Jalutuskäik galeriides

Martin Rünk

Iseseisvad naised Anna-Stina Treumundi ajaloolised rekonstruktsioonid näitusel „Lilli, Reed, Frieda, Sabiene, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari” Draakoni galeriis 8. – 20. X. Tallinna teise fotokuu satelliidina toimunud Anna-Stina Treumundi „Lilli, Reed, Frieda, Sabiene, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari” on viimase aja üks kõneldumaid isikunäitusi. Kui kirjutasin kevadel KKEKi veebiarhiivi jaoks ülevaadet Anna-Stina Treumundi senisest loomingust, siis jäin huviga ootama, mis suunas ta edasi liigub. Ta oli oma töödes nii süstemaatiliselt käsitlenud lesbikogukonda ja samasooliste perekonda, et viimane isikunäitus „Sina, mina ja kõik, keda me ei tea” (2010) justkui lõpetas teema. Püsides küll samas raamistikus, on Treumund teinud kannapöörde ning praeguste õiguste eest võitlemise asemel pööranud pilgu hoopis minevikku. Draakoni galeriis aset leidnud näituse teema on siinses kultuuriruumis käibel ajalooliste naiserollide, eeskujude täiendamine ja uue nurga alt vaatamine. Publikule näidati seitset fotot, seitset lugu naistest, kelle seksuaalsus või sooidentiteet oli omas ajas väljaspool tavapärast. Treumundi eesmärk ongi näidata, et naiskogemus on ajaloos olnud palju mitmekülgsem, kui arvata oskame. Võib kohe välja öelda, et tegu on positiivse programmiga: siin ei näidata vaeste allasurutute martüüriumi, vaid emantsipeerunud iseolemist. On selge, et Treumund proovib vaataja arusaamu ajaloolisest naisesusest kalkuleeritult kohendada, kuid ometi ei tule need lood tühja koha pealt. Allikaid on mitmeid, kuid juba mõnda aega on kirjamees Vahur Aabrams Tartust saatnud pealinna infot oma järjekordsetest avastusest, mis tal vanu päeva- ja muid lehti läbi töötades on ette tulnud, lugusid mehena elanud talunaistest ja mõistatuslikust läti metsavahist, kes alles pärast surma tuvastati hermafrodiidina, rohkem naise kui mehena. Neis lugudes saavad kokku normiväline sooidentiteet, teistsugused seksuaalsed eelistused, kuid kindlasti ka vajadus vaimse ja majandusliku sõltumatuse järele.

Tegelased näitusel on tähistatud eesnimedega. Kuigi seda publikule otseselt ei öelda, võib nime Reed taga näha Reed Morni (1898–1978) kuju, pikalt unustusehõlmas olnud vabariigiaegset prosaisti, ning Lilli võiks olla näiteks Lilli Suburg (1841–1923), Eesti esimene naisõiguslane. Mitte kõik ei ole reaalsed inimesed, kuid neil kõigil on nimi ja oma lugu – Alfred on butch, kes kohtingu jaoks kingi viksib, Rein ja Mari on talunikud, kes hetkeks jalgu puhkavad. Mehenimedest ei tasu ennast eksitada – tegu on naistega.

Foto jaoks poseerinud naised on kunstniku sõbrad-tuttavad, feministlikku mõtet kandvad heterod ja queer’id. Nii konstrueerivad fotod kujutatut kahel ajateljel: nendega luuakse meelepärane versioon ajaloost, kuid sellega paralleelselt ka Treumundile nii oluline feministlik ja queer-kogukond praeguses ajahetkes.

Avamisega samal nädalal oli Treumund Eesti Ekspressi kultuurilisa Areeni kaanetüdruk üle pea kammitud juuste, joonistatud vuntsikeste ja erkroosade huultega. Intervjuu, kus Kadri Karro veidi ehmunult feministlikku imelooma pelgliku hirvena kujutab, on tekitanud palju poleemikat. Kunstniku soovi, et ta alkohoolikust isa enam ei oleks, on peetud skandaalseks ja see pani mh Sandra Jõgeva Delfis ilmunud arvamusloos oma kodanikunördimust avaldama. Küsimus on loomulikult palju laiem, kuid üks võimalus on sellele avaldusele läheneda lacanlikus võtmes: kaduma pidav isa on see sümboolne isa, võimu ja seaduse kehastus, kellega rinda pistes tuleb ennast kehtestada.

Pildid näitusel olid intiimsed ja, nagu öeldud, positiivse programmiga: vaatajale näidatakse hetki nende naiste elust, mis on kas suletud uste taga või tühjal väljal või lihtsalt teistest inimestest eraldatud. Nad on olnud sellised, nagu ise tahavad. Mingis mõttes ühiskonna selja taga. Anna-Stina Treumund proovib positsioone ümber pöörata ja ühiskonnale näkku vaadata. Vahel võib see tekitada tugevaid (sisemisi) vastasseise.

Pärast avamist toimus Noku klubis Soome erootilise lesbiajakirja esitlus, kus Treumundilt oli üks S&M-teemaline ja teine kohalikku lesbipaari kujutav fotoseeria. Väidetavalt oli pornokas eetiline – samasuguse moraalse jalajäljega nagu veganlus või fair trade.

Demodictus ulatab surmale sõbrakäe

Demodictuse rühmituse (Ott Pilipenko, Mari Prekup, James Connor, Priidik Hallas, Taavi Tulev, Märt Vaidla) näitus Hobusepeas 10. X– 22. X. Avamisel esinesid tsirkus Põleva Kaela Kirjak, Taavi Tulev, Priidik Hallas, Kaia Otstak, Dr. Esc.

Demodictuse näitus oli ammutanud innustust peamiselt keskaegsest surmakultuurist ja pakub sellest lähtuvalt välja oma remake’id. Surma kujutamine oli hiliskeskaja visuaalkultuuris väga olulisel kohal: suurt rolli mängis selles üle Euroopa rullunud katkulaine, mis hävitas märkimisväärse osa elanikkonnast. Ootamatu ja valuliku surma võimalikkus põhjustas kõrgendatud religioosseid tundmusi, kuid ka hüsteerilist lõbujanu.

Sellisele lähtepunktile annab lisavarjundi näituse satanistliku sümboolikaga logo, kus jumalanna Dianat tähistav tagurpidine poolkuu on pööratud hommikutähe, Luciferi poole ja nimi, mida võib lugeda benedictus’e (ladina keeles „õnnistatud/kiidetud olgu”) deemonliku variandina. Ühtlasi on sellesarnane logo ka Ameerika äärmuslikul mustanahaliste ülimuslikkust rõhutaval liikumisel Nation of Islam (Islami Rahvas).

Kõik need tumedad jõud saavad kokku interaktiivses farsis, mille võllahuumor mängib kitšihõngulise halva maitsega ning murrab surmateemat ümbritsevaid pühadusehõngulisi tabusid. Sisuliselt on kõige kõnekam töö „Notke 360°”, telemängudest tuntud suur kineetiline õnneratas, kus mängus on saatus ja saatuse sõrmeks vikatitera. Priidik Hallase salmid annavad algse surmatantsu luuletusi imiteerides edasi surma ja ta väljavalitute kahekõne.

Teine kaalukam installatsioon oli hauaplatsi jäljendav installatsioon-videomäng „Tantsi surmatantsu” („Dance Dance Macabre”), kus on taustana kasutatud Disney 1929. aasta animatsiooni „Luukeretants” („The Skeleton Dance”). Installatsioon pani muu hulgas ka näitusekülastaja tantsuoskuse proovile. Tontlike seadeldiste rivis oli veel tõukeratas, mille juhtrauaks vanaaegne rauast hauarist, ning eakale aeroobikaentusiastist näitlejannale Jane Fondale pühendatud hauarist-trenažöör, mis teeb trenni ajal Taavi Tulevi seatud põrguhääli.

Kogu selle nalja keskel viibides olin pisut nõutu ning meenutasin mõttes hea sõnaga Mihkel Kleisi õõvamaale paari aasta taguselt näituselt, kuni nägin, et koos minuga galeriis viibinud kolm Singapurist pärit neidu olid õige võtme leidnud: naeru kihistades jooksid nad ühe atraktsiooni juurest teise juurde, et lõpuks tantsumängu juures kauemaks pidama jääda.