Jalutuskäik galeriides

Maarja Undusk, Kadri Mälk

Frölichite köitekunst läbi nelja sugupõlve Köitenäitus „Frölichid – köitekunst läbi nelja sugupõlve” rahvusraamatukogus 3. IV – 15. VI. Rahvusraamatukogu haruldaste raamatute osakonnas oli väljas Lõuna-Saksamaa Stuttgardi Frölichite perekonna nelja järjestikuse põlvkonna köitekunst XX sajandi algusest tänaseni. Eesti vaatajale on nii pikaajaline järjepidevus iseenesest juba vaatamis- ja järelemõtlemisväärsus, eriti meie pidevalt katkestatud kultuurilugu silmas pidades. Järjepidevus on ka sisuline, oskused on kantud edasi põlvest põlve. Tööde valiku on tinginud ennekõike võimalus need kätte saada, sest enamik neist on tellimustööde ja ostudena ammuilma mööda ilma laiali rännanud ja kättesaadavad on olnud vaid perekonnaarhiivi kuuluvad raamatud. Mitmed neist on kalli hinna eest perekonna valdusesse tagasi ostetud. Eksponeeritud köiteid iseloomustab ennekõike nende usaldusväärsus nii tehnilises kui ka kunstilises mõttes. Me mitte ainult ei tea, vaid ka näeme oma silmaga, et tegu on kõrgtasemega, ehkki puudub võimalus raamatut pihku võtta ja lehitseda. Teatavasti sõrmitseks kunstilist köidet oma käte vahel erilise põhjalikkusega iga köitekunstiga lähisuhtes vaatleja, eriti aga köite kvaliteeti hindav ekspert. Näitusel köiteid lehitseda ei saa ja niisamuti tekitab klaasi taha paigutatud raamatunäitus rahuldamatust igas tõsises raamatusõbras, kes soovib ka köidete sisuga tutvust teha. Frölichite nelja sugupõlve raamatuköite mõõt on niisiis kvaliteet, aga lisagem, et ega viletsate köidetega poleks ka võimalik läbi mitme sajandi vastu pidada.

Vanim köitjate suguvõsa esindaja näitusel on Gustav Frölich (1877–1962), kes ka ise oli köitemeistri ja linnarhivaari poeg, õppinud oma isa käe all, käinud end täiendamas USAs, asutanud seal raamatuköitekooli ja loomulikult ka oma töökoja kodumaal. Tema köitevaramust on väljas üksteist raamatut, enamasti täisnahast prantsuse köites käsikullatud kirjade ja dekooriga. Prantsuse köide on üks töömahukamaid ja aeganõudvamaid köitmisviise, mille valdamine on olnud hea meistri tunnus ja aukohus. Köitemeister ilma kuldamisoskuseta ei tulnud samuti kõne alla ja vana köitetraditsiooniga maadel on see niiviisi ka tänapäeval. Gustav Frölichi köited on oma aja lapsed. Ta on hinnanud sümmeetrilisi lahendusi, kasutanud käsikullatud raamistust ja raamatuploki kuldamist, ent armastanud ka luua joonkompositsioone kuldamistehnikas, neist meeldejäävaimad on säravlilla vasikapärgamendist aplikatsioonitehnikas Friedrich Hebbeli „Judith” neljakordses raamistuses ja musta kassiga kaane keskel, samuti läbikumava pärgamentkaanega pastelsetes toonides sümmeetrilise kompositsiooniga Goethe „Achilleis”. Kahjuks puudub köidete juures teostamisaasta, mistõttu on neid võimatu autoriti kronologiseerida.

Gustavi pojalt Ernst Frölichilt (1906–2003) on väljas kuus täisnahkköidet. Ernst õppis samuti oma isa köitekojas, sooritas meistrieksami, täiendas end kaheksa aastat Šveitsis ja Prantsusmaal, tuli tagasi Saksamaale ja rajas oma töökoja. Raamatuköitmise kõrval oli ta eriala ka mööblidetailide katmine pärgamendiga koos käsikuldamisega. Ka tema on armastanud mängida oma perfektse kuldamisoskusega, aga harrastanud ka rikkalikku pimetrükki ja kullatud ülalõiget raamatuplokil. Meeldejääv on suuremõõtmeline tihedalt ja meisterlikult väikestest detailidest komponeeritud ja käsikullatud G. Wagneri „Japanischer Humor”.

Ernst Frölichi poeg Hans-Peter on see mees, tänu kellele on näitus Eestisse jõudnud ja eesti vaatajale koostatudki (plaanis on seda tulevikus eksponeerida ka Saksamaal). Ta on sündinud 1939. aastal Stuttgardis, õppinud raamatukujundust, graafikat, tüpograafiat, restaureerimist, kunstiajalugu ja maalitehnikaid. Töötanud ja end täiendanud on ta Pariisis, New Yorgis ja Mehhikos. Ta on ka mitmete kutseühingute eestseisuse liige, töötades tänaseni vannutatud eksperdina ja kuuludes paljudesse rahvusvahelistesse erialaorganisatsioonidesse ja -žüriidesse.

1993. aastast on Hans-Peter Frölich süstemaatiliselt Eestit külastanud ja meie köitekunstnikele talle omase lahke ja suure joonega oma oskusi jaganud. Võib liialdamata väita, et eesti köitekunstnike enamik on Hans-Peteri õpilased, kes on endastmõistetavalt omaks võtnud tema nõudmised ja nõuanded.

Hans-Peter Frölich on särav isiksus, igati oma rõõmsa nime nägu. Lüheldast kasvu, kõhukas, aga väga liikuv nii kehalt kui ka vaimult. Tähelepanelik, otsekohene oma hinnangutes, suurejooneliselt abivalmis, korduvalt on ta toetanud siinset kunstnikkonda nii materiaalselt (naha, raha, tööriistadega) kui ka vaimselt ja moraalselt (õpetuse, julgustuse, mooruspuumarjade ja värskete maasikatega otse Saksamaalt).

Hans-Peter Frölich on meiega jaganud oma mõtisklusi raamatu teksti ja vormi ühtsuse teemadel ja väitnud, et vastastikused seosed on paratamatud ja seda isegi juhul, kui kooskõla sisu ja vormi vahel pole olnud tahtlik. Raamat peab igal juhul moodustama terviku, aga kunstnik ei saa end ka kirjutaja varju jätta. Hea köitekunstnik on vaba looja, kes suhtub oma objekti pieteediga, aga kellel on isiklik suhe teksti. Raamat peab igal juhul olema loetav, avatav, käsitsetav ja töö peab olema täpne, täpne ja täpne! Kui täpsuse ja meisterlikkuse krunt on aastatepikkuse harjutamise käigus omandatud, saab asuda maitsmise ja nautimise teele ka köitekunstis, aga kui eelteadmised on nõrgad ja praktika puudulik, on perfektsuse saavutamine niivõrd vaevarikas, et omapoolset kunstilist rõõmu on raske maitsta. Aga Hans-Peter maitseb küll täie rõõmuga! Tema üks lemmikmaterjale on pärgament, isekas ja pretensioonikas valge toornahk, mis soss-sepa käte vahel end kindlasti kiiva veab. Pärgament elab, hingab ja reageerib õhuniiskusele väga tundlikult. Hans-Peter Frölich valdab materjali ja hoiab pärgamenti ohjes. Ta on välja töötanud oma tehnoloogia, kuidas pärgamenti sirgena ja vaoshoituna eksponeerida. Hans-Peterit iseloomustab elav ja intensiivne mõttetöö, pidev katsetamine, leiutamine ja tehnoloogiate täiendamine. Kunst ja individuaalsus ilmnevad ka tema köidete tehnilistes lahendustes, mitte ainult kompositsioonis ja värvides.

Hans-Peter Frölich hindab oluliseks tüpograafiat, tekstitrükki köite seljal ja kaanel, asjaolu, mille kõrgtasemel saavutamine teeb eesti köitekunstnikule jätkuvat peavalu, sest meie pole ikka veel Teise maailmasõja järgsest laastamistööst toibunud ei trükitehnilise baasi ega oskuslike meistrite osas. Nagu eespool öeldud, eeldatakse kõrgtasemel köitjalt ka täiuslikku kuldamisoskust, Eestis pole seda kellelgi. Olen viibinud Hans-Peter Frölichi kuldamiskursusel ja näinud, millise professionaalse mõnu ja teatraalsusega trükib ta ehtsast lehtkullast tähed raamatuseljale. Enne seda on vaja mitmeid peeni segusid ja ka lihtsat munavalget, mis kulda kinnitada aitab, ning väga täpset ruumi temperatuuri – ja kindlasti ei tohi olla tuuletõmmet, et imekerge kullaleht minema lendaks. Ühesõnaga, kuldamiskursus on omaette etendus, mille osatäitjaks niisama lihtsalt ei pääse. Aga Frölichid on harjutanud aastakümneid, poisikesest peale, vanamoodsa põhjalikkusega, ja see paistab välja. Ent oluline pole mitte ainult kiri raamatul (kirja raamatuseljal peetakse üheks raamatuköite tähtsaks tunnuseks, mis selle albumist või päevaraamatust kõrgemale tõstab). Kuldamisoskused ülepea on üks meisterlikkuse tunnuseid. Neist kuld- ja hõbejoontest saab moodustada rütme ja kompositsioone ja nende teravus, kaarjus, sirgus ja selgus tekitavad aukartust.

Hans-Peter Frölichi töid iseloomustabki absoluutse korrektsuse ja maalilise mahlakuse süntees. Tema teine lemmiktehnika on käsitsi maalitud paberkaantega raamatud, mis annavad hea võimaluse vabaks katsetamiseks. Kui üle poole tema kolmekümnest eksponeeritud köitest on täisnahksed ja enamik prantsuse köited, siis suurem osa ülejäänuist ongi paber- ja pappkaantega raamatud. Pappkaantele lisandub sageli imepeenike nahast serv. Seda tehnikat nimetatakse millimeeterköiteks. Tehnika pärinevat sõjajärgsest vaesest ajast, ent on mu arusaamist mööda praeguseks teisenenud millekski eriti peenetundeliseks. Millimeeterköide võimaldab vaba maalilist mängu raamatu kaanel, ent on tänu nahksele kaaneraamistusele vastupidav ega hakka narmendama. Kaant dekoreerides on ta kasutanud käsitsi maalitud pabereid, harrastades nii monotüüpiat kui ka rohkeid autoritehnikaid. Punapruunides dekoorides Appolinaire’i „Chez lui” on üks meelde jäävamaid, samuti ka tedremunatäpiline mustapõhjaline Hudsoni „Rima”. Tema julgelt värvikad maalieksperimendid on raamistatud imeõhukesse nahka kui suured rahutud liblikad.

Hans-Peteri poeg Michel Frölich (sünd 1968) on neljast noorim esineja ja traditsioonide kandja. Ta on saanud köitjakoolituse Münsteris firmas Norbert Depping ja Ulmis firmas Dieter Nortwand, sooritanud kiitusega sellieksami ja meistrieksami Stuttgardis, täiendanud end Pariisis ja on kaastegevjuht oma isa firmas. Ta on läbi viinud ka kolm köitmiskursust Eestis. Michel Frölich järgib oma isa joont, ent ei tegutse isa varjus, vaid otsib oma teed. Ta on jäänud truuks prantsuse köitele ja käsikuldamisele, kuid armastab ka marmorpaberit, pärgamenti ja surutrükki. Mao Zedongi „Über der Praxis” läbikumava mahaaluse maalingu ja kullalõikega kaanel on omaette saavutus. Eric Satie „Die Falle des Qualle” õrnvalkjas koloriidis intarsiatehnikas kompositsiooniga äratab tundeid. Michel Fröchlich harrastab keerukaid konstruktsioone, segatehnikaid ja värvilisi nahku. Meelde jääb suur, jõuline ja värvirohke marokäännahast prantsuse köide, Singeri „Der Golem”, sihvakas monokroonses koloriidis R. Künzleri „Viel Musik”, kõik muidugi käsikullatud, mitmed varustatud vutlaritega. Ja muidugi Eestis korraldatavale rahvusvahelisele köitenäitusele „Scripta manent” tehtud Tormise „Lauldud sõna” sini-must-valges koloriidis ja laulukaare kujutisega.

Põhiliselt süüvib siiski meelde näituse üldmulje, kaua tehtud ja kaunis, usaldus- ja imetlusväärne.

Maarja Undusk


Teisel pool vett

Leida Ilo ehtenäitus „Hingepaadid” A-galerii seifis kuni 1. VII.

Leida Ilo on fenomen, igihaljas lõpmatusemõistataja.

Kas on põhjuseks tema salapärane baškiiri juurestik või midagi muud – kes seda teab.

Üldiselt meil vanematest kunstnikest palju välja ei tehta. Noorus alustab, dikteerib ja võidab, enamasti, alati. Ja nii ehk peabki olema? Noor riik ju.

Ilo on eatu, nagu ta töödki on ajatud.

Ilo varasematel näitustel nähtud tööd – kõrred, kroonid, pärjad – on oma maisusele vaatamata olnud suunatud ikka vertikaalsele mõõtmele. Viipega õhku – kusagil seal …

Ristimotiiv lisandus ta töödesse 1990ndail – peaehetesse! Vaadake Leida enese silmi ja pead – ta pole prossi-leedi, ta on skulptor!

Ei tohiks olla saladus, et Leida Ilo praegune väljapanek A-galerii seifis on pühendatud tema hiljuti lahkunud sõpradele, eelkõige Heinz Müllerile, aga ka Omar Volmerile, Juta Vahtramäele, Andres Ehinile. Seifiseina palistab silmapiirina hõbevalgete laevukeste rida, mõned aerudega, mõned ilma, mõnedel kuldristid saatjaks. Kõike katab valge helge uduloor – või taevas. Või ehk unenäoline pilv.

Uni (Hypnos) ja ta vend surm (Thanatos) elasid allilmas. Vergilius kirjeldab, kuidas vana paadimees Charon toimetab surnute hinged üle vee teisele kaldale, Hadese riiki.

Leida Ilo, samuti hingelt poeet, kirjeldab, kuidas läbi udu, läbi segaduse ja ahastuse sõuame vaikselt tähtede poole.

Näitusest jääb helge tunne. Poeet ja bard Bulat Okudžava, kes Leida Ilole meele järele, on öelnud „Nii nagu hingab, nii ka kirjutab“ („Kak on dõš, tak on pišet”) – see lihtsus, loomulikkus ja suure hingejõu ainuvõimalikkus on ka Leida Ilo ehete võti. Või skulptuuride. Või on sel üldse vahet, kui tegu on elu pühitsusega.

Kadri Mälk

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming