Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov, Kaia Otstak

Klassikaline tulevik Holger Looduse näitus „2150. Portreed” Draakoni galeriis 7. – 19. V. Kui astuda 2013. aastast sama pikk samm minevikku nagu samm 2150. aastani, siis satuksime 1876. aastasse. Siis jõudis esimene rong Tapalt Tartusse ning sündis Georg Lurich. Siis, võttes eeskuju baltisakslastest, korraldas Tartu Eesti Põllumeeste Selts Otepää kiriku juures Eesti esimese põllumajandusnäituse. Tulevik missugune! Kujutame ette, et siis sündis ka ilus traditsioon rammusate lehmade ja suurte kapsapeade kõrval rahvale hingekosutuseks pilte näidata ning kunstnik pani selle näituse pealkirjaks „2013. Eestlased”. Kirikuõpetaja pidas kogunenud rahvasummale kena avakõne, õnnistas kõiki ja pöördus seejärel kunstniku poole: „Sa oled tubli pintslitööga hakkama saanud, räägi nüüd veel selge sõnaga üle, mis 2013. aastal juhtuma hakkab?” Kunstnik oli kõva kuulmisega, et mis ta nüüd tegema peab, ja hõikas vastu: „maa .. mess?” „Sa ütle,” kordas õpetaja häält tõstes, „mis juhtub 2013?” Kunstnik kostis kui veendunud liivimaalane: „Ah et 2013 või? Raudte viib Riia linna välla, aga Haapsalusse ep pease mudu kui merd ja moandid kaudu.” Külalised lääne poolt vangutasid kurvalt pead, et oma kandi kohta nii närva ennustuse kuulsid, aga küsisid omakorda: „Aga mes siis tartlaste vällanäitusest piab soama?” Kunstnik teadis küll ja vastas: „maamess.” Eestimaalased kurti kunstnikku osatama: „Maa ja mess, maa ja mess, kas Liivimaa mestel on kõrvad pesemata?” Mõte on selles, et isegi kui keegi tollest seltskonnast tulevikku õigesti ette aimas, läks sellest rääkimine väga tõenäoliselt üle möödarääkimiseks. Tulevikujutt on kõigile arusaadav siis, kui liialdatakse üldtuntud olevikunähtuste puhul, uusi fakte aga ei mainita. Teine võimalus tuleviku osas kiiresti üksmeelele jõuda on maailma hukku ette kuulutada.

Holger Loodus on käinud mitut tarka usutlemas, mis 2150. aastal Eestis juhtub, ning nad kõik liialdasid seda, mida nad teadsid. Peaaegu kõik kirjeldasid midagi hirmuäratavat. Ja see on tore, sest nii läheb kommunikatsioon korda, mitte nii nagu tollel väljamõeldud sõnelusel 1876. aastal Otepääl. Kuid Holger Loodus ei illustreerinud neid üsna ootuspäraseid, kes teab, ehk isegi tõeseid, tulevikukujutlusi, vaid maalis pildi peale midagi, mida võiks nimetada kuuldu sünteesiks. Võiks, aga see oleks minek kergema vastupanu teed. Tuleb tunnistada, et Jüri Arraku kõrvale on nüüd Holger Looduse näol veel üks kunstnikust prohvet tekkinud. Kui kunstniku roll on kultuurile midagi uut tuua, teistest inimestest pidevalt sammukese või mitme võrra ees olla, siis niihästi Arrak kui ka Loodus on endale teadlikult ülesandeks võtnud kujutada seda, mis tulevikus tuleb, aga mida meie veel ei tea. Maalikunsti puhul, õnneks, on võimalik raskesti seletatavat asja pildi abil mõistetavamaks teha. Enne kui ta maalikunsti õppima asus, õppis Holger Loodus restaureerimist. Restauraator on tõlgendaja, kes teeb praegusel ajahetkel valiku ja langetab otsuse nende asjade kohta, mis on loodud sada, kakssada aastat, rohkemgi tagasi. Kuna restauraator jälgib mineviku asjade muutumist tänapäeva asjadeks, siis on ta ette valmistatud ka selleks, et tänapäeva asjadest selle kohta järeldusi teha, mis neist tulevikus saada võib. Holger Loodus õppis ka vanade õlimaalide restaureerimist ühe oma ala meistri Alar Nurkse juures. Seepärast valdab ta klassikalist maalitehnikat ehk on võimeline kujutama tundeid ja tajusid nii, et need jõuavad vaatajale pärale ka ilma saateteksti ja -videota, nimesildist piisab.

Mida need klassikalised tulevikuinimeste portreed endast kujutavad? Näiteks psühholoogi. Võimalik, et rikkus kaotab edaspidi aukartusäratavuse ning inimesed rahuldavad oma vajadusi ja ihasid sama tühise vaevaga nagu võrgumängu simmidel. Klik! ja riidekapis on ülikond, klik! – hommikumantel. Siis kaob üks põlisemaid žanre läbi aegade – jõuka poseerija portree, mis tulvab tunnetest arvelaua rikkuses. Näiteks püsiv šokk: kuidas ma kõik selle raha sain? Ehk peetakse tulevikus tähtsaks neid inimesi, kellel õnnestub panna teisi mitte rahakottide, vaid mõtete salasoppe avama ehk kukruväänajate asemel ajuväänajaid? Aga kohtumisele rutates on Holger Looduse psühholoog klikkinud riidekapist ülikonnapükste asemel baleriiniseeliku välja, siis jooksis programm kokku. Šokk selle üle püsib ta näos tulevikust tänase päevani. Pehmest nahast portfellisang võtab endasse pihkude närvilise higi ja sisendab turvatunnet, aga see, kuidas roosa seeliku kahar tüll portfelli hoidvat kätt kõditab, võtab pinna jalge alt. Klassikalise portree suurim väärtus peitubki aistingulisuses, mis väljendab sõnades otseselt väljendamatut. Ka eelöeldut võib Holger Looduse tööst välja lugeda, kuigi autori poolt saateks kirjutatud igati nauditav lühinovell räägib hoopis teist lugu.

Üks asi, mida too kunstnik Otepääl 1876. aastal kindlasti aimas, on see, et 2013. aastal tehakse näitusi, kus maalidele ei panda pealkirjalipikuid ning need seatakse vaatamiseks välja nagu nimetute veiste kari. Selle asemel aga hakatakse seintele suuri seletavaid tekste riputama, nagu peetaks lehmadele kõnet, et nad paremini lüpsaksid. Sellest ka minu arvustuse viimane küsimus: kuidas Holger Loodus loomingut lüpsab?

Temal nimelt oli 2010. aastal õnne osa võtta näitusest „193 x 292” Vaalas, kuhu EKA õppejõud Kaido Ole ja Tõnis Saadoja välja valisid grupi maaliüliõpilasi, kes kõik ühe pildiga esinesid. Varane debüüt avalikus näituseruumis mõjus turgutavalt, sest samast näitusest said hoogu Marta Straskas, Kristi Kongi ja Mart Vainre, kes kõik sel aastal juba oma näitustega on esineda jõudnud. Avalikud esinemised õpiajal on tiivustanud ka Tartu maaliüliõpilasi. Sellest omakorda tuleb minu arvustuse viimane vastus ehk vastus küsimusele, mis saab aastal 2150. Siis on kunst sama tulutu tegevus nagu tänapäeval ning näituse korraldamiseks kerjavad kunstnikud raha. See-eest on kunstiüliõpilaste päralt omaenda galerii kunstiakadeemias. Aga kuna akadeemia krunt kupatati 2012. aastal lähemale kommivabrikule Põrguväljal kui Tallinna kesklinnale, siis ei käida neid eriti vaatamas. Ehk teisisõnu: võimalik, et siis ei saagi keegi teada, mis juhtub 2287. aastal.
Andri Ksenofontov

Meie aja muinasjutt

Veronika Pikkase ja Ivo Linnu näitus „Pentsik meritragöödia” Kunstikonteineris kuni 27. V.

Veronika Pikkase ja Ivo Linnu nüüdisaegne muinasjutt juhatab meid metafooride kaudu ajastuüleste soolisuse, perekonna ja armastuse lahkhelide maailma, mis kõnetavad teravalt ka meie aega. Gei-imagoloogia varjus tõusevad esile põlvkondade, isade ja laste vastuolud, millesse on kätketud soolisuse ja seksuaalsuse teemad. Alaline armastuse ihalus suunab veidraid alter ego’sid kasutavad mütoloogilised tegelaskujud enda soovide täitmise nimel oma tungide vaimus käituma. See on kunstnike avalik pihtimus.

Klassikalised muinasjutukangelased ja -kangelannad (psoriaasi käes vaevlev merineitsi, tema juhmist meremehest vend, geimeremees) esitavad kolmes trash’i-žanris lühifilmis loo traagikast, mis tuleneb isikute vastuolulistest soovidest ja nägemustest. Filmide stsenaariumi alus, ilukirjanduslik jutustus, on näitusel eksponeeritud sümboolse merikarbina. Tegevuse tundelist tagaplaani peegeldab looduskeskkond. Stroomi rand ja Männiku karjäär on üksildase, eralduja või tavapärasele vastanduja pelgupaik, karakterite ihade kammitsetuse ja hingelise vangistuse metafoor aga suletud keskkonnana sisebassein.

„Pentsik merineitsi” on lugu merineitsist, kes saab ainult öösiti kaldale tulla, sest siis on tal needusest tulenevaid kärnu vähem. Teda ootab meremehest vend, kes temaga keelatud vahekorda astub. Tumestatud oma ihast, ei märka meremees, et tema ees on avatud merikarbis isa pilt. Ühist päritolu sümboliseerib tegelaskujude ühesugune värv. Robustne tegevussteen avab intsesti lummava ja hukutava külje: ühine päritolu eraldab nad suletud tsooni, kus sarnasus tähendab üleolekut. Õigel ajal merre naasnuna vabaneb merineitsi oma needusest ning „Pentsiku merineitsi kättemaksus” ilmub ta kaldale ilusa ja säravana, lootes leida võõra meremehe armastust. Viimane keeldub kõrgilt, sest eelistab mehi. See haavab merineitsit, ta muudab ennast oma vennaks, et maksta kätte geimeremehele. Õde ja vend esitatakse ühe võimsa deemonliku kujundina. „Lilla meremehe tragöödias” avalikustatakse venna kurbus, kuna isa ei suuda leppida tõsiasjaga, et pojale meeldivad mehed. Poeg igatseb isa, šovinistliku ühiskonna domineeriva jõu poolehoidu ja kaotab seetõttu teise meremehe armastuse.

Ava-performance „Anorektiline mereparasiit kange õlle marinaadis” lisas värvikate tegelaste seltskonda ka mereparasiidi. Õlu kui „suupärane jook, et kanda joojat meretragöödia halastamatute lainete lõputusse keerisesse”, selle manustamise järel saadetakse minema isa pildiga kaunistatud õllekiivris meriraisk, parasiit, näitusesaali jäi maha joovastava joogiga akvaarium. Installatsiooni (dildod, merikarp, kalasabad, kalavõrk, sh kunstnike isade portreed) kaudu jätkatakse filmis esiletoodut. Olulisima detailina tuleks nimetada fotot tätoveeringust merineitsi seljal: seal on merineitsid koos isa hirmuäratava näoga. Tätoveeringu eesmärk oli vallandada merineitsil psoriaas.

Nüüdisaegse virtuaalmaailmaga kohandatud camp-esteetikaga „kaetatud” (kunstnikele teadmata seapunk’i trendi järgiv) ja sobivalt ka esitatud (kohustuslik You Tube) näitus peidab pinnalise pealispinna alla sügavad ning ajatud psühholoogilised keerdkäigud, mille siiras esitus laseb veidrate tegelaste vastu tärgata sümpaatial.
Kaia Otstak

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming