Jalutuskäik tallinna galeriides: Emotsionaalselt mõjuvad pehmed väärtused

Reet Varblane

Anne Parmasto näitus “Charlotte’i aed” Viviann Napa galeriis kuni 8. X; Tiiu Pallo-Vaigu näitus “Maalimeelne” SEB Ühispanga galeriis kuni 24. X ja Peeter Mudisti näitus “Graafiline heie” 008 Moodsas valgustuses kuni 31. X.  

Meie galeriides eksponeeritava võib tinglikult kolmeks jagada: kommerts-, pehmeid väärtusi käsitlev ning teravaid probleeme tõstatav kunst. Kuigi väljapanekute kvaliteedi kohta ei ütle selline jaotus midagi, on tähelepanu keskmes uuemeelsem, vastuvõtjat raputav, avangardsem ehk teravaid probleeme tõstatav kunst, jättes varju kompaktsed, oma meediumisse ja valdkonda süvenevad väljapanekud ehk pehmeid väärtusi käsitleva kunsti. Kuid tõsiasi on vist seegi, et just n-ö tagasihoidlike näituste seas kohtab tihtipeale midagi huvitavat, iseäranis kui modernistlik uudsussoov kõrvale heita ning aeg maha võtta, siis  võib just sealt alatihti midagi väärtuslikku avastada.

Tallinna kolm galeriid või õigemini paika, kus tavatsetakse kunsti eksponeerida, pakuvad just sellise võimaluse. Veelgi enam, vaat et võrdkülgse kolmnurga nurkades asuvad Viviann Napa, Ühispanga ning 008 galerii väljapanek panevad ennast tõlgendama kooslusena, kus igaüks eristub omaette kihistusena ning samas lisab tillukese, kuid vajaliku nüansi teiste näituste käsitlemiseks.

Anne Parmasto “Charlotte’i aed” ja Tiiu Pallo-Vaigu “Maalimeelne” on küll maalinäitused, Peeter Mudisti “Graafiline heie”, nagu pealkirigi ütleb, kasutab väljendusvahendina graafikat, paljundustehnikat, sama kujundi muutmist värvide ja  paberitega mängimisel, kuid kõigi väljapanekute emotsionaalne mõju, kunstnikke huvitavad väärtused on vägagi sarnased.

Anne Parmasto väljapanek on projekt selle sõna kõige otsesemas mõttes: ta on esitanud ühest paigast kindlas ajavahemikus saadud kogemuste emotsionaalse dokumentatsiooni. “Charlotte’i aed” on omamoodi päevik, emotsioone ja seisundeid jäädvustav piltide jada. Mõni päev on olnud kogemusterikkam, mõni -vaesem, mõnda on ta tahtnud (vähemalt Viviann Napa galeriis) rohkem, mõnda vähem vaatajaga jagada. Ja kõik need “Charlotte’i aias” (ehk Põhja-Itaalia Borgo di Valsugano väikelinnas ülimalt vitaalse, intelligentse ning kunstilembelise vana kunstniku ja näitlejanna villas) saadud kogemused on Anne Parmasto kodus maalinud emotsionaalseteks märkideks – lilledeks, puuviljadeks. Puhtale taustale ehk õhutühja ruumi asetatud tulbid, võõrasemad, liiliad, arbuusi- ja melonilõigud hakkavad mängima näiliste peibutavate reklaamplakatitena, mida reaalsetest reklaamidest eristab kunstniku tajutav juuresolek. See ei ole enam kunstniku isiklik päevik, vaid kutsuv, ahvatlev pealispind, mis oskuslikult, kuid heatahtlikult manipuleerib vaataja, kriitiku, galeristiga. Ja mis kõige olulisem, paneb mõtlema, mis selle pealispinna all võiks olla.

Tiiu Pallo-Vaigu väljapanek on amorfsem: see on viimase viie aasta õlimaalide ja kollaažide hulgast hoolikalt tehtud valik. Ka seda võib vaadata omamoodi päevaraamatuna, kuigi Pallo-Vaik ei piiritle ennast ei koha ega ajaga. Tema emotsioonide metafoor on looduse, eelkõige mägede ja mere võimsus ja ülevus. Kui Anne Parmasto on ehitanud oma salaaia detailidele, neist tulenevatele konnotatsioonidele, siis Tiiu Pallo-Vaik on lisanud oma kogemusele (või kogemuste üldistusele) meta- ehk kultuurikogemuse ja tekitanud neist kokku uue, detaile hoolikalt varjava terviku. Tema maalid meenutavad palimpsesti: kunstnik oleks nagu kägardatud alusmaterjalile, tekstifragmentidega pärgamendile lisanud oma ettevaatliku, delikaatse, kuid kunstniku kohalolekut selgelt märgistava jälje. Anne Parmasto ei ole avalikult vajanud ühtegi korüfeed, kellele toetuda, tema väljapaneku kõikvõimalikud assotsiatsioonide jadad on juba vaataja harituse, emotsionaalse seisundi ning fantaasia vili. Tiiu Pallo-Vaik on kasutanud näitust koos hoidvate kultuurivaaladena Alliksaare ja Kaplinski mainet, kuigi neile poeetidele on pühendatud väljapaneku varasemad tööd, annavad just need maalid kogu kooslusele emotsionaalse suuna.

Peeter Mudist on ilmselt kõige kummastavam kuju meie kunstis: ükskõik, kas teda saadab laiem (ja seetõttu ka kommertslikum) edu või ta on tagaplaanile jäänud, tal on ikka omamoodi lakmuspaberi roll. See tuli välja nii tema Helsingi Taidehalli ja Tallinna Rotermanni  suure maalinäituse puhul, see kehtib ka lambisalongi tillukese graafikaväljapaneku juures. Küsimus pole isegi selles, et Mudisti kunst praeguses kontekstis midagi iseloomulikku tähistaks, küsimus on pigem selles, et tema kunst sunnib meid tõsiselt järele mõtlema, mil viisil sellest just praegu tuleks rääkida. Ja see omakorda sunnib revideerima kunstist kirjutamist laiemalt. Peeter Mudisti maalid ja iseäranis graafika pani mõtlema pildiruumi, esi- ja tagaplaani suhete, kunstniku positsiooni peale. Ja just see viis just sellise Parmasto ja Pallo-Vaigu käsitluseni.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming