Kõik kõige vastu

MICHAEL STEGER, Berliini kunstikriitik; Lühendatult tõlkinud AULIS LEIF ERIKSON

Aprilli lõpul ja mai algul oli Berliini kunstiülikooli galeriis näitus ?Alle gegen alles? (?Kõik kõige vastu?). Väljapanekuga on koondunud ühise pealkirja alla eesti kunstnikud, kes pole rahul ühiskonnas ja kunstiareenil toimuvaga. Osalesid Avangard, Raul Meel, Puhas Rõõm, Mare Tralla, Non Grata, Jaan Toomik, Fly, Erki Kasemets, Marliis Newsome, Tuupolev, Bille Neeve, Tuuliki Avango, Pink Punk, Egle Vesk, Raoul Kurvitz, Gert Hatsukov, Minna Hint ja Enn Tegova. 23. IV toimunud Taje Trossi kureeritud Live Performance Nacht?ist kirjutab saksa kriitik MICHAEL STEGER. Pink punk

Näoga sisehoovi telliskivimüüri vastas, mis on õigupoolest sõjast jäänud vare, seisab üks Estonier. Ta kannab kollast hundikiivrit ja midagi, mis sarnaneb plastikust niudevööga. Ta varjab oma genitaalid viikingi stiilis kilbi taha, millest sirutub välja kaheraudne metallpeenis. Vägeval häälel kuulutab ta otse sinitaevasse: ?Rõõm on kaunis ülev tunne, taevaline õnnis and…?. Pole raske ära tunda Euroopa hümni, aga nii keldilikult pole seda veel kuulnud. Kas need ongi hääled, mis 1989. aastal käivitasid Eesti legendaarse Laulva revolutsiooni? Siis käib äkki pauk ja veel üks pauk. Metallvarrest purskuvad rohelised signaalraketid. Tulevärk plahvatab vastu müürivaremeid, visiseb ja vingub, kõikjale paiskub kaootilisi tulejugasid, mõned rikoðetid põrkavad publiku sekka. Estonier hüüab meeleheitlikult ?Isa… Isa!?. Publik mõistab seda vääriti: ?Lisa… Lisa!? Nalja saab. Kellegi püksid põlevad. Kibe ja kirbe toss levib kõikjal. Adrenaliin kihutab verre. Meeleolu kõigub vaoshoitud paanika ning vaimustuse vahel. Vastutavatel isikutel on ülim aeg ametliku avamisega algust teha. Eesti kultuuriataðee on nähtavasti targu juba plehku pannud.

Kuid proua professor Möbus ei saa kõnepuldis veel paari esimest sõnagi öeldud, kui rahvahulgast eraldub kaks naisterroristi veripunastes sukkpükstes, kurjakuulutavalt kõrgetel kontsadel ja teravalt ettesirutuvate rindadega. Välkkiirelt pigistavad nad oma ridiküle, kust veenitaoliste voolikute kaudu pumbatakse rindadesse piim, mis laias kaares otse proua professorile kaela sajab. Meisterliku olukorrast üleolekuga saab professor jagu pahameelest oma rikutud jaki pärast, leiab, et kõik on parimas korras ning ulatab näituse kuraatorile Taje Trossile, kes selle kõik korraldas, kimbu juurikaid. Dekaanil Burkhard Heldil ei käi käbarad sugugi paremini. Ta pomiseb midagi stiilis: ?Meil on heameel tõdeda, et Euroopa on suuremaks saanud…,? kui teda katkestab kõrvulukustav lärm. Keegi volüümikas diiva lükkab fuajees üht kõrget ratastel käru. Kaks alasti performanti toimetavad hirmsal mürinal töötava külvimasinaga, mis kõikjale vägevaid seemnevihke pritsib. See sajab üle kogu näituse, üle värskelt renoveeritud saali, mille seintesse ühtki naela taguda ei tohiks, seda lendab publikusse, kes tasapisi ja vargsi marmorpõrandal taganeb. Viimaks jäävad keerlevad rattad vait. Installatsioon on valmis. Mis siis ikka. Lahing on võidetud. Publik on sillas. Legendaarse tegevuskunstirühmituse Non Grata käekiri on eksimatult äratuntav. Eestlased on loonud, mida nad looma pididki: jää on murtud.

See näitus kujutab võitlust. Non Grata tegevuskunstnikud kujutlevad end ühiskonna ravitsejatena. Rühmituse peamine rõhk on eetilise iseloomuga: see peegeldab primitivismi, ebaisikulist ning katsetuslikku loovust. Rühmituse performance?id toimuvad loogikat ja reegleid eiravas ruumis. Presentatsioonid on füüsilised tekstid, mille õigekirjutus ning lugemine toimub rühmituse reaalsete aktsioonide läbi. Esteetilised ja provokatiivsed väljendused sünnivad alailma ametlikust kunstimaailmast väljaspool. Just seepärast oli oluline, et see show toimus Berliini kunstiülikoolis. Loodetavasti jääb tudengitele enamatki kõrva taha kui kogemus, kuidas tühja tolmu ehtsast saastast eristada. Need tööd on tõepoolest justkui päästikud. Neist sissevõetud vaatleja langeb otsemaid omaenese psühhootilisse lõksu. Ilma relvadeta. Veri tuleb ketðupipudelist. Paremal juhul käsitatakse vaid võõrandatud koopiat sellest, mis meid iga päev enesestmõistetavalt ümbritseb ? pornograafiat. Käib võitlus kunstiga kunsti eest. Seistes silmitsi kunsti surmaga, on Non Grata avastanud kohutava, soovimatu inimese keha võõrandumise, keha eituse, millest lähtub ja milles kehastub tänapäeva kunsti tähendusetus.

Nende jaoks, kellele kunstimaailm algab seal, kus ?kunstimaailm? lõpeb, on Non Grata puhul tegu vabastajaga, pealtnäha orfilise läbimurdega teel, mis otsesihis ja tagasipöördumatult meid, nagu alati, eksitusse veab. Nende jaoks on tegu intsestist lunastajatega. Täie õigusega võib nii öelda, vaadates näiteks hiljuti meedias suurt kära tekitanud juhtumit, kus üks kunstiline kurjade vaimude väljaajaja näitusel ?When Love Turns to Poison? Bethanieni kunstimajas astus välja Berliini kunstiasutustes katkuna leviva ja laiutava dementsuse vastu, mis end kokkuhoidlikkuse katte alla varjab ning mis nägematute traagelniitidega halastamatult kokku on seotud vastutoimiva, seda tingiva üleüldise rahvalollitusega. Kunst on olemuslikult kõigile vajalik, mitte üksnes kabineti või kodu kaunistamiseks. Ülikooli veatuid seinu ei riku Eesti nisu. Kuid tudengid võivad tõepoolest viimased terakesed leida. Ehk on nad need koguni mulda pannud. Berliin on omadega läbi. Ja mina ei ole Sheherezade.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming