Jevgeni Zolotko asjade algus ja ots

Kadri Rood

Jevgeni Zolotko projekt „Asjad” Tartu Kunstimaja pööningul. I osa avati 19. III, viimane, VI peatükk on vaadata kuni 6. X. Aprillis kirjutasin Sirbis (20. IV) Jevgeni Zolotko kuueosalise teose „Asjad” esimesest osast. Nüüd on koos pausidega peaaegu pool aastat kestnud projekt lõppenud ning aeg kokkuvõtteks. „Asjad” oli näitus, mille formaat esitas nõudmisi ka külastajale: selleks, et kogeda teost tervikuna, pidi vaatama selle igat osa, ka polnud see näitus, kuhu möödaminnes ajatäiteks sisse astuda. Teos nõudis süvenemist ja sisseelamist, kuid seda mitte keerukate teoreetiliste saatetekstide lugemise või visuaalse pingutuse, vaid eelkõige emotsionaalse ja intellektuaalse empaatia näol. Olulise või isegi peamise osa elamusest moodustasid atmosfäär ning ruumikogemus. „Asjad” polnud töö, mida vaadata, vaid mille sees olla. Zolotko teost iseloomustab teatav heideggerlik tunnetus: asjade poole olemine ja hool asjade eest. Teoses „Kunstiteose algupära” arutleb Martin Heidegger kunstiteose olemuse üle ning alustab just asja ja teose vahekorra vaatlemisega. Iga kunstiteos on asi, aga mitte ainult asi. Asi on kunstiteose põhi. Zolotko võttis just nimelt need asjad, mille kohta Heidegger ütleb „pelk asi” – asjad, mis on ainult asjad ja ei midagi muud ning mida tajutakse sageli pigem negatiivses tähenduses. Neist „pelkadest asjadest” sai teos, mis tervikuna hakkas olema enamat kui asi.

Projekti esimene osa „Kõne” viis vaataja tolmusele pööningule, mida kunstniku käsi veel puudutanud polnud. Asjad lebasid, nagu nad sinna jäetud olid, vaid kellegi hääl nimetas neid või õigemini oli neid süstematiseerinud liikide kaupa. Nimetamine on aga nii loomine, tähenduse andmine kui korrastamine. Alles nimetatuna hakkab miski (kultuurilises) teadvuses eksisteerima. Teiselt poolt sõnad ka lahutavad inimesi asjadest. „Asjade eneste juurde” on filosoofia ajaloos püütud minna korduvalt, takerdutud aga alati tähenduse ja sõnade vältimatusse kohalolusse.

Teises osas „Kaotus” olid asjad kadunud ning asendatud paberimassist valmistatud raamatutega. Kõnest oli saanud kiri, kuid tekst oli purustatud ja raamatud loetamatud. Inimene oli kaotanud nii asjad kui tähenduse või õigemini oli tähendus tardunud, asjade eneste juures olemisest oldi kaugemal kui iial enne. Ekraanil loeti ette nimesid ja arve: piiblitegelasi ning nende eluiga. Nende vanus ületab inimese tavalise eluea sageli mitmekordselt, kuid mingit kvalitatiivset vahet ei paistnud sellest sündivat. Ükskõik kui kaua inimene ka ei ela, seni kui ta jääb surelikuks, tundub see aeg elule tagasi vaadates ikkagi lühike. Jääb muidugi küsimus, kas inimene oleks arukam olend, kui tal oleks siin ilmas rohkem aega. Tolmust koosneva raamatuvirna põhjal võiks arvata, et ka need, kellele oli pikem elu antud, ei suutnud saavutada muud, kui vaid kaotada „elusad” asjad ning asendada need surnud sõnadega. Või vihjatakse siin, et hoopis tänapäeva inimesed on varasematega võrreldes midagi kaotanud ja surnud sõnad iseloomustavad eelkõige meie aega?

Järgmises osas „Asjad” olid vahepeal kadunud asjad tagasi, seekord põhjalikult läbitöötatult. Kõik, ka pööningul olnud tolmukiht, oli läbi sõelutud ja sorteeritud. Sõelalejäänu oli hoolikalt poodiumidele paigutatud, justkui oleks iga kruvi, plastitükk või pudelikork väärtus, mida eksponeerida. Tehtu meenutas arheoloogide tööd muinasesemete väljakaevamisel, ka aukartus leidude väärtuse ees oli sama. Erinevus muinasaegsete leidude ning Zolotko „arheoloogilise” ettevõtmise vahel seisnebki tegelikult ju vaid ajas, mis leidjat tema leidudest lahutab. Kõik on vaid perspektiivi küsimus ning ka meie argipäeva tähtsusetud jäätmed võivad kunagi kellelegi kultuuriloolist huvi pakkuda. Praeguse ühiskonna materialismist on palju räägitud, kuid ehk on probleem hoopis selles, et asju väärtustatakse liiga vähe. Oleks iga asi sama oluline nagu Zolotko jaoks, siis oleksid asjad ehk ka vastupidavamad ning neid ei vahetataks nii kergekäeliselt järgmiste vastu välja.

Neljas osa kannab pealkirja „Tuvi” ning selles olid postamentidele seatud pööningult leitud tuviskeletid. See oli hauamonument surnud lindudele, aga ka tuvi kui objekti analüüs: peale skelettide oli ruumis ekraan, kus pöörles arvutiga loodud tuvi mudel, seinal oli ka foto ning selle all kuhi teri. Koos ruumi sissepääsu ääristavate esemete, piltide ja tekstiga, kus kirjeldatud ämbrit justkui maavälise intellekti nähtuna, mõjus „Tuvi” asjade süvauuringuna. Armastus iga leitud asja vastu oli kõrvale jäetud ning püütud läheneda neile neutraalselt, lausa loodusteaduslikult positsioonilt. Teost läbivate religioossete motiivide taustal ei saa aga mööda minna ka tuvi religioossetest konnotatsioonidest: ehk võiks peatükki mõista ka tõdemusena, et Püha Vaim on surnud ja tema sümbolist maha jäänud vaid skelett ning koos sellega on kaotsi läinud ka inimese tõeline side asjadega tema ümber.

Peatükis „Ecce homo” on fookuses inimene, kuid täiesti kadunud polnud ka asjad. Katkendis Gogoli „Surnud hingedest” kirjeldatakse asju, mille paremad päevad juba möödas ja hiilgus tuhmunud. Viienda osa keskmes on foto kahest mehest: üks merest kalda suunas kõndimas, teine tema kätel, ilma ühegi asjata. Inimese ürgseisund, kus asju enam või veel ei ole, kus inimesel on vaid teine inimene. Selle kõrval tunduvad valitud raamatukatkendis kirjeldatud asjad tühised, neile osutatud tähelepanu mõttetu, võrreldes sõnastamatuga, mis tegelikult tähelepanu vajaks. Kui eelmistes osades väärtustati varem tühiseks peetud asju ja kahetseti asjadest võõrandumist, siis „Ecce homos” oleks nagu asjadest lahti öeldud ja pöördutud inimese kui millegi algsema poole. Kahes inimfiguuris on midagi traagilist ja samas kangelaslikku, see on ühe inimese otsustav keeldumine teise hülgamisest, piirsituatsioonis väljenduv lõplik väärtus, mille üle argielus vaid tulutult teoretiseerida saab.

Teose kuues ja viimane osa on jäetud pealkirjata. Pealkirja puudumine on sageli autori keeldumine tähenduse andmisest ja ühtlasi selle lukustamisest, tõlgenduse piiride sulgemisest. Projekti lõpp jätab otsad lahtiseks ega ütle, kuidas vaataja peaks suhtuma asjadesse, inimestesse või nende omavahelisse suhtesse. Pööningu algseisund oli piinliku täpsusega taastatud, saateks mängis Helena Tulve spetsiaalselt „Asjade” projekti jaoks loodud teos „Stella Mattina”, kus palutakse halastust pühalt kolmainsuselt ja neitsi Maarjalt – kas palujaks on pööningul põrmuks saavad asjad või neid näinud inimesed, kes ei taha endale sama saatust?

Teose lõpp viib seega algusesse tagasi, olles vahepeal läbinud palju transformatsioone ning näidanud asju mitme nurga alt. Neile oli antud väärtus kunstiteose materjalina, oli kahetsetud nende kaotust ja neist võõrandumist, asju oli uuritud nii arheoloogilise ambitsiooniga kui ükshaaval, et jõuda sisemise ja olemuslikuni, ning oli ka tunnistatud inimese esmatähtsust asjade ees, kuid jõutud lõpuks siiski taas asjade pühalikkuseni. „Asjades” käsitletakse inimese, asjade, tähenduse ja sõna suhteid, kuid kusagil nende märksõnade ümber on alati kohal ka jumala idee – ehk selleski, et algus ja ots on üks ja seesama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming