Jussi Kivi kaotatud põrgu otsingutel

Mari Kartau, Pärnu Linnagalerii kuraator

Soome kunstniku Jussi Kivi näitus „Allmaaosakond ja uuringute osakond esitlevad” („The Underground Department and The Department of Explorations present”) Pärnu Linnagaleriis Kunstnike Majas (Nikolai 27) kuni 7. IV. Pärnu Linnagalerii kuraatorina püüan ressursse realistlikult hinnates siiski vähemalt ühe tugeva välisnäituse aastas kohale tuua. Jussi Kivi näitus pidi tegelikult olema eelmisel aastal, kuid lükkus oodatust kehvema rahastamise tõttu edasi. Tegelikult oli see isegi hea, sest külluse olukorras oleks enamik rahast läinud kindlustusele, nüüd aga tõi Kivi kohale täiesti uued ja eksperimentaalsed tööd, millest pole veel saanud kunstimaailma hinnalised hitid. Jussi Kivi looming käsitleb 1980. aastate lõpust peale peamiselt inimese ja looduse suhet. Pea kakskümmend aastat otsis ta loodusest romantilist kaotatud paradiisi. Iga teose aluseks oli isiklik kogemus mõnelt matkalt metsikutesse paikadesse ja see on valatud dokumentatsiooni vormi. Ka praegune näitus koosneb fotodest ja skeemidest, kuid viimastel aastatel on ta tüdinud paradiisi otsimisest metsast ning suundunud allilma, et leida romantiline kaotatud põrgu. Sihtkohad on koopad, tunnelid ja kaevandused. Mõned neist on lihtsalt unustatud paigakesed, teised hiiglaslikud, avalikkusele suletud struktuurid. Mööda põrguid kolamine pole alati ka päris seaduslik ega ammugi ohutu tegevus. Kunstniku sügavusrekord on 175 meetrit allpool maapinda. See on tõeline allilm, underground, sest puhtalt kunstiliste meetmetega on millegi sellise saavutamine heaoluühiskonna ning demokraatia tingimustes võimatu. Selle tegevuse võib päris, mitte kunstimaailmas liigitada linna mahajäetud kõrvaliste paikade, sageli just tunnelite, kaevanduskäikude, katakombide, koobaste uurimise valdkonda (inglise keeles „urban exploring”, täpsemalt „caving”, mis viitab asjaarmastajalikkusele).

Akadeemilises plaanis on ta uurinud ka maastiku esteetilisi diskursusi kujutava kunsti ajaloos, eriti saksa romantismi ning soome rahvusromantismi. Teoreetilise uurimistöö tulemuseks on raamat „Matkajuht kunstiarmastajatele” („Kaunotaiteellinen eräretkeilyopas”, 2004).

Praktikas kasutab ta romantikute ülevaid kompositsioone ja valgusmänge oma fotodel, kuigi valib aineseks mõne seesuguse maastiku, mida tavaliselt just väga ilusaks ei peeta, näiteks mõne raiesmiku või mahajäetud militaarehitise looduse rüpes.

Fotod ja joonistused võivad vaatajale dramaatilise esteetika tõttu mõjuda fantaasiamaailmadena, kuid tegelikult on siin alati tegemist reaalsete paikadega. Iga kujutatava motiivi juurde käib ka sellekohane uurimus, mis avaldub peamiselt kaartide ja skeemidena. Kunstilises mõttes võib need liigitada graafikaks, mida täiendavad kohati dokumentaalsed, kohati iroonilised tekstid.

Mind võlub Kivi loomingulise lähenemise juures see, et ta teeb kunsti asjadest, mis talle meeldivad. Enamasti tegeleb kaasaegne kunst ebameeldivustega: probleemide ning painajatega. Aga saab ka teistmoodi, muutumata selle juures mingilgi kombel imalaks.

Näiteks Veneetsia biennaalil 2009. aastal esitas ta oma hiiglasliku kollektsiooni tsiviilkaitsening tuletõrjeteemalisest kraamist. Millisele poisile ei meeldiks tuletõrjeautod! See näitab, et kunstimaailm on Kivi puhul teinud suure erandi ning jäänud uskuma, et inimese hobi, meelepärane tegevus, võib teatud tingimustel osutuda kunstiks.

Ja soovi korral võib ju ka seda sorti loomingust lugeda välja kriitilisi probleemipüstitusi. Maastikuteema puudutab paratamatult ka keskkonnaprobleeme, huvi Nõukogude militaaratribuutika ja -arhitektuuri vastu võib tõlgendada ajaloo ümbermõtestamisena, peitumine pimedatesse koobastesse annaks kindlasti mõtteainet psühhoanalüüsihuvilistele.

Igal juhul annab fakt, et ta tegeleb asjadega, mis teda päriselt ka huvitavad, tema loomingule vastuvaidlematu sügavuse ja ulatuse.

Jussi Kivi on sündinud 1959. aastal Helsingis, lõpetanud Helsingi kunstiakadeemia ning tegutsenud seal ka pikka aega õppejõuna, tassides tudengeidki romantilis-geograafilistele matkadele. Olulisemad punktid tema karjääris on osalemine Veneetsia biennaalil 2009. aastal, esinduslik kunstipreemia Ars Fennica 2009. aastal, São Paulo biennaal 1987. aastal, nende vahele jääb hulgaliselt esinemisi nimekates näitusepaikades üle Euroopa.