Jutud tule lummuses

Tohisoo puupõletuskeraamika sümpoosioni väärikas kokkuvõte Tallinna Kunstihoones

INGRID ALLIK ja LAURA PÕLD

Rahvusvaheline keraamikanäitus „Tule lummuses“ Tallinna Kunstihoones kuni 16. VIII, kuraator Pekka Paikkari, kujundanud Laika, Belka & Strelka.

Pekka Paikkari on teosed jaotanud nii, et suures saalis näeb skulpturaalsemaid töid ning Sergei Issupovilt sellele näitusele tellitud seinamaali.

Pekka Paikkari on teosed jaotanud nii, et suures saalis näeb skulpturaalsemaid töid ning Sergei Issupovilt sellele näitusele tellitud seinamaali.

Laura Põld

Tallinna Kunstihoones on vaadata Tohisoo mõisa keraamikasümpoosionil viieteistkümne aasta jooksul valminud tööde paremik. Näituse pealkiri viitab sümpoosioni põletustehnika eripärale: kõik teosed on puupõletusahjus tuleleegi toonitud. Soome kunstniku Pekka Paikkari kureeritud väljapanekul on väljas kaheksakümne ehk poole sümpoosionil osalenute teosed.

Ingrid Allik: Esmalt rõõmustan, et keraamika on üle viieteistkümne aasta nii suurelt Tallinna Kunstihoones väljas. Märkimist väärib ka Tohisoo mõisa kogu ise. Autorite tuntuse ja teoste arvu poolest võrreldavaid residentuuride tulemusel tekkinud kogusid on Euroopas ehk veel vaid kolm: Taanis Guldagergaardis, Ungaris Kecskemétis ja Leedus Panevėžysis. Ükski neist ei ole keskendatud ainult puupõletuskeraamikale.

Laura Põld: Näitus on suursündmus Kohila sümpoosioni korraldajatele, eelkõige Külli Kõivule, Aigi Oravale ja Andres Allikule, aga ka kogu meeskonnale ning kõigile Tohisool osalenud kunstnikele. Tänu Laika, Belka & Strelka õnnestunud kujundusele on ka rasked ja kogukad vormid õhulistel alustel hästi vaadeldavad. Valges näitusesaalis on seni vaid põgusalt mõisahoovis eksponeeritud teosed väärikalt väljas.

Allik: Pekka Paikkari on teosed niiviisi jaotanud, et suures saalis näeb rohkem suuri skulpturaalsemaid töid ning Sergei Issupovi spetsiaalselt sellele näitusele tellitud seinamaali. See loob vajaliku meeleolutausta ja seob esemed tervikuks. Vahesaalis on õhulisel aknaalusel riiulil ja põrandal vaadata suuremõõtmelised anumad ja õõnesvormid. Minu lemmik on aga väikeste objektidega suure lauaga ruum, mis kuraatori sõnul sarnaneb esimese muljega, kui pärast põletust ahi lahti pakitakse. Väikeseformaadiliste visandite puhul tulevad põletusefektid ja spontaanne käejälg eriti hästi esile: mõni teos sarnaneb fossiilse või arheoloogilise leiuga ja mõnda „ebaõnnestumist“ ei saagi ise tahtlikult luua. Kõige viimases saalis on Urmas Puhkani installatsioon, kus mängib põhirolli ahju kütmisel salvestatud video- ja helimaterjal. Üks ühele Kohila anagama-ahju makett annab aimu esemete suurusest ja ka tööatmosfäärist. Põletusprotsessist saab teada ka ahju logiraamatu sissekannetest.

Põld: Selle näituse puhul on suur rõhk protsessil ja juhustel. Selle nautimiseks tuleb läänelik ainult tulemusele orienteeritud kunstivaatamise silm kinni pigistada. Vaataja peab lubama eksperimentaalset loomust käsitöölikule meediumile, nagu seda on keraamika.

Allik: Kunstihoones tuleb välja kunstniku ja ahju koostöö. Mõnikord teose tähendus muutub põletuses ja siis jääb viimane sõna ahjule. Aga sellega pole asi veel lõpetatud. Näitusekülastaja saab teoste üle edasi mõelda, anda neile oma tähendusi – töödel ei ole pealkirju –, ja nagu näha, elab loodus oma elu esemete peal edasi (sammal Yukinori Yamamura skulptuuri peal). Kristin Orav on kasutanud oma keraamilisi vorme performance’i-kunsti kontekstis koostöös rühmitusega Laik.

Põld: Esindatud on autorid, kes kunstnikuna on aastaid tegutsenud ning tulnud puupõletust ja erilist töökeskkonda proovima, nagu Sergei Issupov ja Jaak Soans, aga osaleb ka ainult puupõletusele spetsialiseerunud tegijaid, nagu Neil Hoffmann ja Priscilla Mouritzen. Neid tegijaid ühendab põletustehnoloogia. Selline lähenemine ei ole nüüdiskunstis kuigi populaarne.

Mujal maailmas olen kohanud lausa keraamikatrendi, sageli koosluses teiste materjalide ja tekstiga, näiteks Josef Strau möödunud kuul Viinis „Wiener Secessionis“). Esialgu imestasin, mis on juhtunud, sest vähemalt meil ei ole keraamika väärinud kunstikriitika laiemat tähelepanu. Ilmselt oletatakse, et kõik, mis on keraamikas toodetud, on konservatiivne, marginaalne ja iganenud.

Allik: Olen veendunud, et materjalist, millest kunsti luuakse, ei sõltu selle väärtus ega aktuaalsus. Muide, samas puupõletusahjus valmisid ka Kris Lemsalu kevadel New Yorgi „Frieze’i“ kunstimessil suurt tähelepanu äratanud tööd. Ta kasutas seda ahju mitte ainult selle suuruse, vaid ka küpse tuletooni pärast.

Põld: Tohisool tuleb välja ka kollektiivse ja individuaalse vastandumine. Selle näituse teosed on loodud ühistes ateljeedes umbes ühe-kahe nädala jooksul. Seejärel on neid üheskoos samas ahjus põletatud. Teosed on ka eksponeeritud sama tihedalt. Olgugi et kõik on omaette isiksused erineva kunstnikuteega, taandub siin vaatamine hoopis sellele, mida ettearvamatut on korda saatnud ahi.

Allik: Kunstnikud on olnud kontseptsiooni mõttes täiesti vabad. See teeb visuaalselt kokkukõlava väljapaneku teemarohkeks. Kuraator Pekka Paikkari on andnud näpunäited, kuidas väljapanekut vastu võtta: „Kõigepealt vaadata siluetti, joont, vormi. Teiseks teose ideed. Kolmandaks, millist reaktsiooni toovad teosed esile vaatajas endas.“ Paikkari juhendist tuleleegi maalingust arusaamiseks palju välja ei loe, kuigi tema ise kasutab oma loomingus just savile iseloomulikku – pragunemist ja leegijälge. Eks seda näitust võibki vaadata mitut moodi: kes keskendub protsessile, kes autori ideele. Aga kõige olulisem on ikka autoripositsioon.

Marc Lancet, Andrius Janulaitis ja Kaupo Holmberg edastavad oma töödega tunge ja änge inimfiguuri abil. Väljas on ka savi loopimise ja oma keha füüsilisel jõul loodud skulptuure, nagu on teinud Kaji Nanako ja Neil Hoffmann. Konstrueeritud, lausa matemaatiliste töödega esinevad aga Lauri Kilusk ja Ruta Šipalytė. Pimedas toas on eksponeeritud Ray Chani teos, tema uurib materjali müstilisi omadusi.

Põld: Adil Writer, Priscilla Mouritzen ja Annika Teder on kasutanud abstraktset keelt ja jäänud materjalipäraseks. Materjali ja füüsikaseaduste üle mõtisklejate kõrval ei puudu aga ka privaatsest sfäärist ammutanud kunstnikud, näiteks Elsa Naveda Mehhikost jälgib kõrbes kaktusetaimi ja võrdleb neid naisekehaga. Näitusel on ka oma „Duchamp“ – Brian Benfer puupõletuses üle põletatud Villeroy ja Bochi WC-potiga.

Meie kunstikogemus või -taju sõltub suuresti võimest paigutada kogetavat valdkondadesse ja kategooriatesse. Meie vaatamis-, kunstist rääkimise viis areneb suuresti selle tulemusena, mida oleme lugenud või kuulnud. Jaapanis reisides tuli mul üks uitmõte. Nimelt kui ma Tōkyō ühe kõige luksuslikuma nüüdiskunsti muuseumi, Mori kunstimuuseumi näitusel Anish Kapoori jt superstaaride kõrval Tanaka Chōjirō XVI sajandi rakunõusid nägin, mõtlesin, et miks ei võiks Kumus mõnel rahvusvahelisel kunstinäitusel olla meie kamm­keraamiline pott.

Allik: Loomulikult võiks, kuigi meil ei ole nii vanu keraamikatraditsioone. Eks nüüdiskunsti olemuse määrab ka traditsiooni hindamine, näiteks Jaapanis ja USAs on keraamikud kunstis tõsiseltvõetavad tegijad.

Kui traditsioonide hindamisest rääkida, siis sellel näitusel esindavad kahesaja aasta pikkust USA Seagrove’i keraamikaküla pottsepakultuuri David Stuempfle ning Daniel ja Kate Johnston, kelle tööd on kõrvuti prof Marc Lancet’ ja prof David Jonesi (mõlemad on kirjutanud ka puupõletustehnikaid käsitlevaid raamatuid), Sergei Suhharevi, Dainis Pundursi ja nüüdseks meie seast lahkunud Pēteris Martinsonsi omadega. Tohisoo sümpoosionile on algusaegadest peale osalisi demokraatlikult valitud – alati on olnud eri maailmajaod, riigid, nimekad ja noored alustajad koos.

Olen ise 2001. aastast peale Tohisool olnud. Sadakond põletust ühe ahjuga ja katsetused on andnud julgust ja ideid iga aastaga kaugemale minna. Alguses oli ka meie hulgas pettunud keraamikuid, sest ootamatu tulemusega oli raske leppida. Aga olen saanud enesekindlust ja inspiratsiooni. Nüüd hindan tasakaalu, sümbioosi, mille puhul on raske eristada, kus lõpeb autori looming ja algab põletuse osa.

Põld: Mulle meeldivad Māris Grosbahsi kartulid ja õhuline, isegi soomeliku kujundusesteetikaga väljapanek Vabaduse väljakule avaneva suure akna ees. Seal on uhkeid sümmeetrilisi anumaid ja rahuliku joone, kuid täiesti uskumatu konstruktsiooniga suurvorme, nagu Elżbieta Grosseová omad. Need on näituse hingamise kohad. Kõik ruumid on aga pingestatud ja kihistusi, mida märgata, jätkub mitmeks külastuseks. Soovitan minna näitusele korraliku ajavaruga ja kõndida just selle töö juurde, kuhu jalad viivad. See on üks väheseid näitusi, kus tohib asju ka käega katsuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar