Joonistamine läheb moodi!

Vappu Thurlow, kuraator /Loit J?lda, kuraator

 

Peapreemia pälvisid Maria-Kristiina Ulase joonistused

“Naerva sea laul”, (segatehnika, 2006) ja

“Romanss kuust” (segatehnika, 2006). Jaanus Heinla

 

 

Mida Tallinna Kunstihoone joonistuste näitus “Improvisatsioon“ annab meie kunstile? Kas tulemus vastab teie ootustele?

 

Rahvusvaheline joonistuste näitus “Improvisatsioon” Tallinna Kunstihoones kuni 10. IX.

 

 Vappu Thurlow, kuraator:

Arvan, et oleme teinud väga huvitavat tööd. Nagu ma varemgi olen teinud, alustasime seegi kord küllaltki abstraktselt sõnastatud kontseptsioonist, et siis töö käigus konkreetsem kuju leida vastavalt sellele, missugune on vastukaja kunstnike poolt. Tegelikult improviseerin ju alati näitusi tehes, ei kujuta ette, miks peaks kuraator oma mõtteid kellelegi peale suruma. Kujundaja Tea Tammelaan etendas näituse kujuvõtmisel tähtsat rolli, ja mitmed on märkinud, et ta on oma ülesandega väga hästi toime tulnud, paigutades õnnestunult ära väga mahuka ja mitmekesise materjali.

Avamisel ütlesin vist, et nüüd improvisatsioon alles algab, ja algaski. Praeguseks on toimunud viis etendust improvisatsioonidega näituse või mõnede konkreetsemate piltide teemal. Kuigi vaatajaid on olnud vähevõitu, on vastukajad olnud suurepärased. Peeter Ulas märkis näiteks, et kui keegi teeb muusikat, siis on pildid kuidagi hoopis teistsugused. Meil vedas sellega, et õnnestus saada väga professionaalsed ja andekad esinejad, kellest ükski pole siiani olnud omas laadis liiga kinni selleks, et mitte tulla kaasa meie poolt välja pakutud, iseenesest ebatavalise mõttega improviseerida mitme kunstiliigi väljendusvahendite koosluses; samuti muusikute-tantsijate jaoks ikkagi suhteliselt harjumatus ümbruses. Jäänud on veel neli etendust, usun et needki õnnestuvad. Olen väga tänulik kõigile tantsijaile, muusikuile ja kunstnikele, kes on aega leidnud meie üritustele oma loominguline impulss lisada. Angelika Schneider ja Tõnis Laanemaa tegid ka ilusa žesti ja kinkisid esinenud muusikuile kontserdi ajal tehtud teose. Loodan, et kõik kohale olnud vaatajad tajusid Kunstihoones tekkinud vapustavalt pingelist loomingulist õhkkonda, milles üks kunstiline väljendusvorm täiendas teist – vaimse koostöö ja üksteisemõistmise õhkkond oli suurepärane. Sellele kõigele vaadates võin öelda, et näituselt oodata on minu jaoks siiamaani igati täitunud; usun, et 10. septembriks, kui pilte maha hakkame võtma, saab rõõm kõigist neist õnnestunud improvisatsioonidest veelgi suurem olema.

 

Loit Jõekalda,  kuraator:

Näitus vastab minu ootustele mitmest aspektist. Mõistes teemaks valitud “improvisatsiooni” kui vabadust, võrreldes visuaalset väljendust muusikaga (helide ja häältega, akustikaga), võib kujutleda variatsioone, mis ületavad piiri  ja jõuavad ühest valdkonnast teise. Kujutlen improvisatsioonilist joonistust nii loomingulise väljendusvahendina kui tehniliste piiride avardajana. Samas pole kahtlust, et ka klassikaline joonistus võib pakkuda ümbritseva vahetuid, otseseid peegeldusi. Eelmise, 2002. aasta joonistuste näituse tekstis nimetas Jüri Hain, et sel näitusel pole veel kohta joonistusele kui loomingulist ja tehnilist väljendusvahendit avardavale vormile sel määral või kombel, mis sobiks ehk järgmisse sajandisse. Nõustudes, et midagi väga ootamatut ja revolutsioonilist pole ekspositsioonis ka täna, on seda rõõmustavam kogeda, et kunstnikele on joonistus endiselt oluline nii vahendina kui eesmärgina. Ilmselt on selle näituse väljendusvormid kasutusel ka saja aasta pärast. Ka eksperimenteerides ja improviseerides kasutavad kunstnikud joonistust nii abivahendina kui loomingulise väljendusena, eesmärgiga seda eksponeerida. Vaadeldes joonistust protsessi osana, võime leida igal hetkel tõlgendusi, vastavalt sellele, mis mõjutab või millest laseme end kammitseda. Sobiva häälestuse loob aga muusika, mida kuulama jäädes tajume uusi tahke ja leiame võrdlustes väärtusi. Usun, et meist paljudel on vaja improvisatsioonilise muusika saatel näitusesaalis istuda, et leida end ja näha ümbritsevat uues valguses, muutuvates värvides.

Sel näitusel on kunstnikud kujutanud improvisatsiooni ja joonistades ise improviseerinud. Esitatud taotlustest on eksponeeritud alla poole ja kahtlemata on ka kaheksakümne autori teoste eksponeerimisel keeruline ülesanne kujundada väga erinevaid töid näitusel üheks tervikuks. Leian, et Tea Tammelaanel on see suurepäraselt õnnestunud, ja kui kellelgi tekib küsimusi, siis võib ju külastada korraga vaid ühte saali. Näitus koosneb protsessi erinevatest osadest ja olen veendunud, et soovi korral võib igaüks leida siit töid, mida kritiseerida või mida auhinna vääriliseks pidada. Auhinnažürii tõstis sel korral esile Maria-Kristiina Ulase, Lembit Sarapuu ja Kuzja Zverevi tööd ja loodan, et see valik rõõmustab paljusid… Eksponeeritud joonistused, installatsioonid, videoteosed, performance’id koos improvisatsioonilise muusika kontsertide ja tantsuetendustega, koos kunstnikega, kes kontsertidel publiku ees joonistavad – kõik see on teostunud ja jätkub näituse lõpuni. Septembri algul ootame näitusele kunstihuvilisi noori koos õpetajatega. Kindlasti annab see võimaluse võrdlusteks joonistamise õpetamisel, kusjuures näitusekataloogi trükkimist ootavad nii külastajad, kunstiõppeasutused kui ka teised institutsioonid, samuti on see oluline osalejatele. Loodame korraldada kolme aasta pärast järgmise joonistuste näituse ja see võiks kujuneda Tallinna rahvusvaheliseks joonistuste triennaaliks. Tunnustust väärivad kõik selle näituse osavõtjad (eriti rõõmustasid mind oma töödega Albert Gulk, Aime Jürjo, Enno Ootsing, Matti Pärk, Feliks Sarv, Aili Vahtrapuu).  

Mida see näitus meile annab? Kahtlemata on see nii laia publiku ja ka joonistamist armastavate kunstnike poolt oodatud näitus. Usun joonistamise ja joonistuste näituse vajalikkusesse ka tulevikus.

Usun, et ka meie kunsti rahastamispoliitikas peaksid tasakaalus olema kuraatoriprojektide ja vabama teemavalikuga näitused. Aeg-ajalt tundub, et peljatakse tunnustada nn vanamoodsat traditsioonilist. Õigustuste ja põhjenduste otsimine kaldub hooti ühest äärmusest teise. Muutused on arengusse programmeeritud, kuigi areng võib ootamatu suuna võtta. Siiski kordub kõik uuel tasandil olukorraga leppimise ja protesti läbi, kuni järgmise ettenägematu muutuseni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming