Jalutuskäik galeriides

Juta Kivimäe, Andri Ksenofontov

Ühes majas XI Sirje Eelma ja Rait Präätsa näitus „Ühes majas” Hausi galeriis kuni 29. VI. Sirje Eelma ja Rait Prääts on väheseid kunstnikest abielupaare, kellel on õnnestunud korduvalt luua ühine põhjendatud ja mõjuv näitusekooslus. Hausi galeriis esinetakse koos pealkirja all „Ühes majas” juba üheteistkümnendat korda. Tõepoolest, elatakse küll ühes majas, ent Eelma ja Präätsa meedium erineb vägagi. Sirje Eelma on väga heal tasemel keskteegraafik. Tema motiivivalik on inimlik ja armas ning teostatud perfektselt vaatajat peibutavas sügavtrükitehnikas. Rait Präätsa ilmselt kogu maailmas ainulaadsetel klaasobjektidel on nii maali, joonistuse kui ka skulptuuri tunnuseid. Ta kasutab klaasi „nagu paberit joonistamisel, nagu lõuendit maalimisel või nagu savi modelleerimisel”. Seekord on Rait Prääts abikaasa näitusel aukülaline nelja naeratava vormisulatatud portreepea ja ühe „kuvariga”. Sirje Eelma üks esitatud sarju „Uued armastuskirjad” on trükitud arvuti kuvarile. Ka tema näituse põhiosa, juba varem alustatud sügavtrükisari „Valgustid” läheneb abikaasa klaasobjektidele. Väga ilusa ja tehniliselt perfektse graafiliste lehtede sarja abil on suudetud ruumis tekitada valgusillusioon. Seda on rõhutatud valgustamise abil: mõni töö on jäetud valgustamata ja nii tõusevad helendavad kujundid üldvalguses esile. Eelma tööd paistavad silma läbipaistvuse, plastilisuse ja delikaatse kerguse poolest. Kujundid meenutavadki XX sajandi alguskümnendi René Lalique’i art-déco klaase või Tiffany lillekujulisi vabrikutoodetena juba suuremates seeriates toodetud valgusteid, mille tagasihoidlikumad jäljendid jõudsid 1920. aastail ka Eesti kodudesse. Elektrilambi leiutamine Edisoni poolt on ju tänini suur väljakutse väga paljudele disaineritele ja klaasikunstnikele, ent nagu sel näitusel selgub, ka graafikuile.

Samaaegselt ühise näitusega oli tarbekunsti- ja disainimuuseumis viimaseid päevi vaadata ka Rait Präätsa isikunäitus „Läheb järjest kiiremaks?”. Autor on ise nimetanud oma viimase kümnendi töid klaasskulptuurideks, täpsemalt võiks nende kohta öelda „vitraažielementidega objektid”. Rait Prääts on aastakümneid katsetades ja klaasi võimalustesse süvenedes suutnud rajada ainulaadse tehnika, ühendanud läbiva ja peegeldava valguse. Oma autoritehnikas kasutab ta ka kuumtöötlemist, et ühendada maalitud klaasikihid optiliselt illusoorseks ruumiks, omanäoliseks mitmekihiliseks maailmaks. Väga töömahukas tehnika jääbki ilmselt üksikasjades autori saladuseks, nagu on jäänud paljud üksikasjad suurtel vitraažimeistritel vanades katedraalides.

Prääts on loonud mitmeid ajaülese väärtusega sakraalobjekte peamiselt Soomes, kuid ka tema väikestes objektides kohtab eetilist lähenemist. Viimastel aastatel tema loomingut vallanud antiigiihalus või täpsustatult antiigi fragmentide kandmine nüüdisaegsesse mõtlemisse ning nende kõrvutamine kuvari ja muude kujunditega kinnitab autori arusaama inimkultuuri järjepidevusest. Ka varasemal ajal on püsiväärtuslikku devalveeritud, ent uudishimu nii minevikku kui tulevikku suunatud ajateljel on aidanud loovusel püsida ka kõige kahetsusväärsemate ajalõikude kiuste.
Juta Kivimäe

Subjektiivsed perspektiivid

Tiina Tammetalu näitus „Substratum” Tallinna Linnagaleriis kuni 10. VI ja August Künnapu näitus „Pühad hetked lihtsa inimese elus” Draakoni galeriis kuni 9. VI.

Tiina Tammetalu peab oma peamiseks instrumendiks silma, mida ta kasutab kui kaamerat. Mis aga teda rohkem eristab, on hoopis see, kuidas ta kasutab vaatamisel oma keha. Tavaliselt kannab inimese keha silma nagu statiiv kaamerat, ainult jalgu on kolme asemel kaks. Tiina Tammetalu aga keerab oma silma iga nurga all, nagu oleks see tõepoolest käes hoitav kaamera.

Selle kohta, kuidas nägemismeele kaudu maailmaga suhestume, öeldakse: maailma teatud perspektiivis vaatama. Teatud perspektiiv on niisugune: lähemal asuvad asjad on suuremad, kaugemad asjad on väiksemad, jooned koonduvad silmapiiril. Aga mis siis, kui pöörata pilk üles, et näha tähti taevas, või maha, et imetleda kirsikive puu all? Siis paistab kõik ühesuuruselt, siis ei koondu jooned kuhugi, siis ei ole ka silmapiiri. See, et kasutatakse ühte ja sama perspektiivi, mis paistab nagu läbi kolmjalale asetatud kaamera objektiivi, ei tähenda, et ongi ainult üks ja objektiivne perspektiiv.

Kuna Tiina Tammetalu ei kasuta pildi valmistamisel värvimuldasid, vaid mulda ennast, mis ei kujuta realistlikult kõnnirada Hirvepargis, vaid sama hästi ongi tükk jalgtee savisillutisest, siis on kaheldamatult tegemist maastikuga galerii seinal. Sest mis suunas kunstniku silm ka ei vaataks, kuhu kaamerat ka ei suunaks, mispidi teerull üle motiivi ka ei sõidaks, tulemus tõstetakse vastutulelikkuse korras ikkagi galerii seinale näitusekülastajate, kahejalgsete kõndivate silmastatiivide vastu. Selles paradoks seisnebki: selleks, et maastikumaal näeks välja nagu maastikumaal, peavad asjad maali peal olema kujutatud nii, nagu need maastikus tegelikult ei ole. Kui pilt kujutab aga maastiku osa üks ühele, siis ei näe see harjumuspärase maastikumaali moodi välja.

Tiina Tammetalu teeb töid mitmesuguses laadis, „Substratum’i” näitus on kokku pandud maapinnasarjast. Substraat tähendab ainet, mis kujutab endast asjade koostis- või ehitusmaterjali. Vormimata substraat on aine kaootiline olek, aine organiseeritakse ruumilise korrastamise kaudu. Kui tegemist on loomingulise protsessiga, siis ruum ja kord on need omadused, mis looja ainele lisab. Milline ruum, milline kord, see on mingil määral vaba valiku küsimus. Tavaliselt kujutatakse tasapinnalisel pildipinnal mahulisi asju. Selle näituse piltide pinnad on mahulised, aga kujutavad maa tasapinda. See on maapind, millele toetub kõik, mida maastikus näha võib. Selline on Tiina Tammetalu subjektiivne perspektiiv.

August Künnapu subjektiivset perspektiivi näitusel „Pühad hetked lihtsa inimese elus” toetab tema arhitektuuritaust. Väga objektiivne taust iseenesest, või vähemalt peaks olema. Teinekord võib ka öelda, et Künnapu subjektiivne perspektiiv rikub seda, mida ta oma arhitektuuritaustast saanud on. Kuid mõelda arhitektuurselt või konstruktiivselt ei tähenda, et arvestada tuleb ainult maakera pinnal toimivat gravitatsioonijõudu ja ilmastikuolusid, sest lähteülesanne võib sisaldada muidki andmeid peale tavapäraste. Kas ruum on see, kuhu arhitekt paigutab ehitusmaterjali, või see, mille ta sellest materjalist konstrueerib? Hea arhitektuur on vahel nagu hea rõivaese, mis sobib nagu valatult, nii et läheb meelest, et see üldse seljas on. Hea maalikunst see-eest äratab tähelepanu. See õnnestub August Künnapul hästi, tema subjektiivse perspektiivi kiiksud aitavad sellele kaasa. Aga siis kukub justkui välja, et perspektiivimoonutused tema töödes on tähelepanu võitmise trikk.

Moonutatud perspektiivi võib kasutada mitmel eesmärgil. Kõige tavalisem on pinge loomine asjade vahel, nagu need ootuspäraselt on ja nagu need pildi peal tegelikult on. Või hoopis perspektiiviga liialdamine, nii et sügavus tundub sügavam ja kaugus kaugem. August Künnapu maalides on sellist keskaegset jutustavust, kus tegelane ei asu pildil seal, kuhu silma võrkkest või geomeetria ja liikumisseadused tema paigutama peaksid, vaid seal, kuhu lugu viib. Tema pildid ei piirdu vaatamise hetkega, neis on aja kulgu. Näiteks „Aktsioonis külmikuga” ei ole enam külmikut kusagil näha, aga buss, millega külmikut tuuakse või viiakse, see on küll olemas. See pilt ei ole paraku kõige parem näide selles mõttes, et ruumiperspektiiv on seal enam-vähem selline, nagu ette kujutatakse. „Tulemuslikus köieveos” aga, kui hoolikalt vaadata, ei tiri võitjate meeskond kaotajaid enda poole mitte mööda maapinda, vaid justnagu õhust alla. Ent kõige paremini avab August Künnapu subjektiivse perspektiivi tema „Pärastlõuna Pegasuses”. Võrdsed ümmargused aknad, mis mulgustavad seina, valitsevad selle tuntud kohviku interjööri. Keerdtrepist laskudes avaneb kõrge lae alt vaade võrdse suurusega akendele seinas ja võrdse suurusega peanuppudele kohvitajate summas. Oluline on see, et igaüks saaks kätte oma kohvi, sest siin tunnistatakse heaks iga külastaja raha. Ja kohv on hea. Seepärast ei saa ka köie kaugemas otsas paistvaid köieveo kaotajaid võitjatest väiksematena kujutada, sest nad on muidu head. Inimesi on kujutatud maastikus selles mõttes õigesti, et kõigile paistab päike ühtviisi. Mis sest, et see maastik ja inimesed ei näe välja täpselt sellised, nagu perspektiiviõpetus ette näeb. August Künnapu ei piirdu objektiivse perspektiivi kaotamisega, selle asemel pakub ta oma positiivse subjektiivse perspektiivi.
Andri Ksenofontov


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming