Juubelitervitused Siim-Tanel Annusele

Eero Kangor

Tallinna Kunstihoone näitusega „Raha ja poeesia” tähistab Siim-T anel Annus oma 50. sünnipäeva. Harry Liivranna ja Reet Varblase kureeritud ekspositsioonis on välja pandud peamiselt kahe viimase aasta jooksul valminud maalid, lisaks kõige varasemad graafilised lehed aastatest 1975–1983. Kokku on näitusel 45 maali (59 lõuendit) ja 25 graafilist lehte. 1980. aastal alanud dodekaadipikkust performance’itegevust  meenutavad katkendid Tõnu Aru filmist „Siim Annuse tornid” („Tornid taevasse” 1982. aasta oktoobris Tallinnas, Mooni tn 46a aias).    

Annuse kunstnikutee sai alguse 14aastasena Tõnis Vindi stuudios, kus meister tutvustas jüngrile oma universalistliku mõttemaailma visuaalset keelt. Avalikkusele esines Annus esmakordselt juba järgmisel aastal graafikuna. Rahvusvaheline publik sai tema töödega tuttavaks 1976. aastal, kui ta esines Jugoslaavias ning mitmel pool Ameerika Ühendriikides. Annuse esimene isikunäitus toimus samuti välismaal: 1978. aastal Vilniuse arhitektide majas. Noort  kunstnikku saatnud kiire edu kannustas teda tegema ambitsioonikaid plaane: 1980ndate alguses arvas ta, et kui pole 30selt mõnes keskses Euroopa kunstikeskuses esinenud, on ta läbi kukkunud. Kõik juhtub siis, kui on õige aeg või siis natuke hiljem: 1997. aastal esines Annus 47. Veneetsia biennaalil, kuid mitte enam graafiku, vaid tegevuskunstnikuna.       

1980. aastal korraldas noor kunstnik esimese rituaalse etenduse, mida on tagantjärele hakatud nimetama üheks esimeseks performance’iks Eesti kunsti ajaloos. Kunstniku enda tõlgenduses oli sündmuse eesmärgiks tänada kõrgemaid jõude hea viljasaagi eest. Nimelt elatus Annus tollal lillede müügist ja igal sügisel oli tema Mooni tänava koduaias  suur lõikuspidu, mis oli selle aia rituaalide osa. Annuse tegevuskunsti võib vaadelda tema graafilise loomingu loogilise jätkuna. Kunstihoone näitusel eksponeeritud tuši- ja guašijoonistused ning kõrgtrükid, mida kuraatorid on nimetanud eskapistlikeks, kõnelevad õigupoolest ühest olulisest mentor Vindi mõjust. Selleks on tegelikkuse ja individuaalsuse mõtestamine, mis Annuse visuaalses keeles väljendub kõrguste, kauguste ja lõpmatuste  dünaamikas (seeriad „Tornid taevasse”, 1976–1983 ja „Taevalinnad”, 1982–1984). Tema graafika ja happening’ide teiseks oluliseks stiimuliks on minu arvates religioossuse represseerimine nõukogude ühiskonnas. Uskumine millessegi (kas või usu eitamine) on inimese põhiolemuses. Eestlastele on omane looduse hingestamine, mida hiljutises Vikerraadio saates kinnitas meie usulugu uurinud arheoloog Heiki Valk. Annuse performance’eid tulekski  näha maiste ja taevaste jõudude ühendamise müsteeriumidena, milles on tähtis osa kõigil põhielementidel: maal, veel, õhul ja tulel ning inimesel.   

Sellel taustal võib näida arusaamatuna, miks on Annus nüüd näituse üheks teemaks  valinud niivõrd pragmaatilise raha. Justkui selle proosalisuse vabandamiseks prevaleerib näituse pealkirjas sõna „poeesia”, millele peaksid viitama ajaloodokumentide ja XX sajandi suurte diktaatorite allkirjade meandrilised käekirjad. Või mitte ainult?      

Paradoksaalselt pole kunstniku rõhuasetused muutunud. Kuigi Annuse huvi raha vastu sai alguse umbkaudu samal ajal, kui hakati rääkima kroonide kadumisest seoses eurode kasutuselevõtuga, see tähendab viis aastat tagasi, siis ei saa eitada teatavat ühiskonnakriitilisust. Kuigi nõukogude aeg on läbi, pole eestlased tagasi pöördunud mitte religiooni, vaid mammona-kummardamise juurde, rahast on saanud maarahva jumal. Kunsti kontekstis  on ilmselt olulisem raha kui igapäevase, tavalise ja sellest tingitud „nähtamatuse” märkamine. Kupüüridega maksmisel ei pruugi me pöörata teadlikku tähelepanu nende kunstilisele kujundusele, mida Annus oma töödes on väärtustanud. Teatavasti hinnati juba omal ajal kõrgelt Günther Reindorffi tehnilist meisterlikkust 1928. aastast käibele tulnud Eesti kroonide kujundamisel. Annus ongi keskendunud rahapaberite graafilisele kvaliteedile,  mida annab hästi edasi tema autoritehnikas reljeefmaal („100 krooni. 1935”, 2008).   

Kuraatorite selekteerivat initsiatiivi on tunda Kunstihoone suure saali ja platsipoolse galerii tööde valikus, sest rõhutatud on raha kui laiatarbelise visuaalse propagandakanali  tähtsust, mis tuleb erksalt ilmsiks maailmasõjaeelse Eesti Vabariigi ja okupatsioonideaegse raha puhul. Erinevalt tänapäeva Eesti kroonidest pole Eesti markadel ja 1920ndate ja 1930ndate kroonidel kujutatud mitte tähtsaid ajaloolisi isikuid, vaid reprodutseeritud rahvuslikke müüte ja ideaaltüüpe: meremehed võrke haalamas („25 marka. 1919”, 2009), sõjamehed võitlemas kätte maad ja vabadust oma naistele ja lastele („1000 marka. 1921”, 2009),  naine viljavihkudega („10 krooni. 1928”, 2008), sepp tagumas rauda („100 krooni. 1935”, 2008). Lihtsat ja õilsat talurahvast ülistavad ka Saksa riigimargad („50 riigimarka. 1939”, 2009). Nõukogude 1930ndate lõpu rahal on seevastu kujutatud sõdureid („3 rubla. 1938”, 2009), mis pidi rahvast suureks sõjaks ette valmistama.   

Annus ei reprodutseeri tervet rahatähte, vaid esitab ainult tähendust kandva fragmendi. Põneva kunstiajaloolise allusiooni tekitas 1919. aasta 25margane (2009), millel kujutatud põllul töötavad naised meenutavad mulle prantsuse kunstniku Jean-François Millet’ (1814–  1975) maali „Viljapeade korjajad” (1857). Uute eesti rahade puhul on Annus reprodutseerinud veelgi pisemaid detaile. Huvi miniatuurse maailma vastu peegeldab ühest küljest kunstniku kogemust graafikuna. Ent Annus on ka intervjuudes maininud, et pikaaegne tegevus aednikuna on suunanud tema tähelepanu kasvamisele ja bioloogilistele protsessidele. Teda on paelunud fraktalite teooria, mille järgi erinevas suurenduses korduvad samad struktuurid.  Nii viitab Koidula juukselakk raha pöördel kujutatud lainetele; lained on aga fraktaalsed struktuurid, mida võib lõpmatult suurendada, misjuures nad ei kaota oma algset tähendust („Lydia lained I ja II”, 2009). Koidula portree („100 krooni”, 2010) toob meie mälust üha uuesti meelde tema luuleridu, mis raugete lainetena üha uute voogudena tekkivaid muljeid kaldale uhuvad. Raha on poeesia. 

Eesti rahvuskivi dolomiidi kasutamisel oma reljeefmaalide värviballastina pole rahvusromantilised kaalutlused Annusele olnud ilmselt esmatähtsad. Autoritehnikas teostatud maalide  reljeefsed kvaliteedid tulid eriti efektselt esile näituse avamisel, kui maalide alla põrandale olid paigutatud ülesse suunatud neoonvalgustid. Lillas, sinakas, rohekas ja punakas valguses omandasid maalid müstilise aura. Kahjuks ei olnud ma ülimenukal avamisüritusel ülerahvastutud ruumides ainus, kes lampide otsa komistas. Pärast avamisüritust lambid eemaldati. Annus alustas reljeefmaalidega eksperimenteerimist 1995. aasta paiku pärast seda,  kui oli tegevuskunsti enda jaoks ammendanud. Visuaalsed kujundid jäid esialgu samaks, mida ta oli viljelnud graafikas. Reljeefne värvipasta asendas tušijooned ja punktid nende suurendustega lõuendil.       

Annuse autoritehnika on mitme kunstitehnika amalgaam. Skulptori kombel kasutab ta materjalina kivimeid. Ta segab kivipuru sideainega ja pigistab selle tordipritsi sarnasest tuubist lõuendile, et moodustada reljeefne pind. Eri liiki kivimid võimaldavad tekitada erinevat faktuuri ning kunstiteose tajumisel mängib olulist rolli valgus ja vari. Värv kantakse maalile sekundaarselt. Õigupoolest on Annuse reljeefmaalid teatud perioodil valdavalt monokroomsed  või valged.     

Nii nagu graafikas ja tegevuskunstis on ka Annuse maalides tuntav materiaalset ja imaginaarset ühendav spiritistlik substraat. Teoste  „alkeemiline” valmimisprotseduur on oma staadiumides juba omaette rituaal. Pärast lõplikku viimistlust teose saamise protsess ei lõpe, sest valgustingimuste tõttu omandavad lõuendid lõpmatul hulgal esteetilisi nüansse, see annab neile ajas muutuva ja üha avarduva dimensiooni. Täpselt samamoodi, nagu aednik Annus jälgib oma aias muutuvate aastaaegade katkematut jada, väljendavad tema maalid igale vaatajale mõnd aja voolu erilist hetke, mis moodustavad ühtekokku tervikliku mälestuste välja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming