvaatajana (praegu me räägime tõeliselt demokraatlikust, kriitikale avatud ühiskonnast), emotsionaalselt seotuna ja teadlikuna, kuid iseseisvana (ideaalses maailmas). Pealtnägijatena.

Margareta Tillberg on kunstiajaloolane ja vabakutseline kriitik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming