Julm, jõhker ja halastamatu – kuningaveeski valastamatu

Hannes Varblane

Roomaja. Õli, lõuend, 2008. Neeme Külm  

Sellaselt päälistada kirjatükk nääpsukese naise näituse kohta näikse olevat kohatu. Aga ei ole. Väljapanek on pealkirjastatud „Jõusaal / Fitness Studio” ning plakatil näitavad hambaid nii inim- kui loomakoosluse esindaja. Sellel näitusel on väljas vähe pilte, väga vähe. Aga need, põhiliselt äärmiselt nüansseeritud hallis koloriidis pildid, on pildid. Nendel maalidel ja joonistustel on mehed, ainult üks naisfiguur ja seegi tagantvaates. Kõik pildid on valminud 2008. aastal. Ma ei armasta näituste piltidest kirjutada, neid ümber jutustada. Igal vaatajal on omad silmad, oma pea õlgadel. Igaüks meist on üksikult kasvav puu ning ka erinevalt langev või langetatav puu. Alice Kase puhul teen ma erandi. Muide, Alice ei hääldata „älis” vaid „alis” ning igal juhul ei ole ta „šaliis” (Chalice). Ta teab, mida tahab. Tõenäoliselt ei näe tema oma piltidel seda, mida mina näen. Ei tohigi näha. Kas või sellepärast, et tema on naine ja mina mees või just risti vastupidi. Võib-olla näeb ta meeste maailma naise silmade läbi: inimlikumalt, hirmunumalt ja halastamatumalt, kui mehed ise seda suudavad. Tegelikult muidugi meil ju tegemist mingi abstraktse meeste-naiste maailmaga pole, tegemist on inimestega maailmas anno Domini 2008.

 

Seega:

„Kurv”, õli, lõuend. Pilt pöördes. Vertikaal ja horisontaal vahetuses. Kotiga mees surutud kulgema kaarde, kus tal tuleb kõigest väest võidelda tsentrifugaaljõuga, mis püüab teda paisata lootusetusse. Mees riides nagu mehed pea kõikidel selle näituse piltidel. Kurvikaar kui ettemääratus. Kukal kergelt kiilanev ning mehetüüp selle näituse standard – vastuhakk lootusetuses (selja tagant).

„Kompositsioon”, õli, lõuend. Ruum nagu ruumi sel aastal tihti kujutatakse (kõrgemate kunstikoolide lõpetajatelgi vilksatas midagi sarnast). Ent Alice Kase ruumis kannab mees õlgadel oma alakeha. Vaatab ärevtähelepanelikult kõrvale paremale. Nägu ohustatud mask. Üks jalalaba purustatud, varbad otsast rebitud. Purunenud ihuportselan. Dekonstruktsiooni jõud.

Miniatuurne „Silm”, pliiats, paber. Tuletas meelde Jüri Üdi luuleridu psühholoog Maasikast: „Silm oli vidulik /…/ klass oli pidulik” või kuidas see oligi.

„Voldik”, õli, lõuend. Äärmiselt hästi väljajoonistatud-maalitud mees horisontaalis. Taga kordusvoldid-varjud valges. Voldiklehvik. Mees näikse magavat või on surnud. Aga ei, sooned on pingul. Püksid samad mis eelmistel, ent särk on tume. Töö vist lõpetamata.

Väikeformaadis, aga mitte väike „Nimetu I”, akrüül, paber. Mees hüppab/kukub ülalt meile otse näkku. Võib-olla on agressiivne, võib-olla mitte. Näoilme järgi mitte. Kust hüppab, kuhu hüppab – ei tea. Vaatajale näkku kindlasti. Riietus näituse tavastandardis.

Pisimõõduline „Kõht”, pliiats, autoritehnika. Otsekui kilesse mässitud (kiletatud) näoga mees hoiab kahe käega kõhust. Vist on valus. Keegi lõi? Ei tea. Kile katab näo kui vihmast eesriie.

Väikevorm „Nimetu II”, akrüül, pliiats. Kunstniku selle näituse korduvriietuses mees seisab ühel jalal. Teine käsi ja jalg veidrais nurkseis pooses. Ülejääv käsi ükskõikses kehalähedases vertikaalis. Seis pinguldatud. Laigud all pildi paremas nurgas. Väike, aga võimas. Ja täpne. Samas, mehe poolprofiilses vaates pole pinget.

„Kaabel”, õli, lõuend. Nihkes äraspidine ruum. Kummis pinnalt (laest?) tolkneb kaabel, mille alaotsast väljuvad ergult sinine, punane ja kollane juhe. Milleks kaabel, kuhu kaabel? Kas mahajäetud või remondis korter? Kuhu kõik on kadunud? Ühendust pole. Vaid juhtme värvid ergavad valkjashallis. Muide, see pilt mulle eriti ei meeldinud.

„Maaler”, õli, lõuend. Vist autor poolpöördes seljaga vaataja poole. Katab pikalt varrestatud maalrirulliga (kollane rullivarre ülaosas) oma liigsirget varju. Hall valgeks, värv tilgub. Äkki polegi kunstniku vari? Vari on mehelik. Naisfiguur, ainuke sellel näitusel, on tõsiselt ametis. Ehkki tõsi ta on, ega ma „Silmagi” silma sookuuluvust määratleda oska.

„Roomaja”, õli, lõuend. Värvilisim pilt selles kollektsioonis. Ülakeha kollases särgis roomab ülalpool all veidi ette jõudnud alakehaga võidu paremale. Poolitatud figuur selle näituse standardrõivastuses ja botastes. Nägu vaatab meie poole imestunult-ohustatult. Veresooned punduvad kätel. Suu avali. Silmades veidi hullumeelne läige. Mees on kõrgelaubaline nagu nad kõik. Üksnes naismaaler on väike ja tundub seetõttu ohutu. Ometi katab ta ei tea kelle varju. Meie, mehed, loodame ja usume, et enda. Figuurid on tükeldatud, lõikekohti nagu poleks. Aga õõv on, ehkki selle pildi taust on valge.

„Koer”, õli, lõuend. Posteri lähtematerjal. Tausta diagonaalne lahendus. Mees vaatab seistes üles, koer vist istudes. Mehe ja koera ilme on ühene. Maskuliinsed mõlemad. Hambad paljastatud. Koer võib olla rotveiler, aga võib ka mõni teine tõug olla. Pole asjatundja. Ometi ei väljenda see pilt rünnakuvalmis agressiivsust, vaid nurkasurutuse lootusetust, sisemist maskuliinset hirmu. Aga äkki on koer emane?

Ongi kõik, rohkem pilte näitusel ei ole.

 

Nihestatud realism

Järgnevalt tarbin ma mõneti näituse kuraatori Tõnis Tatra seinatekstist lähtuvat teavet. Tänu talle.

„See on Alice Kase kuues isikunäitus kümneaastase esinemisaja jooksul. Tartu esimene. Noor kunstnik olevat vaid mõne isikunäitusega täitnud ja ümber mõtestand ühe diskursuse, mis niinimetatud murrangulistel üheksakümnendatel hääbus olematusse. See diskursus, mille päästjaks Alice Kask olevat, polevat midagi vähemat kui eesti maalikunst Konrad Mäest Tiit Pääsukeseni. Viimane Alice’iõpetaja.”

Need pole siiski Tõnis Tatra sõnad, keegi teine teoreetik on nõnda nentinud. Ent sõna „päästja” ei pane selle näituse korraldaja jutumärkidesse, ja õigesti teeb. „Meie ajal, kui kunstnike ja kriitikute vaikival kokkuleppel on kaasaegse kunstiteose peamiseks väärtuskriteeriumiks kontseptuaalne vaimukus, võib Alice Kaske nooremas maalikunstis tõepoolest pidada teatava alternatiivse hoovuse üheks oluliseks esindajaks.”

Tatar arvab, et Kask ei ole kontseptualist. Ta esindavat intuitiivset loojatüüpi. Esimesele väitele kirjutan kahe käega alla, teisega ei nõustu. Ma ei tea, mis on intuitiivsus, ja kui teaksingi, ega üksnes temasse ka usuks. Lugege Edgar Alan Poe’ kirjutist oma surematu „Kaarna” kohta. Siis võib-olla mõistate mind. Kuid sellega, et „Jõusaali” looja eelisteks on kõrgesteetiline kultuur ning uskumatud manuaalsed oskused, olen nõus. Samas kõneleb kunstnik tõesti meie ajast ning kõneleb selges ja mõjukas kaasaegses keeles. Ent enne esteetikat kängitseb ja kägistab teda eetika.

Oma kunstnikuaastatega (küllap aga kõigi elatud aastatega) olevat noor kunstnik Kask jõudnud ekspressionismikallakuga figuuridest üle Magritte’i laadis sürrealistlike katsetuste „Jõusaali” süvasotsiaalse taustaga nihestatud realismini. See mulle meeldib. „Nihestatus” ja „realism” on sõnad, mis räsiraputavad mu mõtte unist tuba. Selles vastuolus on jumalasuurune auk, mille meisse on jätnud meie aeg. Dollarisuurusest august ma siinjuures ei räägi.

Need nihestused, need tervikust tükeldatud kehaosad, need kummastavad rakursid ja vaatenurgad ka pildist välja, see sissesõidu saatuslikkus – „Jõusaalis” on nendes väljendusvahendites jõudu nii et tapab. Ma ei julge öelda, et see oleks ühiskondlike süvaprotsesside analüüs. Analüüsi ma ei näe. Näen küsimuste esitamise julgust ja jultumust. Vastuseid ma ei näe ega tahagi näha. Ükski tõsine tegija ei anna vastuseid. See on vaataja pärisosa, tema mängumaa ja igaüks lahendab seda sunnitust isemoodi.

Tõsi, ühest küljest vaadatuna pole Alice Kase töövahendeiks tõesti literatuurne lobisemine, ent ometi on ta tõukejõud mõtestatud literatuursuses. Mingisugune kummaline tungraud narratiivi ülestõstmiseks ja sellega teele asumiseks. Edasimõte ja edasiõpe on juba vaataja silmades, südames ja mõistuses. Erinevalt suurematest maalilistest hüperrealistidest vältivat Alice Kask võimaluse korral (sic!) fotomaterjali kasutamist. Värvikasutus on tal tõesti minimalistlik ja hallide ning valgete toonide palett aukartustäratav. Aga seda täheldab viimasel ajal teistelgi. Võtame võrdluseks või Eda Lõhmuse. Alice Kasel pole tõesti töövahendeiks mitte literatuurne lobisemine, vaid värvipigment lõuendi pinnal ning eelkõige, ma arvan, siiski võrratu joonistamisoskus ja figuuri anatoomiliselt eksaktne kujutamine.

Tõnis Tatar täheldab, et kunstniku kõrgklassis annab tunnistust inimnägude modelleerimine värvilaikude abil. Seda ta on. Ent eelkõige on hingestatus see, mis paneb need pildid elama. Mingi seletamatu raev, millega meil tuleb silmitsi seista, ning kaastunne selles raevus. Feminismiga pole sellel mingit pistmist. Siin on pistmist kunstiga. Jüri Kask ja Anu Põder, olge valmis, see enam mitte just plika on valmis teist mühinal mööda minema. Kunstis õnneks omavalitud teel ja kiirusel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming