Jalutuskäik galeriides. Vool on vool

Andri Ksenofontov

Karl-K ristjan Nageli ja Tiiu Rebase näitus „Kõik on kõik” Metropoli galeriis 8. – 27. IV, Raoul Kurvitza näitus „Vool” Hausi galeriis kuni 18. V. Mis on pereema mureks? Kas tainas kerkib korralikult? Kas kuklid tulevad kohevad? Einestaja, kes sa hambad sellesse kuklisse surud, sulle ei kuulu kostitaja jäägitu hool. Perenaine tunneb muret tuhande asja, ka pärmiseenekeste pärast. On neil hubane paljuneda? On neil küllalt soe, et tainas süsihappegaasi mullidega täita? Teine pereema muretseb hoopis sellepärast, et liiga palju süsihappegaasi ei tuleks, et külalise kodu, kuni ta siin kuklit sööb, globaalse soojenemise ja jää sulamise tulemusel ära ei upuks. Tähendab, kes seost ära ei tabanud: on üks selline üsna tõestatud ja ohtralt vaieldud teooria, et inimeste valla lastud süsihappegaas mõjutab kliimat. On ka üks teine, tõestamata, aga sellegipoolest vahel usutud teooria, et lennukid jätavad maailma kiusamiseks taevasse „keemiatriipe” (inglise keeles „chemtrails”), mis on täis saasta. Seda illustreerib Tiiu Rebase, seda teist sorti perenaise töö „Taevas on interaktiivne” näitusel „Kõik on kõik” Metropoli galeriis ehk teisisõnu: mida taevasse kirjutad, see tagasi sajab. Neid on neliteist ümmargust sinist ketast nagu taburetid, millele külastajad justkui taevasse kriidiga kritseldavad. „Kõik on kõik” on tubane sisevaade ühes kunstnikuperes toimuvasse ja mõeldavasse. Koduse elu voolus ei jõuagi kõike ära taibata, ammugi veel seletada, miks on kriidid kingakarbis ja saapahari küpsisekarbis, kas kobistamine kostab voodi alt või kapi tagant, kellele raudnagi tühjana hoitakse jne. Metropoli endises kuueruutmeetrises vannitoas suureformaadilist maali vaadata on nagu istuda köögis selle koha peal, mille taga käib pliidiliiklus: kuidagimoodi ei leia õiget asendit, et millegi või kellegi vastu ei põrkaks. Seepärast paistab valge hobune ainult sunnitud rakursside alt ning siis võivad rakmed olla hoopis proteesirihmad ja peata ratsanik hoopis ülikond rätsepa riidepuul. Kaks naist Tiiu Rebase hobuse vastas on tema portreed pereisa Karl-Kristjan Nageli pintsli alt. Üks on must öölinna- ja teine sinine arginaine. Aknal ripub tütre Reri Rita Nageli pilt, kus on tähistaevas ja lapsefantaasia. Kõrgel paisuvad näod nagu õhupallid, mis vaatavad üle maa. Üleni tumedasse riietatud sportlikult vehkiv kuju on vist ninja, kes on issi-emme mõnelt terrorismiteemaliselt pildilt siia hiilinud. Kõik tööd on sündinud kiirest voolust, kõik muutub enne, kui valmis saab. Nagu väikese lapsega kunstnikuperes Voolu tänaval. Nagu Raoul Kurvitza „Voolu” näitusel sealt natuke maad edasi: mööda Suur-Patarei tänavat, siis üle trammipeatuse ülekäigukoha, Suure Rannavärava bastionist mööda, ühe jutiga Hausi galeriisse.

Raoul Kurvitz on poissmees, aga temalgi on oma kodune elu, omad voolud. Tal on olnud juba kaks suurt voolunäitust: üks Draakoni galeriis ja teine Kultuurikatlas. Need voolud olid keerulised maailmamudelid, mõjutatud põhiliselt Henri Bergsoni filosoofiast. Hoogsate kaarjate joontega joonistatud skeemid panid silma vurrkanni kombel pöörlema ja ajasid pea pulki täis. Nüüd ajab näitus „Vool, väikeformaat” Hausi galeriis silma värvidega krilli. Üldse võiks selles madala laega saalis poissmehekorter olla. Praegu, pühapäevahommikul, kui ma seda arvustust kirjutan, on paras aeg Raoul Kurvitza ateljeesse piiluda teda segamata. Ta magab, näeb kirevasi unenägusid pärast öö läbi filmide vaatamist. Sohva ees, umbes nagu Hausi galeriis, on kohvilaud. Selline lauake on ka Hausi galeriis külalisteraamatu ja pressiteadete jaoks. Raoul Kurvitza kodused ja kunstilised voolud koonduvad sellele lauale, kuhu filosoofide teosed ja digikettad ridadesse ja veergudesse on laotud. Suurim lõbu on selle materjali organiseerimine: „Nii, Freud, Freud … siia Hegeli peale tihisse. Ja Sartre Freudi asemele. Kierkegaard sai Sartre’i alt vabaks – voh, Kanti kõrvale tühjale kohale. Aa-ahhh! Kuhu ma nüüd kohvitassi panen?”.

Nüüd asja juurde. Raoul Kurvitza jutustavad pildid nõudsid rohkem ettejoonistamist, praegu keskendub ta värvile, säilitades tööde joonistusliku iseloomu. Arhitekti ja melomaanina on tal eriti hästi arenenud rütmitaju. Tema soov on kalgid struktuurid voolama panna, inimesepärasemaks pehmitada. Selleks mõtleb ta pildid enne teoreetilise põhjalikkusega läbi. Ta käsitleb värvi nagu Delacroix ja Renoir omal ajal, kui nägemisfüsioloogia oli uus ja põnev teadus. Niinimetatud prantsuse maalikoolkond on rajatud asjaolule, et pärast värvi vaatamist hakkab silm selle vastandvärvi nägema. Kuna silmaterad kogu aeg liiguvad, siis hakkavad värvid lõuendil ja vastandvärvid nägemistajus omavahel segunema. Raoul Kurvitza hõredatel maalidel on joonte vahele parajalt ruumi jäetud, et nende vahele mahuks vastandvärviline pilt, mis loobki pingelise, kohati psühhedeelse värvielamuse – ilma igasuguse keemiata, ei tablettides ega taevatriipudes –, mis on üks arendav ja peresõbralik viis laks kätte saada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming