Köitekunstnike konverentsil Inglismaal

Maarja Undusk

Näituse taseme poolest on “Scripta manent“ põnevam ja stiilsem, ent nii sügavate juurtega raamatuköitmiskultuuri kui Inglismaal mõne aastakümnega ei kasvata.

Wim Visscher demonstreerib soolatud ja lubjatatud kitsenaha tõmbamist raamile. Maarja Undusk

 

Inglased armastavad köitekunsti. Eriti torkas see silma köitekunstnike ja raamatuköitjate konverentsil Bathi ülikooli juures, kus Tiina Piisanguga augustikuus käisime. Inglaste organisatsioon The Society of Bookbinders korraldab analoogilisi üritusi üle aasta ja sedapuhku oli tegemist viieteistkümnenda biennaaliga. Konverentsi trükise eessõnas rõhutab ühingu esimees Gordon J. Hartley, et ta tunneb õigustatud uhkust ettevõtmise üle, mis on unikaalne terves maailmas ja millest võtab osa üle kahesaja delegaadi kokku kolmekümnest riigist. Meie rõõmustasime ka selle üle, et konverents korraldati nii põnevas kohas nagu Bath seda teatavasti on, Inglismaa ainukese kuumaveeallika ümber kasvanud mägises kuurortlinnas, kunagise Rooma riigi südames. Kuigi, nagu kohapeal selgus, linn ise oli ülikoolist veerandtunnise bussisõidu kaugusel ja konverentsi tiheda ajakava tõttu jäi selle külastamiseks napilt aega.

Mõni kuu varem saadeti laiali konverentsi programm, et osavõtjad saaksid kokku panna neile sobivaima bukleti sõnavõttudest ja demonstratsioonidest, mida oli kolm korda rohkem kui kuulamisaega. Teemad jagunesid kolme valdkonna vahel: mitmesuguste ajalooliste köitetüüpide käsitlused, nagu näiteks ettekanne varastest paberköidetest aastatel 1500 – 1800 või hispaania XV sajandi köitest; köitetehniliste võtete esitlused, nagu mitmesugused käsikuldamisviiside tutvustused või mõne geniaalselt lihtsa köite tegemisõpetus või ettekanne jaapani paberi kasutamisest köiterestaureerimisel. Sealjuures projitseeriti laual tehtav peentöö suurele ekraanile. Ja kolmandaks – kunstnike sissevaated oma loomingusse, nagu näiteks ameeriklanna Julie Cheni kontseptuaalsete ja üpris pööraste kunstnikuraamatute tutvustus.

Kuigi esinejate valik oli siiski üsna suvaline, oli mul  järjepidevalt huvitav kuulata kõiki esinejaid, nende seas ka mõnd sisu poolest mitte-erutavat ettekannet, sealhulgas isegi üht tõsist ja asist karbitegemisõpetust. Lihtsalt haarav oli vaadata, kuidas üks Simon High nimeline mustade vuntsidega mees võib olla hallist papist karpide tegemisest niivõrd sisse võetud, tundes selle töö viimsetki üksikasja ja olles saavutanud virtuoosse tempo ja täpsuse.

Kõige põnevamad olid siiski ettekanded, kus esinejaks mõni särav kunstnikuisiksus, nagu eelmainitud J. Chen või Saksamaalt pärit ja Californias elav ning aina mööda maailma ringi lehviv Tini Miura, kes läbi kahe loenguaja demonstreeris oma imepärast intarsialaadset nahatehnikat, mille täiusliku valdamise ja kordumatute töödega ta maailmakuulsaks on saanud. Ja muidugi mitme väärika organisatsiooni liige ja hinnatud tegija ja õpetaja, pisut meie Marko Matveret meenutava Mark Cockrami klounaad lihtsa ja elegantse köite valmistamise teemadel, millist väiksemakaliibriline kuju endale ilma läbikukkumisriskita lubada ei saaks. Samuti tunnustatud kunstniku ja pedagoogi Stuart Brockmani siiras noateritus-show ja esivanemate traditsioone jätkava Wim Visscheri pooltund ülikooli tagahoovis, kus mees näitas, kuidas Inglismaa ainukeses alles püsinud pärgamenditöökojas soolatud kitsenahal karvu ja rasva pealt kraabitakse…

 

Sõnaosavad köitekunstnikud

 

Biennaali üks keskne sündmus oli köitenäitus, kus väljas 85 kunstniku tööd. Näitus oli välja pandud tagasihoidlikku auditooriumi püstjatesse klaaskantvitriinidesse ning mõeldud vaatamiseks biennaalist osavõtjatele. Paremik töid, need, mis said ka auhinna, rändas edasi mitmesse esinduslikku näitusesaali mööda Inglismaad, ülejäänud pakiti konverentsi lõppedes kokku ja tagastati osavõtjatele. Auhinnasaajate hulka kuulus juba teist biennaalinäitust järjest ka Tiina Piisang oma voolitehnikas detaili- ja figuurirohke “Kalevipojaga“ (Andres Tali kujundatud väljaanne). Näitus ise oli pigem töine kui esinduslik ja kitsas ruumis ei jäänud distantsi raamatute vaatlemiseks, nii et oli tavaline pilt, et vitriinide vahel käpuli köiteid uuriti. Üldmulje näitusest oli kirju ja ebaühtlane, sest väljapaneku kujundusele siin mingit rõhku ei pandud ja väljas olid kõik saadetud tööd. 

Kui Eestis ollakse harjunud, et köitekunstnikud on peamiselt naised, siis Inglismaal ja mujal süda-Euroopas on see ka tänapäeval valdavalt meeste ala, ehkki ka häid naisi on köitjate seas palju. Inglise raamatuköitjat iseloomustab ka see, et lisaks vormi ja tehnikate valdamisele on nad ka sõnaosavad nii kõnes kui kirjas. Esseevormi valdamine kuulub küllap korraliku hariduse hulka (ja köiteinimesed on sealkandis reeglina mitmekülgselt haritud ja ka heal majanduslikul järjel). Igatahes pole eestlane kodumaal harjunud nii sujuvate ja elegantsete pöördumistega, mida enne iga ettekannet tutvustavalt esitati, ja erialastes mõttevahetustes on meil kodus sageli puudus headest sõnastajatest. Ent põhiline, mis aina silma torkas, oli huumor, lakkamatu ja enesestmõistetav inglise huumor just nagu pipar hommikusel praemunal või kui meetilk piimaga tee sees. Nii et kui miski tõi vaheldust hiirvaiksele kuulamisele rahvast täis saalis, siis olid need naerupahvakud, mille esilemanamine näis olevat pea  iga esineja auasi.

Rööbiti konverentsi ja näitusega külastati innukalt ka raamatuköitmisalaste tööriistade, materjalide ja raamatute müüki. Pole kahtlust, et kõik olulisemad firmad Inglismaalt, aga mõned ka Saksast ja Hollandist olid Bathi kohale tulnud, et head äri teha. Elevus, mida pakub ilusate, kvaliteetsete ja karmkalliste nahkade, paberite, raamatute, kuldamispresside ja täheladude ning veel sadade muude asjade uurimine ja ostmine on mõistetav viimsele kui köiteinimesele.

Lisaks müügile korraldati kaks oksjonit, üks vaikiv, kus igaüks võis oma hinnaga eelmise pakkumise kirjalikult üle lüüa, ja teine lärmav, millest piduliku lõpuõhtu nael kujunes ja saadud tulu organisatsiooni toetuseks koguti.  

Pole parata, aga sellise kaliibriga köitmisalaseid ettevõtmisi Eestis paraku ei toimu. Näituse taseme ja esinejate arvu poolest on meie “Scripta manent“ kindlasti võimsam, põnevam ja stiilsem, ent nii vana ja sügavate juurtega raamatuköitmiskultuuri kui Inglismaal mõne aastakümnega ei kasvata. Ja marokäännahka, millest Tini Miura oma imeköiteid meisterdab, ei jaksa meie kunstnikud tavaliselt osta ja Eestis pole seda vist müügilgi. Aga kui Tiina Piisang võidab kahel järjestikusel biennaalil auhinna, on see Eesti-poolne kõva sõna igatahes. Ja kui Mark Cockram tuleb Eestisse oma köitetsirkusega, nagu me temaga kokku leppisime, siis usutaks ehk ka siin veelgi rohkem, et nii heal huumoril kui ka köitekunstil on elus suur tähtsus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming