Jalutuskäik galeriides – Raja ajaja on aja rajaja

MARGUS OTT

Andres Koorti näitus „Rajaja“ Draakoni galeriis 28. VIII – kuni 16. IX.

Andres Koorti näitus oli hästi selge ülesehitusega: sellel oli kolm osa, mida võiks tinglikult nimetada „jälgedeks“, „piiskadeks“ ja „võreks“, igaühes kaks rühma.

„Jälgede“ rühmas oli vasakut kätt näituse neljaosaline nimiteos „Rajaja“ ja saali tagaosas samuti pealkirjastatud teos. Viimase rühma pealkirjast tõukudes võiks öelda, et näitusel tegeleti muutuste ja muundumisega (nii taju kui ka tajuja geneesiga) ning seda tehti kolmel veidi erineval moel. „Jälgede” rühmas olid ainsana äratuntavad objektid – jäljed, või õigemini tähistasid need puuduvaid objekte (jalgu ja kingi, mis olid jäljed jätnud), objektide aset. Hiina pärimuses võivadki jäljed tähendada kõige üldisemas mõttes asju, st midagi tuvastatavat. Ka neil piltidel ei moodustanud jäljed üht kindlat rada, vaid seal oli rajastik, läbipõimunud trajektoorid. Jäljed on olulised ka epistemoloogiliselt: me toimime muutuste jälitamise läbi, adume jälgede kaudu muutusi. „Jälgede“ rühmas ilmnes muundumine seoses jälje­jätjaga.

„Piiskade” rühmas oli viis taiest pealkirjaga „Murmur I-V”. Ka „Jälgede“ rühmas oli lõuendile kinnitatud katteloor, mis andis maalile tekstuuri, aga „Piiskade“ rühmas oli kattelooril veelgi kandvam roll: see oli jätnud lõuendile arvukaid piklikke mulle (nii et õigupoolest oli see kahe otsaga piisk), mida rõhutas nende peale kantud värv. Selline piisaline oluviis näis viitavat taju ja olemise taustaks olevale väikestele kokkutõmmetele, pisitajudele ja pisiolmadele. Deleuze’i mõistetes öeldult on need aredad, aga segased: iseeneses on need eritletud, aredad (nagu Leibnizi järgi iga veeosa tekitatud heli), aga sellesamaga on need meile segased (ühtesulav meremüha). Need piisad on meie taju ja olme taustasahin ehk -sosin.

Andres Koort oma tinglikult jälgede rühma kuuluva maali ees. Tema maalidel ei moodusta jäljed üht kindlat rada, vaid seal on rajastik, läbipõimunud trajektoorid.

Endel Apsalon

„Võre” rühma puhul oli kujutavus viidud miinimumini: seal oli lihtsalt mitmekihiliselt maalitud krohvivõrk. Seda tehnikat on Koort ka varem kasutanud, ent antud näitusel omandasid need lisatähenduse sellega, et kaks pikergust krohvivõrgustikku olid paigutatud teineteise kõrvale, nii et nad paistsid justkui raamatu lehekülgedena (teineteise kõrval oli kaks säärast teost ehk siis ühtekokku neli „lehekülge”). Võrestik võiks kätte jõudmise skeemis kujutada käesolu maksimumi, meetrilist aegruumi, kus on kõrvutuvad osad ja järgnevad momendid. Teose pealkiri „Muutuste raamat” aga viitas võimalusele käesolevate konfiguratsioonide kaudu aimata nende taga olevaid väesolevaid liigendusi, „soonestikku”. Väesolu oli seal puhas kuma (sellal kui teistes rühmades oli midagi justkui kombatavamat, piisad ja jäljed).

Nende vastas eksponeeritud „Muutuste raamat” oli teostatud teises tehnikas, sarnaselt jälje- ja piisarühmaga, kus lõuendile oli kinnitatud katteloor. Teose keskelt jooksis aga vertikaalne triip, nii et ka see teos oli raamatu moodi: see liigend oli raskemini märgatav kui võre-tüübi puhul, kus kaks krohvivõrgustikku olid selgelt teineteise kõrval. Hoolikamal silmitsemisel võis aga leida samasuguse liigendi (horisontaalse triibuna) ka piisarühma juures. „Muutuste raamatu” sari andis niimoodi lisatähenduse ka viimastele: kõige üldisemalt oli tegemist liigendi kahe poolega nagu „Muutuste raamatu“ kolm- ja kuusjoonte yin ja yang. Hiina geneesikäsitluse järgi on see kõige esmane liigendus selle juures, kui midagi hakkab kätte jõudma (olgu selleks taju või tajuja ise).

Koorti teoste puhul tasub silmas pidada kaht asjaolu: ta pöörab tähelepanu materjalide käitumisele (mustrid, mida lõuendile liimitud katteloor kuivades jätab) ning kasutab neid ära. Ta kasutab ka muldvärve, st mitte keemilisi, vaid looduslikke värvaineid, mis justkui vahetumalt toovad esile aine ehk maa omadusi. Kui siduda see näituse pealkirjaga, võiks mõelda niimoodi, et igasugune muutumine käib aines (ja aine on muutumine), ning see muutumine käib mööda radu, nii et rajad, mida mööda liikumine käib, ilmutavad materjalide iseloomu ning materjalide iseloom avab rajad. See tähendab, et igal ainel ja materjalil on oma liigendus ehk „soonestik”. Aines on kulgemisrajad, aga teisest küljest on nii, et kulgemisrajad hanguvad aineks. Rajad on ajalised: nende mööda liikumine rajab aja ning aeg alati annab rajad. Raja ajaja on aja rajaja. Kõik kolm eespool kirjeldatud rühma kujutavad hakatuslikku faasi, kus ajad ja ajajad, rajad ja rajajad alles hakkavad lahknema: jälg ja jäljejätja, segane taustasosin ja selgelt lausutud sõnad, meetriline aegruum ja see, mis selles kuju võtab.

Näituse ingliskeelse pealkirja „By the Way“ järgi kujunevad selles protsessis olendid ja tajud nagu muuseas, tee kõrval (by the way), on kulgemise kõrval­saadused. Koorti teosed teevadki rõõmsaks just seetõttu, et need kastavad meie taju ja meid tajujatena tajumise ja olemise sulaolekusse, teispool valmis tajumise ja olemise kujusid või nende kõrval.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming