Jalutuskäik galeriides

Juta Kivimäe

Dialoog keiser Qiniga Rahvusvaheline skulptuurinäitus Tallinna Kunstihoones kuni 23. VI. Näituse on koostanud Brüsseli galerii QuArt, Tallinna näituse kuraator ja kujundaja on skulptor Tiiu Kirsipuu. Kunstnikud Birgit Pleschberger (Austria), Félix Roulin (Belgia), Zhivko Sedlarski (Bulgaaria), Lia Lapithi Shukuroglou (Küpros), Alena Matéjka (Tšehhi), Poul Baekhoj (Taani), Tiiu Kirsipuu (Eesti), Antero Toikka (Soome), Alain Clément (Prantsusmaa), Gloria Friedmann (Saksamaa), Kostis Georgiou (Kreeka), Apolka Eros (Ungari), Linda Brunker (Iirimaa), Alessandro Filippini (Itaalia), Aigars Bikse (Läti), Martynas Gaubas (Leedu), Marie-Josée Kerschen (Luksemburg), Anton Grech (Malta), Tim Breukers (Holland), Piotr Twardowski (Poola), José de Guimaraes (Portugal), Cristina Passima Trifon (Rumeenia), Vladimir Havrilla (Slovakkia), Francisco Pazos Martinez (Hispaania), Bostjan Drinovec (Sloveenia), Lars Widenfalk (Rootsi), John Atkin (Suurbritannia), Yun Gang Chen (Hiina), Shao Jun Wang (Hiina), Kun Zhang (Hiina). Eestis näidatakse harva nii palju nüüdisaegset Euroopa ja Hiina skulptuuri: seega on Kunstihoones näitus, mida tuleb kindlasti külastada. Ja kuigi näituse idee kaldub olema europrojektile omaselt pisut stereotüüpne ja jääb hämaraks, milliste kriteeriumide järgi on valitud näituse autorid, on tulemus vaatamisväärne ja arendav. Tagasihoidlikust kaassõnast võib lugeda, et kahemeetriste skulptuuride loomise ideeline lähtekoht on esimese Qini dünastia keisri Shi Huangdi mausoleumi lähedal 8099st elusuuruses terrakotasõdalasest ja hobustest koosnev armee, mille leidsid 1974. aastal põllutöölised maa alt Shaanxi provintsis Xianis. Väljas on kahekümne seitsme Euroopa Liidu liikmesriigi ning kolme Hiina kujuri skulptuurid, rahumeelne kunstiarmee, kes soovib ühendada maailma ning tekitada Ida-Lääne dialoogi kultuuri ja kunsti abil. Siiani 2011. aasta lõpust Hiina muuseumides ringelnud näitus alustab oma teekonda Euroopa muuseumidesse Tallinna Kunstihoonest.

2000 aasta vanuse terrakotaarmee avastamine eelmise sajandi seitsmekümnendatel oli suursündmus, mis puudutas kogu maailma: see oli sõnum aastatuhandete-tagusest kõrgtsivilisatsioonist ja kinnitus teadmisele, et sügava kultuurikihistusega Aasia on võimeline üha uueks renessansiks. Tunduvalt noorem ja praegu väga kiiresti vananev lastetu Euroopa on saatnud kunstnike loodud rahuarmee maailmajakku, kust ta on ammutanud rikkusi ja pidanud aastasadu koloniaalsõdu. Tänagi sõdib Euroopa ühes maailmakultuuri hällidest, Eufrati ja Tigrise vahelisel maal, eesmärgiks rahustada viha, mille on esile kutsunud tema enda tegevus XIX ja XX sajandil. Näitus ja seda saatev filmiklipp paneb mõtlema, milline kultuuriväärtus on meil vastu panna. Ehk vahetult sõja järel avastatud, ilmselt XIV sajandil valminud terrakotaportreede galerii Tartu Jaani kiriku interjööris? Needki on tänaseni säilitanud suure osa oma saladustest.

Naaskem skulptuuride juurde. Nende hulgas tunduvad kõige huvitavamad hiina kunstnike teosed, mis järgivad nüüdisaegsel moel 2000 aastat vanu keerukas tehnikas valminud seest õõnsaid õhukesi terrakotafiguure. Needki suured figuurid on seest õõnsad, ent materjaliks klaasiga tugevdatud plastik. Nii Kun Zhangi reljeefse hiina lillmustriga kaetud madonnamotiiv kui ka Yun Gang Cheni ja Shao Jun Wangi sõdalaste büstid kõnetavad vaatajat ühtaegu etnilises kui rahvusvaheliselt üldmõistetavas keeles. Ent sama teevad ka näiteks Iiri skulptori Linda Brunkeri iiri pitsi taolisest ornamendist koosnev pronksfiguur „Gaia aed” või Birgit Plaschbergi (Austria) paberist installatsioon „Rahusõlmijad”. Ka täiesti abstraktsed installatsioonid nagu Alessandro Filippini (Itaalia) järgnevad kujundid või Hollandi skulptori Tim Breukersi kontseptuaalne seadeldis „Kõik aastad on täis katastroofe” puudutavad vaatajat nii mõtte kui esteetikaga.

Enamik skulptoreist on mõelnud inimlikele kannatustele, ka neile, kes väidetavalt maeti elusalt koos keisriga praeguseks ikka veel avamata hauakambrisse terrakotaarmee vahetus läheduses. Keisri naised, teenijad ja teised suleti hauakambrisse, et nad teeniksid ühiskonna hierarhias kõrgeimaks peetud isikut tema surmajärgses eksistentsis.

Aastatuhandete järel meieni jõudnud inimliku mõtte ja kannatuse saadikutena on Tiiu Kirsipuu kujutanud veel sündimata lapsega paberhabrast keha, John Atkin (Inglismaa) väändunud inimkeha mudelit, Alain Clément’i (Prantsusmaa) värvitud terasest inimkeha meenutavaid punaseid piktogramme ning Felix Roulin (Belgia) relvil amatsooni. Ka Apolka Erosi (Ungari) pehmest terasest „Veteran” või Anton Grechi (Malta) õudustäratav „Parasiitsõdalane” ning teisedki teosed ei lase vaatajal unustada sõja hävitavat ja isiksust laastavat olemust, ükskõik kus või millal seda ka ei peeta.

Väljapanekus aga jääb tõsiselt vajaka teabest, nii kunstnike kui ka nende tööde kohta. Väga oleksin oodanud kunstnike seisukohavõtte. Samuti ootasin kolme külastuse ajal, millal huvitav film lõpeb – kas see kestab paar minutit või tund aega? Lausa elementaarne oleks olnud filmi andmete, eelkõige pikkuse lisamine etiketile.


Vaimukas Mikoff

Mare Mikofi näitus Tallinna lennujaama vanas terminalis (Lennuvälja tee 12) kuni 15. V 2014, avatud igal tööpäeval kella 10–16.

Eesti Kunstimuuseum on koos Tallinna lennujaamaga korraldanud juba kolm skulptuurinäitust. Neljanda näitusena avati mai keskpaigas Mare Mikofi loomingu ülevaade: väljas on 15 skulptuuri 1970ndaist kuni 2012. aastani EKMi, TKMi ja Tallinna Kunstihoone kogust ning autori omandusest.

Mare Mikoff (1941) on eesti silmapaistvamaid tänapäeva kujureid. Ta astus kunstiellu 1970. aastate algul, kui kõiki kunstivaldkondi puudutanud uuenemine iseloomustas ka skulptuuri. Kunstniku loomingu algusaastaid mõjutanud hüperrealism ja popkunst ühinesid varakult groteskse inimesekontseptsiooniga. Mare Mikoff ehitab tänini oma kompositsioonid üles humoorikate lavastustena. Lennujaamas näeb nii 2011. aastal valminud iroonilist installatsiooni „Euroopa röövimine” kui ka 1995. aastal loodud üleelusuurust mängulist enesekuvandit „Mare”. Kunstniku klassikaliselt selge joonega portreelahendused sisaldavad alati ka midagi mitmeti mõistetavat: seda tõestavad ilmekalt Tallinna Kunstihoone kogusse kuuluvad Harry Liivaranna, Vilen Künnapu ja Peeter Volkonski portree. Mikoff on panustanud ka perfektsele vormimängule (koonuste seeria) ning üllatavate materjalide koosmõjule. 2011. aastal võis kunstniku isikunäitusel arhitektuurimuuseumis vaadata meie presidentidele Lennart Merele ja Toomas Hendrik Ilvesele loodud vaimukaid monumente. Mere nime kandva Tallinna lennuvälja uues terminalis on koha leidnud Mikofi Eesti ilmselt kõige „reljeefsema” presidendi kõrgreljeef.


Nauditav modernist Seppet

Ahti Seppeti näitus „Tõus ja mõõn” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis 8. V – 2. VI.

Uue tõuke ideede materialiseerumisele selleks näituseks andis feministide, homoseksuaalide jt ennastotsiv rahutu hüperaktiivsus. Las olla eksponeeritud vahelduseks ühe isase tähelepanekud meid ümbritseva vastastikusest sõltuvusest, lubades end kanda kaasa looduse vormimängudest, tunda end selle osana – kulgeda, vahest isegi juhuslik-uinutavalt eikellegimaal triivides. /Ahti Seppet/

Väga võluv kuue metallobjekti ja fotode näitus viis nagu mingisse teise aega ja olustikku. Sattusin näitust vaatama soojal maipäeval, udune päikesepaiste ja pärani uksega inimtühi galerii tõid silme ette 1930ndate Pariisi. Kusagilt ülakorruselt kostis klaverimängu harjutamise korduv motiiv. Ka Ahti Seppeti patineeritud vasest, alumiiniumist ja terasest objektid elavas mõtestatud kujundlikkuses on lähedased ajaga, kui modernism veel elas ja modernistide looming oli ehe, mitte pelgalt reegleid järgiv mäng. Seppet on tartulik ja ühtlasi kosmopoliitne: ta teab üsna hästi, mis kusagil kunstis toimub, ent ajab Tartus rahulikult omi asju, vahel põikab mõne isikunäituse või installatsiooniga Tallinna. Ta on pisut vanaaegselt ja meeldivalt materjalikeskne. Julio Gonzalese või Picasso mehelikud terasobjektid Hirshorni skulptuuriaias, MoMAs või Guggenheimi muuseumis toovad eesti skulptoritest võrdlusena meelde Edgar Viiese ja Seppeti. Seppeti erootilised vormid on pisut karuselt sürrealistlikud ja kujunenud nagu omatahtsi. Tema ei kaldu sofistikeeritud arutlustesse, pole seda kunagi teinud, kuigi õpetab aastaid Tartu kunstikoolis ja hoiab kunstimuuseumi skulptuurikogu. Süstemaatiline mees ja ei sugugi omaette nokitseja. Järele mõeldes meenub, et senini eluvaimu säilitanud Tartu pisiplastika näitused algatas 1986. aastal just tema. Seppeti loodus on enamasti tundliku meele, manuaalse andekuse ja hea materjalitunnetuse jälgi. Tema tööd ilmuvad avalikesse ruumidesse ja kaovad siis kuhugi koos nende ruumidega. Ülikooli raamatupoe Ülikooli tänavast likvideerimisel kadus ka trepimademel elutsenud Seppeti puuolend.

Kunstimaja monumentaalateljees eksponeeritud perfektse materjalitunnetusega fallilised vormid on küll macho’likud, ent mõjuvad ka graatsiliste ja elegantsetena. Sama võib öelda ka vineerist välja saetud kujundite kohta. Näituse epateeriv verbaalne osa oleks vabalt võinud jääda ka olemata, samuti tundusid ülemäärased objektide meditsiiniliselt täpsed pealkirjad. Natuurist võõrandatud motiivi areng on toimunud nauditava vabadusega ja seetõttu oli väljapanek elamuslikult terviklik.


Müüdialtid skulptorid

VII pisiplastika näitus „Minu mütoloogiad” Nooruse galeriis 7. V – 5. VI, kuraator Maria Väinsar.

Mütoloogia avar tähendusväli on toonud seitsmendale pisiplastika näitusele mitmete põlvkondade skulptorid peamiselt Tartust ja Tallinnast. Pisiplastika näitused on osutunud elujõuliseks ja populaarseks. Resonantsina pärandkultuuri aastale on korraldaja Maria Väinsar kutsunud kunstnikke puudutama algupärase kultuuriloo teemasid, ent looma ka oma mütoloogiaid.

Pisiplastika näitusel oli esindatud kõik, mis vähegi selle mõiste alla võib mahtuda. Teose lubatud mõõtmed olid 45 × 45 × 45 cm. Näitusel kohtas huumorit, epateerivat kontseptualismi, traditsioonilist modernistlikku pronksskulptuuri kui ka leidmaterjalidest installatsiooni. Väikese formaadiga pronks- ja teistestki väärismaterjalidest skulptuurid väärivad väiketiraaže, et kaunistada dekoratiivobjektidena interjööre. Pole küll kindel, kas Eestis leidub siiski suhteliselt kallite väiketiraažide tarbijaid. Nii Vergo Verniku „Lind”, Irina Rätsepa animalistika, Jaan Luige müütilised olendid kui ka Ahti Seppeti „Leda ja luik”, Hille Palmi talgikivist „Soo emand” jt on oma lõpetatuses esteetilised ja ilmestaksid ükskõik millist ruumi. Ekke Väli ja Vadim Fomitševi sümpaatne ühistöö „Juhan Liivi pintsak” seostub Eesti ajaloo ühe ilusama legendiga, mis Estonia teatri 100. aastapäeval kahtlemata meenub: Juhan Liiv andnud teatri ehitustoetuseks ära oma ainukese kuue.

Nooruse galerii tagaseinas oli eksponeeritud aga tõeline üllatus, Mare Mikofi „Teemant kuses”, kunstniku ühe perekonnamüüdi interpretatsioon, mille järgi teemant, kivide kivi, tegi esiemaga kaasa holokausti teekonna. Tegemist on väga ilusa eksponaadiga: särav kivi plastikkotikeses safrankollases vedelikus.

Positiivset üldmuljet süvendasid näitusele kaasatud üliõpilaste tööd. Maalitudengi Liisa Kivimäe minimalistlik „Kuidas hing sisse sai” ja Heiti Kulmari pisut literatuursem „Vanaisa lugu” ning Juhan Elmi installatsioon „Hambad” annavad aimu tulevase põlvkonna skulptuurist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming