Külli K. Kaats: ?Manifesta? kunstnik on väga tore olla

R. V.

Kuidas iseloomustad ?Manifesta 5?? See oli minu üldse esimene suure rahvusvahelise näituse kogemus. ?Manifesta?l? oli palju erinevaid meeleolusid, mille põhjal kuraatorid püüdsid luua dialoogi, et otsida huvitavaid nähtusi ning kogu üritus tundus mulle nagu mess, kuhu kogunetakse vaatama, mida uut ja isuäratavat leitud on.

Kas sinu positiivsest meelestatusest võib järeldada, et on tore olla ?Manifesta? kunstnik?

?Manifesta? kunstnik on väga tore olla. Ma ei tea, kui hea hüppelaud ?Manifesta? on. See sõltub paljudest asjaoludest. Kuid juba meeleolu biennaalil ning kogemus, mida annab sellisel üritusel osalemine, on suurepärane. Puudub võistluslik moment, kõiki koheldakse võrdväärselt. See loob meeldiva koostööõhkkonna, suurepärane on sõlmida kontakte, vahetada informatsiooni ja kogemusi jne. ?Manifesta?l? osalemine oli minu jaoks suur luksus ja läbinisti positiivne kogemus. Huvitav avastus, et ka teised osalejad on samasugused noored häbelikud kunstnikud, kes on teinud ühe või paar asja, mis on hästi välja tulnud, ning on seetõttu osalema kutsutud. See, et näitusele ei vali riik oma esindajat, vaid väljaspool kohalikku hierarhiat seisvad kuraatorid otsivad neid huvitavaid ?nähtusi? ning kunstnikke koheldakse iseseisvate tegijatena (osalejakaardil ei olnud mainitud isegi riigi nime), loob teistsuguse situatsiooni. Inimesed väljastpoolt vaatavad teise pilguga ning see annab võimaluse neile, kes on sisepilgu alt välja jäänud.

Kuidas sa vaatad oma videoinstallatsiooni ?Avifauna? ?Manifesta? kontekstis?

Mu töö haakus paljude ?Manifesta? märksõnadega: kultuuri- ja keelepaljusus, identiteediküsimus, oma maailma tekitamine, spirituaalsed hääled. Kui distantseeruda, siis on minu töö ju kogu praeguse maailma skisofreenilise olukorra peegel, mille tõttu olen tagantjärele installatsiooni nimetanud ka oma esimeseks skisofooniaks (sümfoonia+skisofreenia). Ühe persooni jagamine mitmesse monitori, igal ise partii, persoonile vastanduv kõike jälgiv silm ? selles on aja märk. Aga see pole enam maailma päästev, vaid olukorda peegeldav kunst. Meie põlvkond ei usu enam naiivsesse võimalusse, et kunst võiks päästa maailma.

Suurepärane koht San Telmo muuseumis andis minu installatsioonile palju juurde ? paiknemine teistest eraldi enne näitusesaali sisenemist avatud ristikäigus oli suur privileeg. Installatsioon toimis isegi muuseumi territooriumist väljaspool, segunedes päris lindude lauluga muuseumi kõrval asuval mäel.

Kui oleks tulnud teha spetsiaalne töö ?Manifesta? tellimusel, mida oleksid teinud?

Iga koht, kui seal mõni aeg viibida, inspireerib. San Sebastiánis märkasin tohutult palju puurilinde ? pea igal rõdul. Sellega seoses tekkis ka installatsiooniidee.

Kuidas iseloomustaksid ?Manifesta? kogemuse kaudu kuraatorit kui sellist? Milline peab olema ideaalne kuraator?

Kui ma mõtlen kuraatori all eelkõige isikut, kelle ülesanne on kunstnikku aidata, siis ?Manifesta? kuraatorid täitsid oma ülesande 120 protsenti. Ma imetlen, kuidas nad jälgisid, et kunstnike probleemid oleksid lahendatud. Tekitas imetlust, kuidas nad mõlemad, nii Marta kui Massimiliano, olid igal hommikul kohal enne teisi ja õhtul jäid alati viimasteks.

Kui ?Manifesta? peaks Tallinna tulema, mida selline kunstiüritus meile annab?

Võimaluse oma maailmapilti avardada. Kuna Eestis näeme nii vähe muu maailma kunsti, siis tekib meil tohutu kriitilisus kõige vastu. Mida väiksemas külas inimene elab, seda kriitilisemalt suhtub ta erinevustesse. Inimesed, kes on rohkem reisinud, ei virise nii palju. Ise sain liigse kriitilisuse vastase õppetunni Jaan Toomikult Veneetsias. Meie, kes esimest korda Veneetsia biennaali külastasime, leidsime, et oh, kui jama on see, ja oh, kui jama on teine, et ise oleme hoopis paremad. Toomik ütles selle peale, et asju ei saa niiviisi vaadata. Kas me kõnnime mööda tänavat ja leiame, et see vanamees on nii nõme, et sellised ei tohiks üldse tänaval käia? Selline võrdlus pani asjad paika. Hoopis õigem on suhtuda positiivse üllatusega: oh, kui palju teistsuguseid asju on maailmas! See, kui asi tundub igav, mõttetu vms., tuleneb tihti suutmatusest aru saada, võimetusest selleni jõuda ehk siis infopuudusest.

Sa leiad, et Eestis on kaasaegse kunsti maine madal, sest haridussüsteem ei ole paigas. Aga mida ütled muusika kohta? Muusika on juba väga prestiiþne?

Arvan, et eesti muusikud löövad maailmas läbi eelkõige tänu tugevale baasharidusele. Muusikaakadeemias väärtustatakse juuri, oma eriala ajalugu ja teooriat, kunstiõpetamise juures ei pöörata sellele nii suurt tähelepanu. Hädasti oleks vaja mõnda ainet, mis suunaks tudengeid süvenema kas-või EKA soome-ugri õppereiside materjalidesse. Kui ei tea meie praegu, siis varsti ei tea mitte keegi ning nagu eespool mainitud: ebameeldivad, ebahuvitavad ja igavad on sageli asjad, millest me tegelikult aru ei saa, ning jube kurb, kui selleks muutub meie endi kultuuripärand. Ma ei usu, et eesti kunstnik suudab laiemalt läbi lüüa Euroopa või Ameerika koopiana ? neil on endil oma Barbie?d ja Kenid.

Kas ?Manifesta? oli üks suur Euroopa kunst?

?Manifesta? oli nagu üks suur kunstimess. Tulid ajakirjanikud, tahtsid neilt ja neilt kunstnikelt intervjuud saada; tulid galeristid, valisid kellegi ja võtsid oma poodi kaasa. Tundsin ennastki mingil määral nagu turul, aga see oli selline positiivne ja natuke naljakas kogemus. Gurmaanid tulevad kokku ja vaatavad, mida sel aastal pakutakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming