Jalutuskäik galeriides – Troonid on veel tühjad

Kesklinna steriilsetes galeriides on esteetilised, kuid laborlikult steriilsed näitused, brutaalne jõud ja elu iseloomustab uusi, keskusest välja jäävaid paiku.

MERLE LUHAÄÄR

Krist Gruijthuijseni kureeritud näitus „Lahustumine – Raivo Puusemp dialoogis“ Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 14. V; Marko Mäetamme isikunäitus „Ma ainult striimin“ Tallinna Linnagaleriis 31. III – 30. IV; Maxim Mjödovi isikunäitus „Enesekaitse“ Draakoni galeriis kuni 13. V; Keiu Maasiku isikunäitus „Oma mälu kaardimajas“ Hobusepea galeriis 6.–24. IV; Dénes Farkase isikunäitus „How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body-techniques“ ehk „Võtted, kuidas rahuneda pärast seda, kui oled näinud surnut“ EKKMis kuni 4. VI, kuraator Ingrid Ruudi; Jarõna Ilo illustratsioonide näitus „Sa võid mulle rääkida“ Kraamis 19.–30. IV ning 7. ja 14. V; Toivo Freemann Pildi ja Alvar Reisneri ühisnäitus „Let’s p(R)ay“ ehk „Makskem/palvetagem“ galeriis 3,14 kuni 21. V.

Mis on galerii ilma kunstita? Nagu keha, kust elu on lahkunud. Skafander ilma astronaudita. Kesklinna aristokraatlik kahvatuvalge kuup või äärelinna krohvirebenditega hip-galerii – ellu ärkavad ainult sisu ja vormi sümbioosis, mis on puhas maagia. Nagu igasse lambipessa ei sobi kõik pirnid, ei sulandu iga sisu igasuguse vormiga. Valemid siin ei aita, galerii vajab jumalikku inimlikku puudutust, sest hoolimata asukohast või piletihinnast on galerii alati wannabe, just nagu staariseisusest unistav ettekandja, kellele aeg-ajalt langeb osaks mõni prooviesinemine. Galerii on nagu ülikond, mis teeskleb kõrget ametimeest ja seetõttu nõuab eelregistreerimist, pabereid, projekte, ennustusi … nagu kunstnik oleks prohvet, kes sai nägemuse, et ta loob just sellise teose näiteks järgmise aasta 1. maiks. Galerii on kafkaliku ebainimlikkuse etalon: standardiseerib, normeerib ja reglementeerib inimlikkust kogu selle jumalikus ekslikkuses. Sest mis muud on kunst kui inimlikkuse kontsentraat, mida galerii püüdlikult katseklaasidesse surudes analüüsivalmis seab. Tegelikult on galeriid kiskjad: võidab see, kelle kontsentraat on tummisem, sest kus on, sinna tuleb juurde, aga ühel hetkel on galerii siiski inimlikkusest nii läbi imbunud, et ärkab ellu.

Tõrge. Kui vaatan inimtühja „siniverelist” ruumi, mis on nii paksult õhku täis, et tekib õhupuudus. Hoolimata tänavapoolsest klaasseinast. Galerist oleks võinud vaibagi maha panna, et ei kuuleks enda sammude kaja. Kesklinn. Arvestatav ja lugupeetud. Õnneks saab ka aknast piisava kunstielamuse kätte. Kunst ei ole kommerts ja seega ei pea hüüdma, pead segi ajama, keelitama, meelas olema.

Toivo Freeman Pildi kollaažid on ühtaegu sürrealistlikud, popilikud ja psühhedeelsed ning, mis peamine, šokeerivalt elus. Toivo Freeman Pilt. Kirgas unistus. 2017.

Merle Luhaäär

Steriilne laboratoorium

Tallinna Kunstihoone galeriisse KuKu kohviku kõrval siseneb grupp õnnelikke asiaate: õnnelikke, sest väljas on kevadine lumetuisk, galeriis aga mitte. Galerii audiogiid täheldab: „Esmapilgul pole Puusempi näitusel midagi näha, aga eks kaasaegne kunst ongi nähtamatu … Kuidas kutsuda jalutut koera? [—] Kutsu teda, kuidas tahad, ta niikuinii ei tule. [—] Kui sul pole näitusesse süüvimiseks piisavalt aega, siis seisa kuhugi ruumi keskpaika ja pane silmad kinni. Siis tee silmad lahti. Vaata korraga nii ette kui külje peale. See, mis sinuga nüüd toimub, on perifeerne nägemine. Sa näed kogu ruumi nagu ühtlast udumassi. Seisa mõnda aega nii. Ongi näitusel käidud.“ Idamaine seltskond audiogiidi ei kasuta, aga tundub, just nagu kuuleksid nad neidsamu juhtnööre: „Õhk on läbipaistev ja mahub täpselt sellesse ruumi.“

„Kui inimesed sind pidevalt sitaga loobivad, siis mingil hetkel sa näed välja nagu šokolaad. Ja siis on sul uus probleem: nad tahavad sul pead otsast hammustada.“ Tallinna Linnagalerii on kui kolmedimensiooniline koomiksiraamat, kuhu lihtsalt peab sisse astuma, isegi kui sa lühinägelik pole. Pealegi paistab galerii tagumisse ruumi viivat salapärane must koridor, kuhu läbi klaasi ei saa kuidagi siseneda. Lõbusas koomiksilikus teravmeelsuses on galerii täidetud kunstnik Marko Mäetamme mõtetega elust enesest: isiklikest sotsiaalpoliitilisteni, masturbeerimisest surnud oravani. Nagu elu ise, ei ole ka mõtted elust iseenesest teab kui lõbusad. Kuid spektrumi loovad 3D-prillid meie ninal on oma subjektiivsuses valikulised: kollased, roosad, hallid, mustvalged, udused või selged, suurendavad või vähendavad jne. Miski ei ole iseenesest hea ega halb, hinnangu annab meie tõlgendus. Nagu head koomiksit lugedes pahvatan MMi teoste ees tahtmatult valju häälega naerma, sest ei suuda ega tahagi end tagasi hoida. Nii lihtsalt ongi. Elu nagu koomiksiraamat. „Enjoy Knowing Nothing. Hallelujah!” Miks peaks kunst kurb olema?

Draakoni galerii aknast paistab Lasnamäe Mjödovi moodi: see on esimene osa „Mäe” projektist, valik üle tuhande negatiivi hulgast, mis on pildistatud viimase kümnendi jooksul. Kõik fotod on klassikalisel analoogmeetodil käsitsi ilmutatud ja toonitud. Lasnamäe pole 1970ndatel tehtud projektijoonistest saati ilmselt kunagi nii estetiseeritud tundunud. Laborile omase steriilsuse taustal õhkub armastust, meeleheidet ja nostalgiat. Nagu õhkus ka noore fotograafi Keiu Maasiku töödest Hobusepea galeriis. Nii Draakoni kui ka Hobusepea galerii presenteerivad mälestusi. Sama teeb EKKM, keskaegse Tallinna müüride vahelt väljas, pisut eemal mere pool, vaid selle erinevusega, et Dénes Farkas ei presenteeri isiklikke mälestusi: „See hommik läheb mööda nukras roomavas tempos, aga ta läheb. Tasakesi tuleb homme ja siis homme ja siis homme.“

Hingamis- ja vohamisruum

Keskusest ja hegemoonilisest valge kuubi kontseptsioonist sootuks eemal, galeriimaastiku ääremaal, nüüdseks parajalt päevi näinud ja getolikuna mõjuvas endises Polümeeri tehase hoones on koguni kaks galeriid: Kraam ja 3,14. Meeli pingestavat õudusfilmi meenutavas hämaras tehasekoridoris kõrvuti uste taga peituvad totaalselt erinevad maailmad: Kraamis lapsepõlv ja 3,14-s teismeiga. Mõlemad galeriid toimivad kunstnike juhitud näituseruumina. Jarõna Ilo illustratsioone esitlevas Kraamis asub ka tasuta pood, seal toimub ühtlasi rahvusvaheline vestlustuba „Kohv, piirideta“.

„Lets p(R)ay“, mille pealkirjas peitub sõnamäng: makskem/palvetagem, on kitšilikus glämmis värske nagu teismelise magamistuba, just nagu popkunst olema peab. Alvar Reisneri maalid ja Toivo Freemani kollaažid on ühtaegu sürrealistlikud, popilikud ja psühhedeelsed ning, mis peamine, nii šokeerivalt elus, et lõikavad oma tornaadoliku elujõuga nagu katkise peeglikilluga läbi seisma jäänud õhu.

Kui valge kuup on kui laboratoorium, kus kasvatatakse lambi all tavatingimustes hukkuma määratud idusid, siis 3,14 meenutab illegaalse hõnguga põrandaalust paika, kus katsed on väljunud kontrolli alt ja sünnitanud normatiivsust, nagu kainus, ettevaatus ja minimalism, eiravaid uskumatus variatsioonis ristatud superman’likke monstrumeid, keda ükssarvelike ikoonidena katedraalis kummardada. Kuigi Reisner ei kasuta oma töödes lineaarset teksti, mõjuvad tema tööd samamoodi teravalt koomikslikena nagu Mäetamme omad. Freeman Pildi peeglikildudest ja võltsvääriskividest mosaiiksed kollaažid meenutavad briti ikoonkunstnikku Damien Hirsti: ahhetavalt pimestav kommerts ja pilkupüüdev poeesia. Brutaalne jõud on noore galerii ja maksmise/palvetamise sümbioos. Tahmatult tekib küsimus, miks ei ole seda projekti laiemale publikule reklaamitud, miks see nii peidus on. Kuid kas kesklinna steriilsetes laboritingimustes, laborantide valvsa silma ja terava kirve all oleks sellel lopsakal taimel omasoodu vohamiseks üldse tingimusi?

Troonid on igatahes veel tühjad ja ootavad ikoone.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming