Jalutuskäik tallinna galeriides

 

Vaateauk Laurentsiuse “Love Graffiti” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 13.VIII.

 

Lauri Sillaku näituse kahe soojendusmaali autor Sirli Hein kõlgub nalja ja õuduse tsooni vahel. “Musta ülikonnaga mees. Stephen Kingi samanimelise lühijutu ainetel” ja “Surnu, kes sööb oma matuse sööki. Kõrvaloleva töö ainetel”. Vaataja on kutsutud peietoitu õgivate koolnute seltsi, hauaauku. Sirli Heina tööd paistavad silma teostusmeisterlikkusega. Ta pintslitõmbed jätavad triibulise, soovi korral teralise faktuuri, mis rõhutab kujutatava pinna vormi nagu graafikas. Näinud ta töid, võib surra.

Inimene jaotatakse esiotsaks ja taguotsaks, paleteks ja tagapaleteks. Sama põhimõtte järgi on majal iga fassaad on esifassaad, tagafassaadi moodustavad täiskritseldatud peldikuseinad, love graffiti, nagu nimetab Lauri Sillak, kunstnikunimega Laurentsius.

Laurentsius meenutab plangul kõõluvat Humpty-Dumptyt, munategelast “Alice’is imedemaal”. Plank lahutab kunstilist ja selle vastandit: ilusat ja inetut, maitsekat ja kitšilikku, ahvatlevat ja müüdamatut. Tema töödes on seotud baroksed raamid rohmakate neetidega, küütlev kuld pruunikarvase papiga, professionaalne joonis labase taustakritseldusega. Ent tervik jääb alati kunstilises suunas kaldu.

Seekord on näitus ainult taustakritselduste päralt, mida esitab kahemunategelane Dickie the Penis. Too ei jää kõhklema hea ja halva maitse piirile, vaid prantsatab love graffiti plangu tagapoolele, mille esiküljele võiksid olla maalitud Rubensi ja Klimti armustseenid. Sinna sekka on puuritud auk, kust paistab Dickie’ peepshow käimlakuubiku seintel. Ta kuulab “Cunts and Rose’i”, virutab Bobby the Peckerile munadesse, teeb kalli pr Hankeyle, kelle härra on “South Park’i” multikastaar. Roppuste virvendav vabakäejoon, mida innustab nilbus ning kohmetab koolitamatus, on tabatud loomutruult. Selleks tuleb end häälestada pohhuistlikule lainele, välja lülitada juhtiv mõistus ja sisse lülitada autopiloot, maha suruda kiusatus tõmmatud joont parandada. Pastaka ja vildikajooned tuleb visata kärmelt pakkimispaberile, mida on kortsutatud ja mäkerdatud.

Jälle ei jõudnud Laurentsius kunsti maanteelt kraavi põhjamutta. Selle asemel sattus ta sürrealistide automatistliku joonise sissesõidetud rajale. Väänlevate vormide piltmõistatus, kelle käest Bobby the Pecker suhu saab, kas Rickie the Dickilt, Dickie the Peniselt või iseendalt, meenutab Ülo Soosteri pohmelselt fantastilisi tušijooniseid. Hip-hop stiilis plekk-kirja “Love” võiks üldse värvipihusti-vehkijatele eeskujuks paljundada. Laurentsiuse enda ülemaalitud pildi identifitseerimiskatse tekitab Humpty-Dumpty otsustusvõimetust, kas see kuulubki love graffiti plangule või mõne maharebitud tapeedi alla. Ja üldse, asi ei ole selles, et kunsti mõista, vaid nautida.

Andri Ksenofontov

 

 

Vaateruum

Annette Merrildi “Ruum” Tallinna Linnagaleriis 13. – 30.VII.

 

Taanist pärit maalija Annette Merrildi kunst algas vojeristlikust elamusest. Kui ta Hamburgi ühte paneelmajja elama läks, hakkasid naabrid tema korterisse piiluma. Miks selle taanlanna tuba nii lage on? On ta vaene? Merrild hakkas vastu piiluma, et võrrelda harjunud taanipärast elamist naabrite saksapäraga. Algul pildistas ta naabrite tube akna tagant. Ta loobus peatselt tänava partisanipositsioonidest ja hakkas terveid tornmaju tormijooksuga vallutama, lastes iga ukse taga kella. Maalijast sai fotograaf. Juba mitmendat aastat käib projekt “Ruum”, kus ta valib välja paneeltarusid keskklassile või keskmiselt toime tulevale elanikkonnale. Koostöös Taani saatkonnaga on ta pildistanud tube Hamburgist (2001) kuni Tallinnani (2005) välja. Pilte teeb ta ruudukujulises formaadis Hasselblatti fotoaparaadiga, alati toa keskteljel samalt statiivikõrguselt. Kuna kõik moodulkärjed on ühesugused, siis on ka ruum igal fotol ühesugune.

Merrildi kaubamärgiks saanud ruumivalem, traatkuubi sisevaade, igast nurgast väljuva kiirega ruut, sobib tähistama ka tunnetusfilosoofia lähteolukorda: siinpool on teadvuse abstraktne ruum, mina kodu õõnsas kolbas õõtsuvas ajus, sealpool kõik see, mis paistab sisse abstraktsest aknast, läbi silmamuna vedeliku. Nagu filosoofias ja psühholoogias, nii ka “Ruumi” fotogaleriides ei ole täit selgust, mis on siin- ja mis sealpool. Alustades sellest, et väljast sisse vahtija tajub tänavat teravalt: seal on pealtnägijad, korravalvurid ja põgenemisteed piilumispaigalt. Kui vahtida sama tuba seestpoolt, siis tänava ehk sealpoolse taju kaob. Üsna tavaline on publiku arvamus, et fotograaf on kõik sisustused samasse tuppa lavastanud, mis reedab, et ei märgata seda, mis toimub pildi keskses aknavaates. See erineb iga kord sõltuvalt ilmakaarest ja korruse kõrgusest.

Annette Merrild on valinud oma motoks empirismi klassiku David Hume’i tsitaadi. “Alustades küsimusega välisest eksistentsist, võib öelda, et … meie keha kuulub ilmselt meile endile. Seejuures paljud muljed paistavad pärinevat väljastpoolt keha … Paber, millele ma praegu kirjutan, on mu käe taga. Laud on paberi taha. Toaseinad on laua taha. Ja pilku akna poole heites tajun oma toa taga ulatuslikku ala väljade ja hoonetega. Sellest kõigest võib järeldada, et ei ole tarvis midagi muud peale meelte, et veenda meid eksistentsis, mis asub väljaspool keha.” Empiristlik segadus algab meeleandmete tõlgendamisest.

Keskklass ei osta sisekujundaja teenust, vaid hangib mööbli poest. Ent vaatamata sellele, et internatsionaalse arhitektuuri moodultoad on täidetud rahvusvahelise kataloogikaubaga, saab iga toa asjadekogumist elaniku eluloojälg ja isikupära väljendus. Kui paneelmaja asukate identiteedikriis ajendab neid teineteise elamist piiluma, siis piilujaid tabab identifitseerimise kriis. Vaibata toa elanik ei pruugi olla vaene, vaid taanlane. Moodsalt eklektilise kujundusega tuba ei pruugi kuuluda rikkale disainigurmaanile, vaid vaesele üliõpilasele, kes sai tugitooli päranduseks vaarisalt, tooli vanaemalt, lauad hankis supermarketi aiamööbli osakonnast, voodi ostis võlgu. Suur pronkspea ühe Mustamäe korteri nurgas ei pruugi kujutada tšekaa asutajat Feliks Dzeržinskit, vaid panoraamkaamera ja TT-püstoli leiutajat Fjodor Tokarevi. Mis teha, sealpool jääb asjaks eneses, siinpool on kõigest arvamus.

Pole siis imestada, et Annette Merrild pidas külalislahket tatarlannat venelaseks. Ta ei teadnud ka seda, et mingi seadus keelab kirju ukse vahele toppida, mida ta siiski tegi, sest ei pääsenud postkastide ligi. Ta ei osanud arvata, et mõni korteriühistu liige selle peale politsei välja kutsub, selle asemel et küsida, mida too võõras ukse taga kohmitseb. Et maja aadress võib olla korteriühistu pandud nimi ning pildistamislubade palumise diplomaatia käib korteriühistu üldkoosoleku kaudu.

David Hume, Sul ei ole aimugi Eesti Vabariigist, mis on nende väljade, hoonete ja sajandite taga väljaspool sinu ruumi ja aega.

 

 

Sõnum ja meedium

Anu Hindi ja Ilona Treimani näitus “Aeg maha” Adamson-Ericu muuseumis kuni 6. VIII.

 

Olen tükk aega kimbatuses olnud, milline peaks olema üks kaasaegne tarbekunstinäitus. Ilusaid asju, ükskõik kas nimetada neid kunstiks või disainiks, vajame kõik, ka igasugused monumentaalvormid on uusehituste eksklu-siivses kujunduses omal kohal. Aga maitsekas kujunduses pelgalt hulk kauneid asju küll näituse mõõtu enam välja ei anna: kaunite esemete, ka unikaalsete tarbekunstiobjektide õige eksponeerimispaik on esinduslikus boutique’is, kust need siis õige omaniku ja koha leiavad. See kõik aga ei tähenda, et tarbekunstil ja -kunstnikel poleks tõsistesse galeriidesse ja näitusepaikadesse asja. Igal kunstnikul, kellel on midagi öelda, kes suhestub maailma või kunsti enesega, on õigus (iseenda ees lausa kohustus) oma ideed esitada, olenemata sellest, mis meediumis ta töötab või millist materjali kasutab. Ja ikkagi, kuidas panna suur (tarbe)kunsti näitus elama nii, et see toimiks kriitilise/kommunikatiivse/suhestuva tervikuna, mitte iluasjade kogumina?

Väikeste tarbe(rakendus)kunsti väljapanekute puhul on see viimasel ajal üsna hästi õnnestunud: Hopi galeriis on riburada olnud materjali kui meediumi tunnetavaid ning samas ka oma tugeva sõnumiga näitusi. Nende puhul ei ole vaja ilmtingimata kasutada eristatavat määratlust “tarbekunst” ja samas on kunstnikud osanud materjali eripära ja tähendusega oma töödes arvestada. Ka Adamson-Ericu muuseumis viimaseid päevi lahti Anu Hindi ja Ilona Treimani näitus “Aeg maha”.

Moekunstniku Hindi mustvalged fotod  ja ehtekunstniku Treimani mitmetes tehnikates ja materjalides tööd (alumiiniumi-, pronksivalu, puit, email, vill, pits) ei täienda teineteist mitte ainult vahetu ja vahendatud visuaalse kujundi kõrvutamisega, vaid eelkõige sisuliselt. Anu Hint ei esitle mitte niivõrd kauneid modelle, vaid mõtiskleb kehamälu üle keha katvate rõivaste kaudu. Keha ja seda kattev kleit (pluus, seelik, aksessuaarid) moodustavad terviku: rõivas kuulub kehamälu juurde, on selle orgaaniline osa. Tervik jõuab vaatajani sageli fragmendi kaudu, võimendades mälu selektiivsuse efekti. Anu Hindi modellid ja ka rõivad, mida nad eksponeerivad, kuuluvad tänasesse päeva, fotodel jäädvustatu aga tuletab eredalt meelde midagi, mis on olnud, kuid mille tähendus on saanud selgeks sootuks hiljem. Anu Hint nagu lappaks vana albumit ja transformeeriks valikuliselt sealseid tegelaskujusid praegusesse aega.

Ilona Treimani ehted, millest enamik on tõepoolest kantavad prossid, sõrmused, kaelaehted, rinnanõelad, on samuti tagasivaade, isikliku, isegi intiimse albumi või päeviku ülekandmine ehtekunsti formaati. Lõngakerast kui vanaema metonüümist (aga sealjuures sugugi mitte ainult vana naise kui sellise, vaid Ilona Treimani oma vanaema) on saanud viimistletud alumiiniumivalus või autoritehnikas nii kaelakee fragment kui suguvõsa vanimat ja noorimat ühendav lüli. Ka kehafragmente on kunstnik äärmiselt hoolikalt valinud: üldlevinud sümbolid (rind, käsi, silm) pole tema arvates küllalt kõnekad või on lihtsalt liialt ära leierdatud. Nii on Ilona Treiman valanud metalli enda, oma abikaasa ja lapse rinnanibud ning eelistanud silmakujundile suud, luues tundliku ja konnotatsiooniderohke rea noore inimese meelatest huultest kuni vanainimese pisut kibestunud, kuid elutarga suuni.

Anu Hindi fotod on uued, Ilona Treiman on toonud vaataja ette viimase viieteistkümne aasta tööd, rõhuasetusega viimasel kahel aastal. Mõlemad on võtnud aja maha (nagu ka näituse nimetus ütleb), mõelnud tagasi (oma elule, kunstile ning ilmselt ka teineteisele – nad on klassiõed) ning pannud kokku just midagi sellist, mille puhul võib öelda: just nii tahan (tarbe)kunsti näha, just sellisena loob ta ka minu jaoks terviku, meenutab midagi, mille olen unustanud või… Aga seda on teinud ka paari aasta tagune Jaanus Orgusaare ning tänavune Julia Pihlaku  näitus Tallinna Linnagaleriis.

Hindi-Treimani kooslust vaadates jõudsime kolleegidega lausa niikaugele, et ka meil oleks viimane aeg teha üks rinnavähi-teemaline näitus, mitmeid meediumeid ja sõnumeid edastav väljapanek, mis kõnetaks sootsiumis nii levinud ja valusat probleemi.

Reet Varblane

 

 

Eriti kuum klaasisuvi

“Valge klaasi” näitus Haapsalus Evald Okase muuseumis kuni 13. VIII.

 

Kas pole pentsik: mõned inimesed eelistavad ka suurima leitsakuga näppida sulaklaasi selmet rannas lesida. Kahel juunikuu nädalavahetusel küdes elav tuli klaasiahjus Kunilepa talus Linnaaluste külas Raplamaal. Kõige ürgsematele klaasitehnikatele nagu tuumtehnika ja klaashelmeste valmistamine keskendunud üritus toimus samas paigas juba teist aastat. 15. – 22. juulini leidsid Haapsalus Evald Okase muuseumis aset järjekordsed valge klaasi päevad, publikule avatud kuuma klaasi sümpoosion-töötuba, mille lõpetas valminud tööde näitus. Lapsedki said osa klaasimaali lühikursusest.

Tänavust ühispuhumist ilmestas kaks murtud jalaga klaasipuhujat: eestlane ja ameeriklane. Mark Eckstrand (karkudel, Ameerika Ühendriigid) ei suutnud tegevust pingilt passida ja haaras vapralt piibu. Toomas Riisalu (karkudel, Eesti) debüteeris Haapsalu lastekunstikooli galeriis isikunäitusega “Puhkus”. Näitusel, debüüdi kohta kaunis küpsel, olid eksponeeritud objektid, mida võib tarbida puhtalt esteetilise naudingu saamiseks, aga keelatud pole pidada ka jahti tähendustele.

Linnaalustel sündinud miniatuursed taie-sed reastusid Haapsalus Viieristi galeriis näituseks “Tulehelmed”, autorid Kati Kerstna ja Kairi Orgusaar. Orgusaarele on loomuomane väljendusviis peen viimistletud detail (näiteks klaashelme sisepinnale kirjutatud luuletused), Kerstna rõhutab vormi ja materjali ehedust, meetodiks dialoog klaasile mõjuvate loodusjõududega.

Klaasiahju juures oli (piibu) jäme ots seekord naiste käes: Kai Saarepuu ja soomlanna Susanne Koskimäki lasid oma teoste loomise kõrval materialiseeruda ka mitmete teiste kunstnike ideedel. Saarepuu töö “Iva” on pisike ja tagasihoidlik, ent pealkiri pretensioonikas. Koskimäki “Küüslauk” seevastu ongi lihtsalt küüslauk. Samas vaimus on tegutsenud teisedki: Eeva Käsperi “Lühter” on lühter, Viivi-Ann Keerdo “Valged laevad” on valged laevad, Maret Sarapu “Tort” lihtsalt tort, Mark Eckstrandi “Näod” on näod. Roos on roos on roos…

Teine äärmus: moskvalaste Natalja Gorohhova ja Deniss Hlamovi “Kiik” on kui sõnatu lavastus, Tiina Sarapu “Sünnipäeva” tähendus on mõistetav vaid tausta tundes, Katrin Tukmanni “Kärbeste tee” jutustab kurva, ent koomilise loo. Eglé Kartanaité “Piimatilgad” sisaldab segadusseajavat numbrilist infot, Indré Stulgaité “Just Came with Situation” näib etendavat erootilist multifilmistseeni.

Liisi Junolaineni kaelakee “Videvik” on jällegi lihtne ja lüüriline nagu ka Kai Koppeli “Valged hiiud”. Virve Kiili “Kudema!” räägib kalade elust. Kai Kiudsoo-Värv “Mitte ainult leivast” tantsib dionüüsia keerises, Kati Kerstna “Veenus” ja “Helmed” on kui leiud väljakaevamistelt. Kairi Orgusaare “Värske õhu piibud” kutsub üles hingama ja sissehingatu üle mõtlema.

Ootamatud külalisesinejad, grupp arhitekte Ott Kadarik, Villem Tomiste ja Mihkel Tüür, võlusid pealtnägijaid oma sundimatu töömeetodiga, kus ei puudunud põhjalikud mõttepausid. Mõttetöö viljana valmis klaasjas maastik “GMO inglid külastamas Ihastet”. Ilmselt nii näebki välja naivism klaasikunstis. Veel üks sümpoosioni  autsaider, meediakunstiga esinev Erki Kannus sünnitas sinkjalt helendava dadaistliku klaasipliidi.

Merle Kannus

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming