Jalutuskäik tallinna galeriides:Virgeloit

Riin K?sepp

Virgeloit

Virge ja Loit Jõekalda näitus galeriis Kunst & Disain kuni 27. XI.

 

Vahel ilmuvad meile unes piinavad nägemused katastroofidest. Teinekord jälle teeb alateadvus ootamatult kingituse ja manab esile ülevaid visioone, valgusest ülekallatud maastikke ja dekoreeritud ehitisi, mis pärineksid nagu idamaisest muinasjutust. Unenägude analüüsimine aitab meil iseeneses selgusele jõuda ja mõista, kes me sügavamas psühholoogilises plaanis tegelikult oleme: hädaliste aitajad katastroofides, võitlejad, kes astuvad välja kurjade jõudude vastu, või veel keegi muu.

Seda olen alati mõelnud, et kunstnik on olemuselt palverändur, kes end mantlisse mässides vastu vinget tuult sammub, silmad eespool helendava paleuse külge naelutatud. See teekond on tema pärisosa, mida ta ei läbi ainult enda, vaid ka kõigi teiste inimeste pärast, kellele kogetu edasiandmiseks on tal kuldne anne, joonistusoskus; selle abil suudab ta sisendada lootust ja usku ka kõige raskemates olukordades.

Need kunstnikud, keda inspireerib loodus, ei saa looduseta hakkama, nad näevad tärkavas õiepungas kogu maailma tähendust, ja kusagil alateadvuse ning selge mõistuse vahepealses ruumis ei olegi see tõde nii banaalne, nagu valgel paberil ära trükituna paljudele võib tunduda. See, mida me tegelikult otsime, ei tarvitse lõppkokkuvõttes olla mõistlik, konkreetne ja otstarbekohane; niisugusteks muutuvad eesmärgid alles siis, kui me need elluviimise nimel ratsionaliseerime. Kunst ongi selleks, et öelda: unistamine, fantaseerimine ja meelevaldne üldistamine pelga metafoori tasandil on lubatud, isegi vajalik selleks, et oma füüsilist keha koos närvisüsteemiga konkreetsetele väljakutsetele vastamiseks vormis hoida.

Mis on kõigel sellel pistmist Virge ja Loi­diga? Tõenäoliselt niipalju, et avaneb võimalus veel kord tõestada, et unistamiseks ja vaimseks ellujäämiseks selle abil on ometi vaja sisemist julgust, rahuleidmiseks iseendaksjäämist; et seda on siiski võimalik endas leida igaühel, kes selle nimel pingutab. Virge, kes kummardub tillukese rohulible üle, ei häbene imestamast tema sisemise jõu üle ega karda seda imestust teistele vahendada. Imestus on üks neist asjadest, mis võib tunduda liigse luksusena, kuid on vajalik selleks, et edasi elada. Imestus on nagu sosistamine, millest võib mitut moodi aru saada, aga kui mõlemad (nii kuulaja kui sosistaja, nii imestaja kui imestatav) suhtlust tõsiselt võtab, siis on sõnum igal juhul tähtis – ja jätab jälje.

Nii nagu Virge tuleb algallika juurde looduses või aias, nii astub Loit kultuuri lätete poole, ajastusse, kus inimesel veel peaaegu midagi ei olnud; kus tal oli vähe usku enesesse, kuid ometi uuristas ta kaljuseinale oma saamatu autoportree, samuti põdra, kala ja luige portree. Loodus hoidis vastutulelikult selle kujutise alles tsivilisatsiooni loojanguaegade tarvis, kui hakkab juba tunduma, et kultuuri oleks nagu rohkem kui loodust; kui indiviidi hirm looduse ees on asendumas hirmuga tsivilisatsiooni mõningate ilmingute ees. Sest ükskõik kui avalikult me ka ei mõtleks, lõpuks oleme ikkagi üksi nagu unenägudes kõndides; kõige elulisemad küsimused tuleb meil lahendada ilma abiliste ja toetajateta; ilma tsivilisatsioonita, kellega me suurema osa oma ajast läbirääkimisi peame.

Vappu Thurlow

 

Serbia-Montenegro maalist eesti maalini

Draško Dragaš ja Ratko Odalovići näitus Draakoni galeriis kuni 26. XI.  

Serbia-Montenegro maalikunstnikud Draško Dragaš ja Ratko Odalović esindavad uue laine ekspressionismi maalikunstis. Eestis mõjub väljapanek pisut eriilmelisena: ei ole oma ja samas ka mitte võõras, midagi on tuttavat ning miski paneb õlgu kehitama. Tegemist on täiesti tõsiseltvõetavate taiestega, mille tugevad küljed on värv, kompositsioon ja ka kontseptsioon.

Draško Dragaš on lõpetanud Novi Sadi kunstiakadeemia maalierialal, omandanud magistrikraadi Cetinje kunstiakadeemias ning Montenegro maalijate ühenduse liige. Ratko Odalović on lõpetanud Belgradi kunstiakadeemia magistrikraadiga, töötab praegu professori assistendina Cetinje kunstiakadeemia kujutavate kunstide osakonnas.

Dragaši maalid “Enesetaluvus”, “Kannatlikkuse stagnatsioon” või “Võitja intellektuaalne interjöör” kõnelevad enese eest, kuid neis peitub ka poliitiline alltekst. Mõjutused ja iseärasused pärinevad juba XII ja XIII sajandi serbia freskomaalist, millele oli iseloomulik bütsantsipärane rangus. Eriti Dragaši töödes on otsesele ekspressiivsusele vaatamata palju üle võetud nii ikooni- kui ka miniatuurmaalist.

Jugoslaavia on suur, keerulise ajalooga geograafiliselt killustatud ala, mistõttu siinkirjutaja on kindlasti ülekohtune, pannes ühte patta nii Serbia, Montenegro kui ka Horvaatia kunstnikud. Ometi on läbipõimumised ning -lõimumised mitmel tasandil paratamatud. Sügavate ja kanoniseeritud kunstitraditsioonide näited viivad juba 1891. aastasse sloveeni kunstniku Anton Ažbé loodud maalikoolini, mille õpetuses oli keskel kohal anatoomiline joonistus, hiljem aga neoimpressionismile omane divisjonistlik pintslikiri. Selle asutuse kasvandikud Alexej von Jawlenski ja Marianne Werefkin on ka mõjutanud palju Dragaši loomingut.

Et eestlasele serbia kunstnike töid lähemale tuua, võib Dragaši taiestes leida stiilisarnasusi Tiit Pääsukese 1970. aastate loominguga. Eksistentsiaalse probleemipüstitusega tegelevates figuraalmaalides on kasutatud popipäraseid erksaid värve ning üksikuid rõhutatud kujundeid. Iseloomulik on ka grotesk ja sümbolite küllus, mis Dragaši töödes läheneb isegi ülepaisutatud “ärajutustamissoovile”.

Ratko Odalovići teosed meenutavad aga Wiiralti 1930. aastate nägemuslikke graafilisi töid “Kabaree” ja “Põrgu”, mille pisidetailide sasipuntras kajastub vägivald, kurjus, inimlikud pahed, müstika ning üleüldine destruktiivsus.

 

Andrus Joonase näitus “Aledoia. Abstraktne Aledoia“ Vaalas kuni 30. XI.

Märksa arusaadavam, omasem ja eestlasele lähedasem on aga kindlasti Andrus Joonase maalikeel. Lummates vaatajat läbilõikavate lakkpindade, sügava intensiivse koloriidi ja brutaalse kihilisusega, mässib autor publiku oma illusioonidest tulvil pseudomütoloogiasse, XXI sajandi muinasjuttu, kust ei puudu kunagi kaunitar ja koletis.

Andrus Joonas, kellest tänaseks on saanud Kollane Huntmees art brut’ maastikul, rabab tegelikult lisaks maalile oma pikalt keriva loo kontseptsiooniga. Autobiograafiliselt lahendatud projektides rõhub Joonas alati haigusele kui metafoorile, mille eksistentsialistlikud piinad avalduvad raskemeelsetes pilte “illustreerivates” tekstiridades. Selle kõige juures püüab autor olla nietzschelik kuju, tema alter ego ehk kunstnikust maailmaparandaja. Kuulutas ju Nietzsche Zarathustra suu läbi: “Ma õpetan teile üliinimest. Inimene on miski, mida peab ületama. Mis olete teinud tema ületamiseks?”  

Ettekuulutavate fraasidega, mida Joonas on lisanud oma maalidele, läheneb ta sisuliselt Peeter Alliku stiilile. Viimase taies “Ma nägin seda…” on üle kantav ka Joonase töödesse, sest kõike, mida ta on kujutanud või õigemini kujutamata jätnud, on ta näinud oma vaimusilmas. Maalitehniliselt tõmbaksin Joonase piltide puhul üha enam ja enam paralleele Rein Kelpmani lõuendi-, värvi- ning lakitöötlusega.

Joonas hakkab tasapisi eemalduma Mari Sobolevi mõne aasta tagusest uuest stiilimääratlusest “agraarop” ning läheneb tõsiseltvõetavale maalile, mistõttu nõnda jätkates pole ka Konrad Mäe medal enam kaugel.  

Joonase tegemistes ongi alati harukordne sisu ja vormi vaheline tasakaal, kus professionaalsele tehnikale on vastukaaluks sisu ning idee, mis valdavalt logotsentriline.

Ja kui te tahate veel selgemat pilti Joonase loomingu alglätetest, siis võtke Hermann Hesse “Stepihunt”. See Jungi, Nietzsche ja budismi teooriate kombinatsioon, mis on kujundatud eksistentsiaalsete arutluste ning psühholoogilise kriisi erudeeritud võrgustikuks, kajastub kõik ka Joonase töödes.  

Riin Kübarsepp

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming