Jalutuskäik tallinna galeriides

Reet Varblane,J?Hain

Naiskunstnike invasioon: juhus või paratamatus?  

Christel Alliku lillemaalid Draakonis kuni 4. III, Nelly Drelli maalinäitus “Taassünd” Viviann Napa galeriis kuni 15. III, Silva Eheri maalinäitus “Midagi ei toimu” G-galeriis kuni 4. III, Jarõna Ilo joonistused “(Aasta)aeg” Hausis kuni 3. III, Kristiina Kaasiku maalinäitus “Ad astra” Ühispanga galeriis kuni 3. III, Krista Möldri “Proloog maamärkidele” Deco galeriis kuni 4. III, Eveli Variku “Sünnimärgid” Tallinna raekoja fotokeldris Lee kuni 6. III, Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi “Disainitud kunst. Kõik müügiks!” Tallinna Linnagaleriis kuni 5. III.

Ringkäigul Tallinna galeriides avastasin hämmastusega, et enamikus neist oli väljas naiskunstnike tööd. Selle tõsiasjaga pole iseenesest küll suurt midagi peale hakata, sest kaugeltki mitte kõik naiskunstnikud, ka praegu, kui feministlik kunstimõte on juba enam kui kolm aastakümmet vana, ei käsitle oma kunstis enda kui naise identiteeti, ei mõtiskle naise positsiooni ja staatuse üle. Ja nii ei anna ka ükskõik kui paindlik feministlik kunstianalüüs nende kunsti mõistmisele palju kaasa. Kuid see kokkusattumus osutab küll sellele, et aktiivsed naiskunstnikud pole kuhugi kadunud, ning sellelegi, et ükskõik millise juhuse tõttu just selline galeriipilt on tekkinud, pakub see päris ootamatuid ning huvitavaid võrdlusi, analooge ning ka kontraste.

Krista Möldri ja Eveli Variku meedium on foto, mõlemad on praegu kunstiakadeemia magistrandid. Mõlema näituse pealkiri sisaldab osist “märgid”: Decos on “Maamärgid”, fotokeldris “Sünnimärgid”. Krista Mölder on tagasihoidlikult veel lisanud “proloogi”. Eveli Variku puhul võiks lisada sõna “fragment”, seda eelkõige tema varasemat loomingut silmas pidades: ema ja isa suured fotod kui vanemate (keskealiste) inimeste armastuse, ka seksuaalsuhte ülistus; väikese poja aktipildid kui ema ja poja armastuse, aga ka teatud hämmastuse, mahajäetuse analüüs; armukese lugu kui habras ning mitte kuhugi viiv, kuid siiski nii vajalik suhe. Ning nüüd siis rasedus naise järjekordse elufragmendina. Eveli Varik ei ülista lapseootamise seisundit, tema fotodes puudub ka sügavam isiklik tasand, olgu siis hirmu, kannatuse või hämmastuse väljendamise kaudu. Eveli Varik vaatleb seda seisundit teadlase neutraalse pilguga. Vaataja ette on toodud anonüümne naisekuju, õigemini kehafragment, torso; enamgi veel, Varik on anonüümsust ning ka oma neutraalset vaatajapositsiooni rõhutanud korduvuse printsiibiga. Kuid kunstnik pole täielikult loobunud isiklikust positsioonist: ta ei korda sama torsot, vaid näitab kaht lapseootel naist, välistades pelga dekoratiivsuse ja tekitades õhkõrna dialoogi. Ka Krista Möldri maamärkide jadad loovad delikaatseid jutustusi, kus autor on jätnud endale vaid suunava, küsimusi esitava positsiooni. Deco “Proloogi” võib vaadata kui maamärgi esmast defineerimise püüet: maakaart lagunenud tapeedi taustal, kivisillutise lähivaade, diivanikatte muster, kassipoja turris karvkatte struktuur tuuakse vaataja ette maamärgi kui terviku osadena ja ka maamärki kui tervikut esindavate tähenduslike fragmentidena, metonüümina.

Jarõna Ilo näituse “(Aasta)aeg” loodusfragmendid sobivad ühtaegu nii õpikusse, entsüklopeediasse kui elutoaseinale, kõik oleneb ainult vormistusest. Kunstnik on lähtunud XVII ja XVIII sajandi teaduslikest joonistustest, neid nii-öelda suurendanud ning toonud välja tema arvates olulise detaili. Seda võiks nimetada ka isikustamise protsessiks, mille jooksul anonüümsus on asendunud subjektiivse maailmatajuga. Aga taas delikaatsel viisil, mis ei suru vaatajale midagi peale, kuid tuletab olulise meelde. Christel Alliku lillemaalid on veel sammuke edasi: ta on lähtunud XX sajandi alguse kunsti subjektiivsest tunnetusest ning lisanud sellele oma emotsioonid, meenutused. Matisse’i, Dufy, Vuillardi’i nautlev elutunnetus, milles ei puudu südasuvise Eesti hõng. Kristiina Kaasiku “Ad astra” on kaugel pretensioonitust nautimisrõõmust, kuid tema Ühispanga galerii väike, enamasti tagasi vaatav väljapanek kinnitab taas, et kui kunstnikul on midagi öelda ja kui ta valdab seda keelt, milles ta seda öelda tahab, siis asi ka toimib. Kaasiku maalidest kõneldes on kiputud rõhutama nende emotsionaalset, eelkõige koloriidist tulenevat tasandit, kuid mitte sugugi vähem huvitav ei ole nende struktuur, üksteisest läbikumavad pinnad ning neist tekkiv ruum.

Nelly Drelli maalinäitus “Taassünd” aga tekitas nukra hämmingu. Noor maalikunstnik on toonud meie maalikunsti sotsiaalselt teravad teemad. Enamgi veel, ta on külastanud ise Taid pärast looduskatastroofi. Kuid tema “dramaatilistes olustikustseenides” pole ei ekspressionistlikku ahastust, meediaga polemiseerivat kriitikat, isiklikku seisukohavõttu. Need on tüüpilised salongipildid, isegi mitte postmodernistlikud dialoogid XIX sajandi salongikunstiga. Ometi oli tema esimestes Draakoni galeriis eksponeeritud maalides postmodernistlikku intriigi ning Euroopa kunstiajaloo tähtteoste tõlgendust. Kas Eesti on siis talle tõesti nii halvasti mõjunud?

Seevastu üllatab Silva Eher positiivselt: “Midagi ei toimu” on kontseptuaalselt tervikult läbi viidud väljapanek, võõrandunud maailma nukker, isegi traagiline väljendus. Aga mis teha, kui meie ikka veel ainult tarbimisele suunatud sootsium järjest vähem inimlikku lähedust soosib.

Ja last, not least Pärnu litokeskuse initsiaatorite-kuraatorite Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi kõigile meeldiva kauni kunsti järjekordne test “Disainitud kunst. Kõik müügiks!” Tallinna Linnagaleriis. Läbi aegade ikka inimeste südameid võitnud kitšilike kujundite kõrval pole sugugi vähem tähtsad kuldraamid, õmblustega lõuendid, värvitud seinad – müügiks minev disainitud valusmagus maailm, G-galeriis eksponeeritud inimliku ahastuse vastaspool.

Reet Varblane

 

Kunstikilde küllusesarvest

 

Evald Okase eksliibrisenäitus TLÜ akadeemilises raamatukogus kuni 4. III.

 

Eesti eksliibrist on viimastel aastatel vähe näha ning seetõttu on varasemaga võrreldes sellest ka vähem kuulda. Evald Okase näitus osutab asjaolule, mis võib olla suhtelise vaikuse peapõhjus: isiklik ja intiimne graafiline tarbeviit pälvib laiemat tähelepanu esmajoones kunstiliselt kandva lahenduse tõttu. Vist on eesti parematel graafikutel jäänud vähem aega marginaalsele alale pühendumiseks.

Evald Okase eksliibriselooming tõestab, et teostuse huvitavus ja kunstijõulisus kaalub üles kõik muu, kaasa arvatud eksliibrise paljundushõlpsus ja formaadi raamatukohasus. Vaadates raamatuviida kohta hiigelmõõtu, paljuaktilist oforditehnikas kompositsiooni, mis on tehtud juubelikingiliseks eksliibriseks eesti nüüdisgraafika elavale legendile Voldemar Kannile, ei teki küsimustki, kuipalju ja kas üldse on seda kasutatud raamatu märgistamiseks. Pigem võib väheinformeeritud näitusekülastajas tõusta huvi, kes on see mees, kes on pälvinud kunstniku nii suure tähelepanu.

Eestlase poolt eestlasele tehtud kunstipärase eksliibrise ajalugu on jälgitav läbi üheteistkümne aastakümnendi, Evald Okas on neist osaline kaheksas – tema esimene eksliibris valmis 1932. aastal. Seekordne väljapanek ei püüagi anda kunstniku sellealase töö ülevaadet ning neis ruumides oleks see ka võimatu: kunstnik on rohkem kui 3000 raamatuviida autor, olles üks viljakamaid eksliibriseloojaid maailmas.

Esitatud napp kümnendik koguproduktsioonist aga veenab, et Evald Okase vabakunstile iseloomulikud jooned annavad elavuse ka raamatuviitadele. Veelgi enam, väljapanek osutab otsestele sidemetele vabakunsti ja eksliibriseloomingu vahel, jättes seoste avastamisrõõmu näituse tähelepanelikule vaatajale.

Näiteks 1971. aasta jaanuaris sattus Evald Okas haiglasse, kus samal ajal viibis ravil Friedebert Tuglas. Seal sündis rida portreevisandeid, mis jäid kirjandusklassikust eluajal tehtud viimasteks jäädvustusteks (Tuglas suri sama aasta 15. aprillil). Seejärel tegi kunstnik rea tehnikasse viidud Tuglase portreid, neist väikseformaadilisi oforte on näitusel näha seitse, ja mitmeid portree-eksliibriseid.

Seega ei piirdu väljapanek eksliibristega, vaid tutvustab nende loomistausta sadade visandite kaudu, näidates aga ka töövahendeid, sügavtrükiplaate, litokivi. Raamatuviitadega liitub mitu rariteetset litotehnikas raamatut (“Külaskäik Itaaliasse“, 1960; “Pilte Pariisist“, 1961), originaalillustratsioone jms.

Peaosa lisamaterjalist on aga antud aktivisanditele, millele liitub veel viis suuremõõdulist aktijoonistust. Viimase põhjus on lihtne: kuigi ekspositsioonis on mitmesuguse temaatika ja mitmetes graafilistes tehnikates teostatud raamatumärke, asetub põhirõhk 1960. aastast peale valminud oforditehnikas eksliibristele, mille seas on ülekaalus aktimotiivilikud graafilised miniatuurid.

Mäslevast ofordijoonestikust vormunud figuurid, kunstniku mängulust ja teostuse virtuositeet on mõjuvad. Sidestusest aru andes noogutab üks pool minust äratundvalt kaasa Villem Raami poolt juba paarkümmend aastat tagasi postuleeritule, et Evald Okase nägemused naisest ulatuvad “vestaneitsilikust kodutule kandjast paaniliku erootika põleva põõsani“. Teise poole endast (olen sündinud Kaksikute tähtkujus, mis parata) leian trallitamas rida Meeland Sepp & Sõbrad repertuaarist: “Ofort, ofort, see on komfort, mõnus sünnipäevatort“.

Elav ja nooruslik näitus vanameistrilt.

Jüri Hain

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming