Jalutuskäik galeriides

Mario Laul

Konstrueerimise konstruktsioon Mart Vainre näitus „Konstruktor” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 8. IV. Nagu Mart Vainre esimene isikunäitus „Õigel ajal õiges kohas, alati” Hobusepeas (vt Rebeka Põldsami arvustust 23. IX 2011 Sirbis), nii paistab ka seekordne väljapanek silma nii kontseptuaalse kui ka teostusliku terviklikkusega. Taas on sisuline fookus maalimisel, laiemalt kunstiloomel kui protsessil ning vormilised märksõnad on „korrapära”, „rütm”, „sümmeetria”. Galeriisse sisenemisel tervitab külastajat Vainre isiklikult: näituse ainsas videotöös neelab kunstnik vaataja sõna otseses mõttes oma maailma. Töö täidab hästi oma eeldatavat eesmärki: loodud kontakt on personaalne ning vahetu, andes sobiva häälestuse, et liikuda näituse põhiosa juurde. See on lapsepõlvemälestuste (kaasatud näitusesse trükisena) abil mõtestatud loomeprotsessi visuaalselt kogetav rekonstruktsioon. Ekspositsiooni põhiosa moodustavad kolmteist Vainre maali, dateeritud samaviisi kui varasemad tööd, mille näol on õigupoolest tegemist ühe tööga. Nii oma paigutuselt (siinkohal aitab kindlasti Kunstihoone galerii ruumilise struktuuri eripära) kui sisult loovad maalid korrapärase terviku ning pakuvad külastajale võimaluse käia läbi kogu seeria valmimise protsess: tühjast lõuendist läbi poolikutena mõjuvate tööde kuni seeria lõpetamiseni uuel puhtal lehel. Kaks maalide rida raamivat tühja lõuendit piiritlevad seejuures just nimelt oma avatusega: iga algus sisaldab teadmatust/lahtisust lõpu osas ning iga lõpp kuulutab uue algust. Kõige huvitavam näituse aspekt seisneb aga Vainre oskuslikkuses ajada külastaja segadusse, sest kunstniku loomeprotsessi saab kogeda vaid n-ö metatasandil: maalidel kujutatu kaudu põimib Vainre meisterlikult kokku näituseruumi, tööde sisu ning näituse loomisloo. „Konstruktor” on suurepärane näide hoolikalt läbimõeldud näitusest, kus ühendatud ideeline terviklikkus tehniliselt oskusliku ja puhta teostusega. Rahule ei pruugi jääda aga need, kes ootavad kunstilt rohkem juhuslikkust, ebamäärasust ja konfliktsust.

Eilsed uudised

Ivar Veermäe näitus „Vahendatuse võim” Hobusepea galeriis kuni 26. III.

Ivar Veermäe tegeleb järjekorras kuuendal isikunäitusel tehnoloogia ja inimese suhetega maailmas, kus meie igapäevane elu sisaldab lugematul hulgal kogemusi, mis on vahendatud tehnoloogiliste süsteemide poolt. Näituse põhiküsimus on (kindlasti mitte üllatusena): kes nendes suhetes domineerib – tehnika või inimene; või konkreetsemalt – kes neid suhteid defineerib?

Veermäe viitab, et ühelt poolt oleme tunnistajaks tehnoloogia muutumisele inimlikumaks (näiteks on kirjutatud ühele kümnetest ülemisel korrusel eksponeeritud läbi ühtede ja nullide jada konkreetset tehnoloogiat kujutavale A4-le „See [masin] armastab teid”), teiselt poolt aga tungib tehnika inimese ellu sedavõrd intensiivselt ja põhjalikult, et piir masina ning inimese vahel ähmastub – oleme tunnistajaks inimese ja tehnoloogia enneolematule sümbioosile (või vastasseisule?). Näituse kandva elemendina töötab mõlemal korrusel aga heli – lõputult korduv ühtede ja nullide vaheldumine (kajastub lisaks helile ka ülemise korruse videotöös ekraani vilkumisena) ning A4-del kujutatud tehnoloogiliste funktsioonide kirjeldused (kuuldav alumisel korrusel) mõjuvad masinlikult ning viitavad programmeeritusele ja determineeritusele, tõstatades seeläbi paratamatult küsimuse võimust: kes või mis meie igapäevaseid tehnoloogia vahendatud kogemusi programmeerib, kui pidada silmas, et kood ei kirjuta end ise; kas tehnoloogia on pelgalt instrumentaalne või midagi enamat? Alumisel korrusel eksponeeritud kolmest videost koosnevas töös otsib kunstnik sellele küsimusele ka vastust, kuid tulutult: tehnoloogiast läbi imbunud keskkondade taga olev võim on umbisikuline, nähtamatu, ligipääsematu, olles alati kohal, kuid kindlasti mitte alati tajutud (videos kunstniku tegevuse suhtes ükskõiksena näivad möödujad).

Ehkki näitusel eksponeeritud tööd täidavad küll enesele seatud eesmärgi, tõstatuvad ilmselt paljude jaoks juba kulunud küsimused. Niisiis jääbki mõneti selgusetuks, mida uut Veermäe lisaks omapoolsele vormistusele käesoleval näitusel on pakkunud?

Funktsiooni postapokalüptiline tagasitulek

Urmas-Oti (Urmas Lüüs ja Hans-Otto Ojaste) näitus „Varjend 2415” A-galerii Seifis kuni 26. III.

Varasemalt paljudes eri meediumides edukalt katsetanud rühmitus Urmas-Ott pakub oma seekordse A-galeriis eksponeeritud näitusega omapoolse nägemuse postapokalüptilisest maailmast, kus muutunud materiaalsed tingimused on endaga toonud ka uued väärtushinnangud ja esteetika. Ehkki näituse põhieesmärk on „arendada meeste ehet”, kõnetab see vaatajat aga hoopis laiemas plaanis.

Esiteks viitavad autorid tõsiasjale, et esteetilised hinnangud ja maitse on alati kontekstuaalsed ning mõjutatud otseselt oma materiaalsetest esinemistingimustest (nt mis on haruldasem, see on väärtustatum või mis on keskkonnast tulenevalt vajalik, avaldub ka esemete funktsioonis). Niisiis ongi postapokalüptilise maailma ehete puhul kõige olulisem nende funktsionaalsus, mitte esteetika (nt käevõru seemnete hoiustamiseks, tänu millele on võimalik kiirkorras muude alternatiivide puudumisel toiduvarusid täiendada; ripats-taimeinkubaator ehk miniatuursesse konteinerisse suletud istutamisvalmis taim, lahtikäiva pandlaga rihm, mis peidab endas maakaarti või muud vajalikku). Kuid ehete esteetikast ja funktsionaalsusest kõnekam on postapokalüptiline viide tervikuna, viies paratamatult küsimuseni, mis sellises maailmas toimuda võiks või milline võis olla see apokalüptiline kogemus, mis on läbi elatud. Siinkohal on kõnekas kunstnike poolt näitusesse kaasatud viide Ray Bradbury düstoopilisele novellile „451 Fahrenheiti”, mis kirjeldab maailma, kus on keelatud raamatud.

Näitus on hea vaheldus kõigele, mis mõjub igavalt ja nähtult: Urmas-Ott on loonud selge kontseptsiooni taustal kompaktses vormis huvitava ja omapärase terviku.

Kui maali päästab tekst …

Marju Ago näitus „Räägi asjadest, mida tead” Draakoni galeriis kuni 24. III.

Marju Ago teine isikunäitus Draakoni galeriis koosneb kahest maaliseeriast, ühest videost ning Sabrina Mandanići kirjutatud kaastekstist. Ehkki oodata võiks vastupidist (s.t seda, et tekst täiendab maali domineeritud näitust), omandas just viimane võtmerolli – ilma tekstita oleks näituse ideeline taust ilmselt jäänud tabamata.

Esmapilgul Ago maalid ei kõneta, mõjudes kohati isegi suvalistena: tegemist on justkui seosetute nopetega meie igapäevasest linnapildist, asjadest ja hetkedest meie ümber. Siinkohal ei aita ka see, et kõik tööd on pealkirjata. Ainus niidiots, mille Ago külastajale annab, on Mandanići kirjutatud tekst, mis räägib lisaks väljapaneku üldisele taustale (näiteks on näituse pealkiri laenatud intervjuust popikooni Lady Gagaga) kunstniku võimust otsustada, „milline osa pildist on nähtav ja milline tuleb vaatajal ise juurde mõelda”. Viidatud juurdemõtlemisruumi jätab Ago oma maalidel vaatajale palju: mõlema eksponeeritud seeria puhul võib näha palju tühja pinda (ühes must, teises valge). Mulle avanes maalides ennekõike teatav kaasaegse tarbimisühiskonna representatsioon (Mandanići sõnul „popkultuuri banaalsused”): võtmelise tähtsusega detailid (nt populaarsed logod, brändid) on antud, muu pole justkui oluline. Tulemus ei mõju uuenduslikult ei sisult ega vormilt, kuid maalide sisu ning Ago selgeid popkunsti sugemeid silmas pidades pole see ilmselt ka eesmärk olnud. Näituse ainsas videotöös näeme mobiiltelefoniga üles filmituna noormeest tänaval, kes imiteerib Michael Jacksonit. Taas esmapilgul suvalisena tunduva fragmendi juures on märkimisväärne, et nähtav märk on äratuntav ilmselt kõigile, viidates jällegi massikultuuri põlistatuse põhjalikkusele.

Võrreldes Agot teise noore maalikunstniku Mart Vainrega, tuleb öelda, et nii kontseptuaalselt kui vormiliselt jääb Ago näitus segaseks, kinnistades ainsa selge tulemusena meie tajusse tarbimiskultuurist tuntud märke. Kas see oligi eesmärk – viidata, et meie elu seisneb tühjuses (must/valge pind lõuendil) tarbimise kõrval ning üle jääb ainult aktsepteerida ja kaasa minna? Olgu vastus eitav või jaatav, näituselt lahkudes jäin Mandanići teksti lõppjärelduse taustal nõutuks: mis on selles kõiges poeetilist?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming