JALUTUSKÄIK TALLINNA GALERIIDES

Teet Veispak

Minevikust ja naistest  

Maris Palgi  (1974) ja Kaie Luige (1976) väike ühisnäitus Deco galeriis oli haruldaselt sümpaatne. Vaatamata sellele, et väljas oli suhteliselt vähe maale, olid need igati omal kohal ning andsid päris tervikliku pildi kunstnike praegustest tegemistest. Ulatuslikumalt tutvustasid Palgi ja Luik oma töid Tallinna publikule enam-vähem aasta tagasi Kastellaanimaja galerii näitusel “Kõik me armastame armastust ja vihkame sõda”. Ka see oli hea näitus. Hea on praegunegi; kui võrrelda toona esitatud töid praegu esitatutega, siis ei ole põhjust rääkida märkimisväärsetest muutustest kunstnike valitud temaatikas ega ka kasutatud kujutuslaadis. Palgi on ikka äratuntavalt sama Palgi, kes ta oli aasta tagasi, ja sama kehtib ka Luige kohta. Aga kas peakski kuidagi tõttavalt teisenema?

Enamikku kaasaegsetest kunstnikest huvitavad  – sellest ei pääse ka Palgi ja Luik – sotsiaalsed  küsimuseasetused, olgu need siis “inimese ja ühiskonna suhted; eetika ja moraaliprobleemid”. See on muidugi asja üks külg, kuid kõige tähtsam on ikka see, kuidas kunstniku esitatud küsimused lõuendile jõuavad. Kas kunstnik on suutnud seda teha tarviliku meisterlikkuse ning veenvusega? See, et Palgi ja Luik sellega hakkama saavad, oli selge juba aastatagusel näitusel.

Palgi puhul on räägitud seostest lapsepõlvemaa Ilmatsaluga. Isiklik minevik koos isikliku emotsionaalse ruumiga on sellised asjad, mille tähendust ei saa kunagi alahinnata ja mis võivad aastate möödudes omandada üha suurema tähenduse. Sellele viitavadki vähemasti kaks sellel näitusel eksponeeritud Palgi tööd: “Koolimaja” (2003/2005) ja “Postkaart pildikesega Ilmatsalust ja igavesti tüüne merega” (2005).

Kaie Luige maalimaailm tiirleb valdavalt naise keha ümber, ehkki ka siin ei puudu minevikuaspekt. Selle tõestuseks olgu nimetatud maal, millel on kujutatud veidi vanamoodsat (?) rinnahoidjaga ja “elulooga” naine. Pealkirigi – “Curriculum vitae” – osutab selgelt minevikule. Luige maalidel on pesul – see on küll valdavalt mingit kindlat tüüpi rinnahoidja – olemusliku kujundi roll. Küll võiks selle kujundi ümber spekuleerida, kuid targem on jätta see feministlike kunstikriitikute hooleks: nemad juba teavad, mis tähendus sellisel lohvakal pesul tänases kontekstis on. Kindlasti  on Luik ka (ühiskonna)kriitiline. Selline mõte turgatas pähe ta maali “Tööloom” (2005) uurides, kuid ta on siiski väga mitmetasandiline ning põnev, millest annavad tunnistust paar teist maali nagu “Suvitaja” (2005) ja “Mõtisklus” (2005).

Muidugi võib nii Maris Palgi kui Kaie Luige rakendada imekergesti feministliku interpretatsiooni vankri ette. Kuid nauditavad on nende tööd  rohkemgi ehk ilma sellise teoreetilise tagamaata. Aga eks seegi ole vaatepunkti küsimus.

 

Teel eikuhugi

 

Maarit Murka loob oma näitusega “The Truth is out there” vaataja tarvis illusoorse maailma. Täpsemalt öeldes on tegemist ehk isegi illusoorsuse illusoorsusega. Näib, et ta näituse lähtekoht on olnud meie aja kultuurile omased, reaalsusega nihkes filmid (“Blaire’i nõiaprojekt” jmt). Kui vaadata veidi laiemalt ümberringi toimuvat, siis pole raske märgata, et arvestatav osa publikumenu pälvivast filmikunstist või ka kirjandusest on ammu lahkunud reaalsuse pinnalt. Kõikjal sebivad kõikvõimalikud nõiad ja nende õpilased, ja kui mitte nemad, siis vähemalt tulnukad, ja kui nendestki juhtub vähe olema, siis selge peaks olema vähemasti see, et inimkonna saatus on väheste väljavalitute ning kõrgematesse teadmistesse pühendatute kätes.

Sellele foonile tuleks paigutada ka Maarit Murka näitus, millele viitab ka väljapaneku pealkiri. Kunstnik on näinud tublisti vaeva, et muuta Vaala galerii pimendatud ooteruumiks: põrand on kaetud paksu kihi tugevalt kõdulõhnaliste vahtralehtedega; seal sirguvad ka raagus puuvibalikud, mille vahelt paistab paar pilti, kui neile suunatud valgus juhtub süttima. Ruum on pime ja kostavad õõvastavad häälitsused. Selle kõige taustal peaks olema hästi jälgitav video, kus saladuslik (kaamera)silm liigub esmalt ringi lagunevas majas, et siis minna edasi kõrgesse, tuulest looka koolutatud rohtu. Ma isegi ei tea, kas sel jooksval pildil ka nimetus on. Selgeks sai küll see, et reaalsuseköidikutega tugevamini seotud inimesele see ringiluusiv silm midagi head ei tõota, ehkki jäi mõistetamatuks seegi, mida võbisev silm siis õigupoolest üldse otsib.

Ja teise korruse galeriis neli maali, mis jällegi justkui tuntud filmidest välja lõigatud kaadrid, kus tavareaalsusega suhteliselt vähe pistmist.

Mõtlesin, et kuhu siis Murka tahab oma vaataja viia? Kas seda näitust tuleks vaadata kui noore kunstniku kriitilist kommentaari ümberringi vohavatele illusoorset reaalsust loovatele teostele või tahab ta hoopis ka ise selles teise reaalsuse loomise protsessis omal moel, s.o maali, video ja installatsiooniga osaleda ning osutada sellele, et tõde võib kusagil olemas olla? Kui esimest, siis oleks kõik justkui arusaadav: lõpmatud lood “kusagil peituvatest tõdedest” jm sellesarnasest on jõudnud vähemasti osa meist surmani ära tüüdata. Aga mida ma näitusesaalis ei märganud, oligi see kriitiline kommentaar. Jääb teine võimalus ja see paneb ausalt öeldes küll vaid õlgu kehitama, sest sellisel juhul jääb kunstniku kogu ettevõtmine siinkirjutajale veelgi hämaramaks kui seda on galerii, kus tema näitus üleval on. Ta justkui lükkaks vaataja teele, mis õigupoolest ei vii kuhugi. Ja mis tõde see siis peaks olema, mida näitusekülastaja sellelt ummikteelt peaks otsima? Küll tahaks teada!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming