Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov

Tartu galeriilõige läbi aastavahetuse Tartu Kunstimaja galeristi Indrek Grigori arvates ongi tore, et aasta ülevaatenäitusel mingit kindlat teemat ei ole. Tõepoolest, niikuinii sõltub ülevaatenäitus sellest, mida igaüks kohale toob, mitte väljahõigatud loosungist. Mingit žüriid ka ei olnud, Leonhard Lapin valis ja kujundas ise. Nii palju kui mahtus, harvendades mitte ainult kunstnikke, vaid ka iga kunstniku  kohaletoodud töid, nii et rohkem nimesid kirja sai. Ahti Seppeti skulpturaalse kompositsiooni „10.04.2010” ehk „Katõn” võttis kuraator vastu, aga lisatud lilled tagastas autorile. Kui sellel näitusel üldse teema oli, siis Leonhard Lapin ise. Nael on ЧЕRНОБАЙ (Nadežda Tšernobai), Peeter Krossmanni ja Rauno Thomas Mossi „Hommage ХУЙ’le” monumentaalgaleriis, lapinlikult suprematistlik must roppus. Х ristis jalad, У alumine konks ja ühele põlvele  laskunud Й toetuvad ukse ja akende rea all põrandaservale, viskavad sild, liibudes vastu funkarhitektuursete peegelvõlvide, ning puudutavad taas vastasseina põrandaserva. Punkti paneb „i-kratkoje” punane kriips nagu uksest diagonaal-vastasnurka joonistatud uks. Ent selline pilt, mis oli täis kleebitud kaubapakenditelt kogutud vöötkoode, ei pääsenud Lapini vöötkoodistiilile viitamisele vaatamata läbi.  

Kui Markus Kasemaa oma joonistega kunstimajja jõudis, oli Leonhard Lapin juba lahkunud ning keegi ei seganud tal oma pilte fuajeeseina kleepimast. Ma vaatan alati Andrus Kasemaa ja Markus Kasemaa, isa ja poja töid hea meelega. Jõuliselt punduva vormiga joonised, mis  mõjuvad veelgi ruumilisemalt kui läbi 3D-kino prillide, ei unune. Andrus Kasemaa värvilised kriidijoonised pajatavad lõputuid lugusid. Ta vaatab telekast Kaukaasia poliitikat ja joonistab seda. Euro vahetab välja krooni, ta joonistab seda ka. Ent tema lugude ohtralt abstraktsed pilditõlked on tegelikult tagasitõlkimatud, mistõttu võib neid vaadelda lõputult mõistatades. „Kadrile kingiks Ilvese kui Ta aitaks werandat kujundada?” Nii ongi kirjas. Sellises võtmes  tasubki Andrus Kasemaad lugeda.     

„Jass Kaselaane kompositsioon ei saakski tulla mujal välja kui ülevaatenäitusel,” ütleb Indrek Grigor seda kompositsiooni justkui kahe käe vahel hoides. Kuigi taies ise on hoopis teises  ruumis, annab „nii pika kala” žest täpselt edasi selle olemuse. Selline pikergune Luunja kurgi mõõdu ja moega halli savi junn. „Taig” on hea vana kooli vaimus voolitud naisakt. Seal ta seisab, 89aastane autor Robert Rudolf Volk oma sõbraga. Jutustab Anton Starkopfi elu viimastest minutitest, kui tema juures meistrina töötas. Maestro kukkus ja blokeeris ukse, mis tuli jõuga lahti suruda. Rauno Thomas Mossi Hitleri-vurrukestega kipsbüsti „Mein Kampf”  semiootika lubab selle kohta öelda „ilus”. Nüüd tagantjärele ei suuda ma meenutada, kas vurrud ikka olid või kleepis see raamatupealkiri need mu mälupildile ette? Päris kindlasti oli büstil üle õla paar rihma mingist rihmkostüümist ja niburõngas vasakus rinnas. Ilme nagu triumfikaarest läbi astujal, aga metall suruti pigem trofee ihusse. Kaduvatest asjadest nagu noorus, vurrud ja sakslus pajatav büst oli asetatud näoga vastu peasaali ust, esimene asi  sisenejale vaadata. Ent Rauno Thomas Mossi fännid ei saanud ukse juurest joonelt büsti juurde joosta, sest teed tõkestas Tõnis Paberiti „Turbabriketist Kivisild”. Korralikule kontseptualismile kohaselt võrdub asi nimega. Veel üks vihje põrmustatud sakslusele Eestis. Näitus on pikk ja leheruum lühike, kõigest ei anna pajatada. Jätkaks valikuga eesnimede tähestikulises järjekorras. Ago Teedemaa supilinlikud maalid „Puretud koer” ja „Vana roheline  auto” on suurepärased. Albert Gulk, Andres Sütevaka ja Andrus Peegel oma alatises kvaliteedis. 

Noore Edgar Tedresaare abstraktset  portreed meenutav „Vaakum” astub Andres Sütevaka kannale. Endel Taniloo viit teost võis vaadata kolmes saalis viiest, sealhulgas installatsioon „Vana grammofon”, mille detailid olid surutud koduelektroonikaga pakendis käivasse penoplastitükki. Enn Põldroosist sai sel aastal Tartu kandis elav kunstnik, nagu tunnistab tema „Pintsaklane”. Evi Gailit koos (tähestikus ette rutates) Lembit Saartsi (86aastane), Märt Rannaste ja Saskia Kasemaaga kinnitavad veel  kord, et Tartu on pallaslike traditsioonidega linn. Ma ei saanud silmi lahti viimase kahest väikesest guaššmaalist „Kriitikud” ja „Kandikuga”. 

Albert Gulki sai juba mainitud, koos  temaga Ilmar Kruusamäe, Peeter Allik ja Priit Pangsepp esindavad ebatavaliselt rahvarohkelt Kursi koolkonda, kes ülevaatenäitustest tavaliselt eemale hoiavad. Nende tööd on oodatud ja ootuspärased: „Kui palju dinosaurusi pidi puu otsast alla kukkuma, kuni neist linnud said” (A. G.), „Andres” (suur ja fotorealistlik, tüüpiline I. K.), „Looduse müstiline olemus ehk Che Guevara ilmumine tartlastele” (P. A.) ning „Lennuk” (tissikas meesnäoline lendolevus – P.  P.). Veel üks rohelise ruudu versioon Kaire Nurgalt nimega „Roheline udu”. Liis Ördi suureformaadiline maal „Korrapäratuse mõõt” on Jaan Elkeni abstraktse ekspressionismi tasemel. Ent ta ei ole justkui oma õpetaja suust kukkunud, tema töö on struktuursem ja läbimõeldum. Margus Kiisi „Naise põhivormid” ja Martiini (Tarmo Vahtra) „Hajuv maastik majaga” esindavad viimase sõna avangardi. Neist esimene kleebib tumedale alusele mõne vana foto paljastest  naistest, teine aga töötleb oma teoseid „õli ja ajahambaga”, nii et ei tea öelda, kas need kihid on kasvanud üksteise peale või maha kestendanud. Kulunud ja köitva tulemuse saavutab Randel Saarma oma autoritehnikaga vana akna klaasil värvi sulatades. Selle nimi on „Pulvikatsioon”. Taivo Toomsoo põlenud tukkidest „Vend” ja „Õde”. Tõnis Kriisa tundeliselt veenvad ja täiuslikult teostatud keraamilised figuurid „Spud päevitab” ja „Dietrich loeb  Remarque’i”. Veiko Klemmeri installatsioon „Sügavpunane horisont” on ehitatud elektrist ja konstruktsioonist. Täitsa lapinlik.       

Pusa, Ehalill ja Raag Võrus       

Võru kultuurimajas on viimaseid päevi lahti kolm näitust: Ehalill Halliste „Etno ja retro”, Andrus Raagi „Kaitsevärvid” ja Piret Pusa Bergmanni „Enne, nüüd ja edasi”. Ehk lühidalt, etno  ja retro kaitsevärvid enne, nüüd ja edasi. Iga kunstnik rüütab oma muinasloo kunstivälisest kultuuritaustast laenatud rõivasse. Ehalill Halliste vaipu aastatest 1987–2008 on inspireerinud loodusmotiivid („Loojang”, „Roos ja röövik”) ning eesti rahvarõivaste mustrid („Nõidõis”, „Koit”). Neist kahest kokku saab humoorika kollektsiooni Virus Esticus viburjatest pisilastest, mis paljunevad mikroskoobi all nagu labakinda- ja õllekapakirjad meistri  käe all. Ent Ehalill Halliste ei räägi neid lugusid, mida eided-taadid barokipäevil peeruvalgel pajatasid, need ei esinda ka kaasaja trende.       

Need lood on pärit XX sajandi keskkolmandiku etnograafilistest juurteotsingutest, kui eesti rahvuslikkust meeldejääva värvikirkuse ja kontuurjoonega välja joonistati. Dekoratiivselt ja paikapanevalt. Külastaja ei teadvusta seda, et tema ihult lendub pidevalt nahahelbeid, imeväikeste mikroorganismide  ja kole suurte tolmulestadega asustatud maailmu, mida vaibalõnga staatilise elektri jõujooned enda poole tõmbavad. Selles mõttes on Ehalill Halliste „Virus Esticus” lausa realistlik. Ka Piret Pusa Bergmanni akrüülmaalid on sündinud looduslike kudede kiudpeentest sügavustest. Sellele viitavad ka pealkirjad nagu „Mikromaailm” ja „Sissevaade”. Eesti mustrid on laienenud üldiseks rahvakunstiks, viiruste käigurajad lillevarrekapillaarideks. Muinasjutulisest  on saanud psühhedeelne, folkloorist new age. Ent Ehalill Halliste ja Piret Pusa Bergmanni tööde sidumine rahvaluulega on siiski oletus, nagu ei ole võimalik seletada täpselt kujundeid, mis otseselt midagi ei kujuta.     

Andrus Raagi uus õlimaalide kollektsioon  „Kaitsevärvid” on nii otseütlev, kui see kunstis üldse võimalik on. Esimesel pilgul meenutavad need lapsepäraseid illustratsioone J. R. R. Tolkieni või Terry Pratchetti ulmejuttudele. „Call of Cthulhu” kuulubki tegelikult J. P. Lovercrafti raamatusse, nagu Oskar Kallise sajand tagasi maalitud Kalevipoeg art nouveau’ kangelasena. „Mul on olnud palju eeskujusid, kelle kunst mulle sügavalt hinge on läinud. Sellest ajast saadik, kui ma fantasy žanri poisikesena  leidsin, võisin neid pilte tunde vahtida. Võiks öelda, et ma olen sellest täiesti läbi imbunud, see on osa minust.” Ta tahab kujutada oma tegelasi hoogsalt tegutsemas, mitte nii, nagu nooremate kunstnike seas tavaks, et kui näiteks kätt joonistada ei oska, siis peidetakse see selja taha. Andrus Raag on aus ja läbipaistev nagu raagus puu, kavalust ei ole temas raasugi.   

Tegelikult, J. P. Lovercrafti õudused ei ole just kõige kohasem lastelektüür. Ka Andrus Raag kujutab vahel tegelasi, keda nähes ei julge laps üksi pimedasse tuppa jääda. Kus siis täiskasvanute fantasy-teemalist kunsti leida võib, kas veebileheküljel www.deviantart.com? Eesti keeles tähendab see kõrvalekaldunud, ka väärastunud kunsti. Deviantart’i arhiivid on täis  kujundeid, mis kindlasti kedagi erutavad. Pilte panevad sinna niihästi professionaalid kui ka asjaarmastajad. Üldiselt on need pildid servast serva ühtlase püüdlikkusega klanitud, et oma sisu kui õlitatult vaataja ajudesse pumbata. Ent Andrus Raagi ei huvita oma piltide pähemäärimine, vaid eneseväljendamine. Tema kujutluspildid ei mahu vähemasse kui avaratesse maastikesse ja paljufiguurilistesse kompositsioonidesse. 

Ning maastikud on kokku pandud taevast, mägedest, veest ja maast, mis võivad hoopis erinevatest maailmadest pärit olla. „Unetute oru” pilvesegused puuladvad  voolavad juugendliku vinjetina, puude vahel unerohu järjekorras seisavad untsuläinud muumitrollid, rohukamarale heites leiad end soojas lillelises leitsakus. Nagu juttude puhul ikka, liiga palju ei tohi ette rääkida. Parem on ise ära vaadata, kes mündi näppas ja mis oli miljon aastat enne inimest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht