Jalutuskäik galeriides – Uue maailma loomine

LEILA LÜKKO

Marit Ilisoni näitus „Ootamine“ (2014–2017) Vaala galeriis 20. IV – 20. V; Laivi ja Mihkel Maripuu näitus „Maine igatsus: leida ja kaotada“ Hobusepea galeriis 27. IV – 15. V; Sofia Halliku „Born-Digitals vol 2“ Draakoni galerii keldrikorrusel kuni 2. VI; Mart Vainre näitus „Mullid“ Tallinna Linnagaleriis kuni 4. VI ja Eleriin Ello näitus „Ilming“ Draakoni galerii esimesel korrusel kuni 3. VI.

Kunst kajastab elu. Nüüdiskunst on oma keerukusega tunginud elu pinna alla: vahel ei olegi esmapilgul midagi näha, teinekord kerkib esile täiesti uus reaalsus.

Vaala galeriis avanes vaatajale tühi ruum, mis ei olnud üllatav, sest Marit Ilisoni näituse pealkiri oli „Ootamine“ (2014–2017). Galerii tagumisel seinal oli neli musta ruutu – mehaanilisel jõul liikuvad ventilaatorid. Nende vastas asus kaks nahkistet, kuhu istudes tekkis kinos viibimise efekt. Masinad pöörlesid, käivitusid ja seiskusid, nende taga olid mehhanismid, mis masinaid sisse ja välja lülitasid.

Karl Marx on arutlenud oma „Kapitali“ esimeses köites jõumasinate abil käivitatud masinate üle – inimese käepuudutus ei olnud enam vajalik. Praegus­ajal on inimese asendamine masinaga saanud üha aktuaalsemaks. Tühjas galeriis elasid masinad oma elu, kord kostis müra, siis jälle oli vaikus, masinad töötasid oma rütmis.

Materjal ja illusioon. Laivi ja Mihkel Maripuu ekspositsioonis „Maine igatsus: leida ja kaotada“ Hobusepea galeriis eksponeeritud maalidel tegeleti materjaliga: kile ja seda imiteeriva ainesega. Mõne maali sisse olid pressitud rõivad, mis tundusid mahajäetud, hingeta kehana. Maalidele ei olnud lisatud selgitavaid etikette. Võib-olla olid taiesed uue maailma loomise protsessis ja seega veel pealkirjata? Üks keldrikorrusel eksponeeritud maal kujutas lõuendiraamile pooleldi tõmmatud musta kilet. Ei tea, kas toimus lõuendi füüsiline sünd või vastupidi – raam koorus kilest välja? Samas ruumis oli väljas ka kaks suurt musta kasti, mis meenutasid kõlareid. Nendest tulev heli oli justkui rahutu südame tukslemine või loodust imiteeriv müra. Must maailm, kuhu oli lisatud valge nüanss, tundus elavat oma iseseisvat mõistatuslikku elu.

Materjalikeskne on ka Sofia Halliku isikunäitus Draakoni galerii keldrikorrusel „Born-Digitals vol 2“, mille pealkiri viitab digitaaltehnoloogiale – tehnoloogiaajastule ja selle lastele. „Born“ („Sündinud“) võiks tähistada uue maailma sündi. Marxi seisukoht on, et masinad peavad vabastama inimese käsitsitööst ja teadus peab loob uue süsteemi. Marx ei tunnistanud jumalat maailma loojana, aga ülistas jumala maailma loomise skeemi. Inimene kui looja peab ise teaduse abil looma uue maailma.

Mitmed Halliku eksponeeritud teosed on nummerdatud ja kannavad üldpealkirja „Homeosis“, mida võib tõlgendada kui ühe kehaosa transformeerumist teiseks. Hämaras galeriinurgas eksponeeritud musta värvi vitriinides on esemed asetatud valguslampide alla ning näituseruum meenutab justkui mingit salalaborit. Osa esemeid on asetatud ka postamendile, kus on märge, et neid võib puudutada. Sofia Halliku disainitud kehad tunduvad erootilistena, seda väljendab ka nende pehmus. Enamasti amorfsetest materjalidest, aga ka puidust objektid meenutavad muteerunud olendeid, kes pikema vaatluse või katsumise tulemusel võivad ellu ärgata. Selline uus loodud maailm mõjub õõvastava ja võõrana.

Mäng piiril. Uudse maailma ideega tegeleb Tallinna Linnagaleriis ka Mart Vainre isikunäitus „Mullid“, mis viib vaataja nutiseadmete siseilma. Maaliseeria „Mull#“ (1–5) värvikirevad lõuendid on pilkupüüdvad ja võivad nutisõpradele mõjuda kummastava kohtumisena. Taiesed „Iseend teadvustav pintslitõmme“ (2017, kaasautor Terje Henk) ja „Iseend teadvustanud pintslitõmme“ (2016) näitavad lõuendil pastoosset mikroskoopilist pintslitõmmet ja selle makroskoopilist suurendust. Neist viimasest on vormunud välja naise pea, kelle muteerunud paremast näopoolest paistab justkui aken. Näopind loob vaatajale kujuteldava peegelduva pinna, kujutis ise saab aga tekkida vaid vaataja peas.

Galerii tagumise ruumi taiesel „Must pauk“ (tööpealkiri) (2017– …) on kujutatud mustavalgekirjut kera valgel lõuendil. Kera keskel on väike must auk, mis on arvatavasti loomispunkt. Must on kui loomise allikas, mis võiks tähistada uue tehnoloogilise maailma teket – maailma, mida sellisel kujul olemas ei ole. Tehnoloogia on küll masina sees, aga see on illusoorne reaalsus. Must on valge vastand. Valge värv tähistab valgust ja päikesevalgus tekitab piirjooni. Valgele lõuendile maalitud kera ei kujuta valget valgust – taiesel domineerib must plahvatus. Vainre maalid tõukuvad orgaanilisest maailmast ja sisenevad tehislike mehhanismide sügavustesse.

Isikunäitusel „Ilming“ Draakoni galerii esimese korruse näitusesaalis tegeleb Eleriin Ello erinevalt Vainrest päikesevalguse ja varjudega. Kujutamisviisilt on maalid kahe maailma, tehnoloogilise ja unistusliku, piiril. Vaataja tunneb kujutatu ära, kuid koloriit on võõras, taiestes on midagi fotolikult töödeldut. Looduse mimees on esitatud uue reaalsusena, mis ei ole päris maailm. Nii nagu Laivi ja Mihkel Maripuu ekspositsiooni puhul, ei ole ka Ello taiestele lisatud etikette, need leiab näitusekülastaja eraldi paberilehel aknalaual. Pealkirja ja taiese sobivus on jäetud vaataja otsustada: ta võib kas kõhelda või leppida. Osa ümmargusi, imepisikesi maakera meenutavaid taieseid on taas nummerdatud ning pealkirjastatud „Mänguna“. Kunstnik mängib vaataja tajuga ja on loonud uue reaalsuse.

Tehnoloogiaajastu on loonud uued vaatamis- ja keskendumisviisid. Kelle kujutatud reaalsus on kõige tõelisem, kas masinate, kunstnike või veel kellegi teise, jäägu vaataja otsustada.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming