Jutustada tähtsaid asju

RAINER VILUMAA

III ?Ars Baltica? fototriennaal Tallinna Kunstihoones ja Ku galeriis kuni 13. VIII. Kunagi soovitas sõber mul lugeda taani kirjaniku Svend age Madseni Europeia sarjas ilmunud raamatut ?Jutustada inimesi?. Soovitas väga tungivalt. Mäletan, et raamat mulle eriti ei meeldinud. Esiteks juba põhjusel, et see praktiliselt kõrist alla topiti, teiseks tundus olevat ladinaameerika maagilise realismi hale vari, põhjamaiselt mahalahjendatud variant Marquezest. Alles hiljem mõistsin raamatus jutustatavate inimsaatuste subtiilsetest nüanssidest lugu pidada. Midagi sarnast on ka käesoleva näitusega: see ei pruugi end päris kohe avada, kuid lähemal süvenemisel leiab siit mitu eri tüüpi jutustust, mida tuleb osata lugeda. Abiliseks võib siin olla leidlikult koostatud ja vormistatud kataloog (seda on võimalik vastavalt oma prioriteetidele ümber seada), mis annab liigagi palju pidepunkte, tehes näituse analüüsimisel originaalsete mõtete leidmise paiguti raskeks.

Tuleb öelda, et kolm kuraatorit Dorothee Bienert, Lars Grambye ja Lolita Jablonskiene on hakkama saanud erakordselt hõrgu ning värskelt mõjuva kooslusega. Töödele on jäetud piisavalt hingamisruumi, samas on nende vahel meeleolukat pingestatust, seega on näitus kujunduslikus mõttes väga hästi õnnestunud. Välditud on tänapäeval sageli ettetulevat steriilset üldilmet.

Mis siis on Läänemere piirkonna kunstnike jaoks tähtis? Kõlagu triviaalselt, kuid lähedased asjad. Erinevad lood, jutustused, seisundid, kuna vormiküsimused, nagu väidetakse, on fotokunstis ajapikku teisejärgustunud. Huvikeskmes on keskkond, aeg ja inimene. Üheks inimliku konditsiooni indikaatoriks võib olla tehiskeskkond, mis saab taustaks mõistatusmängule, nagu seda teeb Knut Asdam (Norra), või soorollilisele käitumisele suletud interjööris, mida dokumenteerib oma nukravõitu fotodega (?Üksinda kodus?) Tatjana Liberman Venemaalt. Omal moel käsitlevad sama teemat rootslased Bigert & Bergström, kes ei vaatle mitte privaatset, vaid avalikku ruumi. Lambikuplid peegeldavad ooteruumi kogu selle impersonaalsuses, paljastades inimeste ebamugavust ja ängistust, ootamise tähtsust. On ka keskkondi, milles inimese viibimine pole esmatähtis, küll aga leiab seal jutustusi, kaudset kohalolu, nagu Elsebeth Jorgenseni (Taani) raamatukastide-installatsioonis, Arturas Raila videos nägemustest Leedu linnakese taevas, Florian Slotawa (Saksamaa) fotodel anonüümsetesse hotellitubadesse mööblist loodud isiklikest, privaatsetest urgudest.

Ja muidugi on esindatud looduskeskkond, mis oma olemuselt on eelmisest palju problemaatilisem, ehkki võib esmapilgul näida lihtsam. Taanlane Joachim Koester on näiliselt osavõtmatult üles pildistanud kuulsat Bialowieþa ürgmetsa Poolas. Ometi hakkab laas meie teadvuses pinget looma, tahes-tahtmata projitseerime vakantsesse puudealusesse oma kujutlusi. Pisut teisele põhimõttele on rajatud Ilkka Halso (Soome) metsa-kujutelm. Tema sekkub sellesse aktiivselt kui restaureerimist vajavasse objekti, kaardistades ja konserveerides seda. Ka surnuaeda on võimalik näha loodusobjektina, pealegi väga originaalse nurga alt, nagu seda teeb venelane Aristarh Tðernõðev oma holograafilistes piltides, mängides surmtõsiduse ja kitði piirialal.

Üheks triennaali intrigeerivamaks osaks on simulatsioonid. Nii näiteks esitab sakslanna Isabell Heimerdinger meile näitleja Martinit mitme erineva sotsiaalse serveeringu kaudu; meenutab põhimõttelt veidi Marco Laimre kunagist Lily-seeriat, kuid mõjub fantaasiavaesemalt. Seevastu Jari Silomäki (Soome) jutustus täiskasvanuks saamisest ning igatsustest on oma intiimsuses ja liigutavuses näituse meeldejäävamaid. Väidetavalt pole fotodel korduv minategelane autor ise, vaid keegi teine, muutes seega arusaamu autoportreelisusest. Ent kust me teame? Omapäraseid leidlikult kommertsesteetikasse peidetud salasõnumeid edastavad poola kunstnikud Agnieszka Brzeþanska ja Oskar Dawicki. Kahjuks piirab siinkirjutaja puudulik poola keele oskus nende tööde tekstuaalsete kontrastide täit mõistmist.

Üks vaimukamaid visuaalseid leide on Wolfgang Plögeri (Saksamaa) ekskurss filmiajalukku, mis ühendab liikumatu Cary Granti liikuva lennukiga stseeniks Hitchcocki kultusteosest ?North by Northwest?. Liikuva pildiga flirdib fookusenihetega mängides Miklos Gaal Soomest, tsiteerides oma tööga R.E.Mi muusikavideot ?Imitation of Life?. Kaugelt pildistatud rannas sibavad ringi ähmased, näiliselt stafaaþiks mõeldud kujud, kes suurenduse kaudu omandavad hoopis uue tähtsuse.

Teiste seast tõuseb omapärasena esile triennaali ainus eestlasest kunstnik Eve Kask, kes on välja pannud põhjaliku töö ? mitme aasta vältel üles pildistatud portreed Käsmu püsielanikest, muidu suvitajatest ning kuulsatest supelsakstest, igale klassile reserveeritud omaette album. Üheaegselt võluvalt vanaaegne ning samas kaasaegselt dokumentalistlik tervik. Võib ehk isegi öelda, et üks veenvamaid viise inimesi jutustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming