Julgeme esitleda:

Eesti kultuuriplakat 2013–2015

IVAR SAKK

Haapsalu graafilise disaini festival: näitus „Konflikt“ Haapsalu Linnagaleriis ja näitus „Eesti kultuuriplakat 2013–2015“ Haapsalu kultuurikeskuses kuni 28. VI. Kuraator Marko Kekišev.

aa_sirp_15-23_0012__art_r1

Kultuuriplakat on üks selline kunstiliik, mis tundus vahepeal olevat väljasuremise äärel. Selle funktsiooni näisid üle võtvat nii uus kui ka vana meedia, nii raadio kui ka suhtevõrgustikud. Isemajandavad kultuurikorraldajad said lubada endale vaid flaiereid, sest trükikuludele lisandusid turumajanduse tingimustes meeletud summad eksponeerimispindade eest. Reklaamipindade eest tasu kasseerimine ja „metsikute“ plakatikleepijate jahtimine paistis olevat kohaliku omavalitsuse üks olulistest tegevusvaldkondadest. Seda põhjendati „linnaruumi omavolilise risustamise“ kaitse püha loosungiga. Rohelise tule andsid ametkonnad reklaamplakatile, sest kergelt kättejooksvale rahale ei saa ju kotisuud sulgeda. Linnaruumi täidavad hiiglaslikud firmade reklaamplakatid. Valimiste ajal löövad suurusrekordeid imalalt naeratavad portreefotod. Isegi saksa laensõna „plakat“ kui mittevajalik kadus käibelt. Noored teavad vaid „posterit“.

Stagneerunud plakat. Plakat kui selline stagneerus ka ise. 1980.–1990. aastate vormikeel on siiani valdav paljudel maailma tuntud plakatibiennaalidel nagu Varssavi, México, Toyama biennaal jt. Tundus, nagu oleks ühel hetkel plakat „valmis saanud“, jõudnud punkti, kust edasi areneda on võimatu. Fotolavastuse omaaegsed väikesed tehnoloogilised imed muutusid arvutiajastu algusega lihtsalt kättesaadavaks, vana kooli käelise osavuse põrmustas digitaalse graafika levik. Suure keskse kujundi ja maitseka tüpograafia kombinatsioonid täitsid tänavad ja näitusesaalid. Iga uue rahvusvahelise biennaali avamise erutus sumbus pärast ekspositsioonisaali jõudmist tõdemusse déjà vu. Kõik oli nähtud, kloonide kloonid väntsutasid väsinud klišeelikke kujundeid. Mustades teksastes, hallinevate patsidega kunstikõrgkoolide professorid patsutasid näituste avamistel üksteist õlale, tunnustades kolleege uute loominguliste saavutuste eest. Kui generatsioon, kes 1980. aastatel eriala kõrgtaseme konsolideeris, hakkas eest ära surema, lendas plakatitaevasse uus formaat: järelehüüded ehk siis isikuplakatid-surmakuulutused nagu „hommage à Ikko Tanaka“ või „in memoriam Jan Rajlich“. See on praegugi erialainimesi ühendav teema.

Kõik see kajastus plakati kui kunstiliigi retseptsioonis. Graafilise disaini kilbihoidja rolli võtsid üle muud loomeliigid, nagu näiteks 2000. aastate teisest poolest tõusuteele asunud ja üha olulisem väikekirjastamine. Kunstnikuraamat ehk isiklik, piiratud vahendite ja tiraažiga trükis sai tähtsamaks kui kunagi varem. Chaumonti graafilise disaini festivalil võistles väikekirjastuste väljapanek plakati põhinäitusega ja sai pigem võidu. Raamatulett omakirjastatud trükistega on tänapäeval iga graafilise disaini ürituse kohustuslik koostisosa. Meil on tuntud Anu Vahtra ja Indrek Sirkli kirjastus Lugemik, mis koos oma EKKMis asuva raamatupoega on suurepärane näide erksast ajastutunnetusest.

Uue põlvkonna tulek. Loomulikult reageeris noorem disainerite generatsioon plakati vähikäigule. Paljude hoolsate disainerite kõrval, kes omaaegsete kuulsuste tuules asusid kloone tootma, oli ka neid, kes iseseisvalt mõtlesid. Üks suundadest, kuhu plakat liikus, oli arvutigenereeritud graafika. Vormikujunduse eest hoolitses isekirjutatud programmijupp. Hoolikalt stuudios lavastatud fotot asendasid „juhuslikult fookusest väljas või argipäevased kompositsioonid. XX sajandi modernismi klassika asemel toetuti vernakulaarsetele ja provintslikele eeskujudele. Sisse imbus ornament, idamaad ja muud teised ikonograafilised süsteemid. Samas astuti areenile ka Euroopa modernismi uue laine harjal (Hollandi koolkond ja modernism 8.0). Uue hoo sai sisse punkdisain. Kõrvalepõikena: 2015. aasta Eesti kunstiakadeemia paljukirutud avatud uste päevade visuaalid (plakat, flaier, reklaamid, veebileht) on säärase punkgraafika kodused näited.

Siis sai nähtavaks ka lõhe – traditsiooniliste plakatinäituste žüriidele tundus uuem lähenemine pühaduseteotusena või siis küündimatusena. Harjunud vormikeelest erinevaid teoseid välja ei pandud. Ka noorem kogukond praakis klassikute klišeelikud tööd välja ning kõigest sellest sai kokku palju paksu verd. Näiteks kui Brno graafilise disaini biennaali žürii lükkas tagasi slovaki klassikute plakatid, sai see lihtsa, kuid mittepaikapidava põhjenduse: tšehhid lihtsalt ei sallivat slovakke. Meilgi üritatakse samasugusest formaalsest geograafilisest kriteeriumist lähtuvalt tüli üles kiskuda: Holland versus Eesti või Tartu versus Tallinn.

Margus Tamm ja Marko Kekišev tippvormis. Siit jõuangi pärast pikka sissejuhatust Haapsalu graafilise disaini festivali kultuuriplakati näituseni. Tundub, et me oleme osanud käe ulatada erinevatele generatsioonidele ning välja panna seda, mis ka tegelikult väärtuslik on. Tegelikult on see „me“ mõeldud tunnustusena Marko Kekiševile, kelle tegevusena Haapsalu annuaal üldse teoks saab. Juba ülevaate saamine publitseeritud plakatitest, rääkimata nende kogumisest ning eksponeerimisest, on hiigeltöö. Kui kunstnike liidu kanalid ei kata kümnendikkugi alal tegutsejatest, on ka raske kõiki hõlmata. Kekišev on valmis detektiivina otsima tänaval tema tähelepanu äratanud plakati autorit. Nii jõudsid käesolevale näitusele Brit Pavelsoni, Johann Kaboneni jmt tööd. Kokku jõudis valikukomisjoni ette 206 saadetud faili, millest žürii pidi välja valima 80, et väljaprintimise ja eksponeerimise eelarve lõhki ei läheks. Arvesse läksid plakatid aastatest 2013 ja 2014. Vaadates seda saaki tundub, et praegune Eesti kultuurielu kannataks välja ka iga-aastase näituse, kuna sõel oli küllaltki tihe ning korraldaja väitel ei lastud üksiku disaineri eksponaatide arvu üle kuue minna. Kui võtta arvesse, et agarama teavituskampaania korral võiks autorite ring laieneda ning kui plakati otstarvet laiendada kultuurilt sotsiaalse jm suunas, siis võiks mõelda iga-aastase plakati väljapaneku peale. Igal juhul tundub, et kolmandiku laekunuist (mitte teostatuist!) väljapanemine on liiga tihe sõel, selleks et kogu Eesti panoraami hõlmata (Marko Kekišev rääkis avamisel ka, et Kohtla-Järve ja Narva plakatid jäid välja lihtsalt hilinemise tõttu).

Tänavuse näituse staar on Margus Tamm, kellelt on väljas kuus plakatit, kuigi tema loominguga oleks võinud täita kolmandiku näitusepinnast. Tamm on kõrgvormis, sellele aitab kaasa kindlasti regulaarne töö von Krahli teatri kunstnikuna: ühe etenduseplakati tegemisel kuus seisab „ranne soe“. Ta ei piira ennast ühe visuaalse keelega, vaid katsetab kindla käega erinevaid: illustratsiooni („Kuidas võideti lääs“), fotot („Kontakt“, „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“), kirja („Life is very hard“, „Budapest“, „Suur vorm“), punki („At the end there’s only love“). Mulle imponeerivad kõige rohkem kompositsioonid, kus Tamm rakendab uneskõndimist, st loob irratsionaalse atmosfääri, kasutades arhitektuurset geomeetriat, valeperspektiivi, dekonstruktsiooni („Puhastatud“, „4.48 psühhoos“, „Ehitamata“). Need, tavaliselt monokroomsed visuaalid on kõige margustammelikumad ja ehk ka kõige originaalsemad – muud motiivid tulevad tuttavad ette kellegi teise repertuaarist (Käbekärp – Ostengruppe, Suur vorm – Massimo Vignelli). Intrigeeriv oleks näha nimetatud unenäokonstruktsioonide paisumist, nende massiivseks, totaalseks muutumist.

Jätkuvalt heas vormis ja produktiivne on Marko Kekišev, kes näitab nii tuttavat vana nägu kui ka huvitavat uut. Tuntud on Kekiševi „tööriistakast“, kust leiab vinjette, figuure, portreid, rastreid jms igale teemale ja igas olukorras. Neist loodud kombinatsioonid („80 tassi“, „LivePrint 2013“, „Plakatid ja märgid“) esindavad teda näitusel, kahjuks on aga välja jäänud Kekiševi uus sõna – Vox Clamantisele 2015. aastal tehtud plakatid, kus kontserdifotosse on integreeritud joongraafika, mis struktureerib fotot ja samas loob iseseisvaid assotsiatsioone muusika matemaatilise iseloomu ning gootika üleva geomeetria seoste teemal.

Karlheinz Stockhauseni plakatid on õnnestunud katse transformeerida tüpograafia muusika edastamise keeleks. See pole küll nii lihtne kui suvalise stockfoto ja tekstiinfo sidumine, kuid eristub selgelt formaalsetest tulemustest, mida kontserdiorganisatsioonid iga päev toodavad.

Populaarseim disainibüroo AKU (Uku-Kristjan Küttis, Alari Orav, Kaarel Kala, Jaan Sarapuu) on toonud näitusele samuti rikkaliku loomuse. Prevaleerib neopostmodernism („Tallinn Music Week“, „TAB“, „Disainiturg“, „Klassikalise muusika reiv“), aga leidub ka neomodernismi võtmes tehtud töid („Living architecture“, „Impromptu“). Selleks et tegijate käekirju eristada, poleks olnud paha plakatid autorite nime all näitusele läkitada – sellega oleks saanud ka ekspositsioonipinda juurde. AKU puhul mõjub tüpograafiline tundlikkus, mis just hetke fikseerib, ning sageli tahakski kujutavast elemendist lihtsalt mööda vaadata, et teada saada, milleks nad paljast kirja kasutades võimelised on.

Ekspositsiooni raames selgitati välja ka 2013–2015 hooaja kümme parimat kultuuriplakatit. Need saadi žürii (Mart Anderson, Kalle Toompere, Helene Vetik, Jaanus Eensalu ja Ivar Sakk) antud hinnete summeerimise teel. Siin nad on, juhuslikus järjekorras: Margus Tamme „Käbekärp“, AKU „Tallinn Music Week 2015“, Brit Pavelsoni „Kõhe tunne?!“, Martin Rästa „Intsikurmu muusikafestival“, Dmitri Makonneni „Hleb vsemu golova“, Johann Kaboneni „Beef“, Marko Kekiševi „80 tassi“, Martin Pedaniku „Savisaar/muusikal“, LE60 (Carl-Robert Kagge ja Gert Viiarti) „Ensemble for New Music“ ja Martin Eelma „Ehtenäitus „Ümber nurga““.

Juba tuntud autorite, nagu Martin Rästa, Dmitri Makonneni, Martin Pedaniku ja Martin Eelma kõrval jõudsid parnassile ka nooremad. Brit Pavelsoni „Kõhe tunne?!/Feeling queezy?!“ on EKKMi näituse plakat, milles seitsmekümnendate fotorealism naaseb digitaalajastu 3D-graafika kalgis kuues. Johann Kaboneni „Beef“ on pretensioonitu klubiflaieri mõjuv suurendus. Tandem LE60 on tuntud Rundumi näitusepinna mänguliste kuulutuste poolest, auhinnatud plakat räägib samasuguse lõdva randmega tõsisemal teemal – nüüdisaegsest muusikast.

Festivali vajalikkus. Kui pidada Eesti plakati kõrgajaks kaheksakümnendate esimest poolt, mil plakatinäituste sagedus, esinejate hulk ja tööde kvaliteet oli märkimisväärne, siis tänavu on see tase kindlasti ületatud. Selle põhjuseks on uue Eesti pulbitsev kultuurielu, mis visuaalis on tegelikult isegi vähe esindatud, sest rohujuure tasandil toimuvate ürituste ja sadade kujundajate juurde tundub olevat võimatu jõuda. Kindlasti on ka neid, kes küll teades Haapsalu festivalist, jäid ajahätta loomingu vormistamisel-saatmisel või ei pidanud seda tähtsaks. Muuseuminäituste plakateid oli minimaalselt, puudu olid ka filmide visuaalid või kirjandussündmuste plakatid. Loodan, et ka see artikkel tõestab Haapsalu graafilise disaini festivali vajalikkust meie graafilisele disainile ja ergutab selle toimumist (tööde kogumine aprilli lõpus) meeles pidama. Peale graafilise külje presentatsiooni dokumenteerib see üritus eesti kultuuri tihedust – eelkõige siis muusikaürituste rohkust ja kvaliteeti. Seetõttu sobib nimetatud väljapanek kultuuriekspordiks. Kõigele lisaks odav pakendada ja transportida.

Viriseda tahaks ka. Ma saan aru pingelisest graafikust jpg-failide saatmise ja näitusetööde printimise vahel. Aga PVC-materjalile väljaprintimine on siiski kompromiss, mis hävitab detaili ja materjali tundlikkuse. Kui vastutust jagada autoritega – igaüks vastutab ise oma näitusetööde vormistuse eest – ehk see tooks tagasi paberi ja detailid? Ja siis võiks veel Haapsalu kultuurikeskuses ära vahetada ekspositsioonisaalid: Eesti oma plakat kui oluline võiks olla galeriis, kus on paremad valgustustingimused ning sihtnäitus (sel aastal teemal „Konflikt“) võiks kolida kuluaaridesse. Kas või eksperimendi korras, et näha, kuidas muutub tööde hierarhia ja vaadeldavus. See muidugi puudutab peakorraldajat Marko Kekiševi, kelle peaaegu et one-man-show Haapsalu festival nüüd juba kümnendat korda toimub. Palju tänu talle.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar