Jalutuskäik tallinna galeriides

Andri Ksenofontov

Kaks peatust: Andrei Maksimjuki näitusel “Kõik roosidest” Artdepoos kuni 24. IX ja Ove Büttneri näitusel Kunsti & disaini galeriis kuni 20. IX.

Maksimjuki tõeline mõistukõne

 

Andrei Maksimjuk avab märkmiku ja loeb sealt Pavel Florenski tsitaadi: “Tõde on kättesaamatu, aga võimatu on elada ilma tõeta.” Selline loominguline tupik. Maksimjuk selgitab loomulikult, et me näeme, mis ümberringi toimub, ent põhjused jäävad varju. Ja siis, kogemata või meelega, paneb ta käibefilosoofia põhjuse-tagajärje seosele jala taha lausega “Me näeme tulemust, aga vilja ennast ei näe”. Mmm, mahlane mandariin siiski paistab, aga kitsal ekraanil. Koored vedelevad kinolaval lõputult laiade kulisside ees. Samasuguse kinomaagiaga on linale manatud roos, mille õielehed pudenevad lavale. Päriselu roos roosilise tapeedi taustal jääb pildiraami serva taha või pabertuutu sisse. Ja jällegi – jäävad ainult pudenenud kroonlehed. Tõde tõeks, ka pildi taotlus ja teostus on vastuolus. Seda võib olla sama raske ületada nagu balletis.

Maalides koorib Andrei Maksimjuk lahti selle, mis ei suuda alasti olla. Aga intervjuud andes? “Võib-olla ei ole hea kõike ära rääkida.” Ja siis: “Mõistmine on siiski tähtis.” Ta jättis moeõpingud pooleli, sest see oli tema arvates liiga pinnapealne. Taas üks tupik: kas jõuame modelli rõivaste, filmiebajumala grimmi või katte alla, mis varjab pildi-ideede sigitamise tegelikke mehhanisme, tungides elamuseni ehk kunstimõistmise olemuseni? Selle riideeseme äravõtmise juures jäi Maksimjuk kõhklema ning ma ei saanudki teada, mida tähendavad täpselt öökulli katsutav/kaduv keha ning katsumatu/kadumatu unistus, hing “Lõpetamata maastikus”. Öökulli helesinine unistus on maalitud silmaaukudesse. “The Blue Cinema” galerii vastasseinas peegeldab “Lõpetamata maastikku” niihästi kujundiliselt kui ka järjestikuliselt. “The Blue Cinema” lõuendi helesinises laotuses on ainult “Lõpetamata maastikust” laenatud öökullisilmad, mis sümboliseerivad meid vaatavat filmi. Mõistatus on see, miks täidab silmitu öökulli silmi pilvedes liuglev kajakas ja kehatu öökulli silmi päike, tähed, universum? Ma usun, et taolist tõde varjavad sellised susped, mis strippari õudusunenäos pärast äravõtmist alati jalga jäävad nagu topoloogilised luupainajad. Ning kriitikud on Kauravad, kes täringumängus Pandavatelt nende naise võidavad ning teda kohapeal lahti koorima hakkavad. Sinine Krišna teeb imet, muutes Draupadi moetööstuseks, kelle seljast riided virna lendavad, aga kunagi otsa ei saa.

Näiteks “Kuidas on “Otsene kahekõne” vene keeles? Kas “Prjamoi dialog”?” –”Jah.” –”Eesti keeles tekib siin sõnamäng, mida vene keeles ei teki, sest eesti keeles on olemas niihästi otsene kõne kui ka kahekõne.” – “Jah, ma olen sellest teadlik. Pealkiri on emotsionaalselt tähtis. Nagu samamärgilisi magneteid ei saa kokku suruda. Intriig peaks olema pealkirja ja pildi vahel.” – “Nojah, kahekõne toimubki tegelikult otseses kõnes.” – “Nii ka dialoog vene keeles.” – “Kus on selles pildis dialoog?” – “Nagu mõnes filmis toimub film filmis, kus filmitegelane hakkab omakorda suhtlema nende filmitegelastega, keda ta kinos näeb, nii pöördun siin ka mina oma pildis pildi vaataja poole. Kuigi see ei ole just minu nägu.” – “See nägu õhus rippuval kuubikujulisel ekraanil?” – “Jah, see on nagu vabaõhukino mõnes ulmesanatooriumis.” – “Ma küsin nüüd väga banaalset asja: mis põld see on kollaste õitega, milles kinopublik õlgadeni seisab?” – “Ma ei ole sellele mõelnud.” – “Oled sa ehk sellist põldu Venemaal näinud, või Ukrainas?” – “Ma ei ole eriti Venemaal käinud.” – “Kas see võiks olla tomatipõld?” – “Võib-olla.” – “Mu ema rääkis, kuidas ta väeosa lähedal tomatipõllul käis, kui isa Venemaal teenis. Mis seal taga paistab? Selline joon.” – “See on meri.” – “Ei, ma mõtlen seda toru, mis seisab madalatel postidel. Kas see on naftajuhe?” – “See peaks olema rinnatis.” – “Ei, ma tahtsin küsida, kas see on niisutussüsteemi veetrass?”

 

Büttneri aatomid

 

Ove Büttner = Owe Büttner = Owe Byttner = Ove Byttner. Tähed on keeleaatomid, mis moodustavad sõnakombinatsioone. Mis vahel jäävad samaks. Ei ole vist juhus, et nelja nimevormiga kunstnik maalib neljas selgelt eristatavas laadis: 1) kubistlikud figuraalkompositsioonid, 2) sümbolistlikud, valdavalt religioossed nägemused peidetud kujunditega, 3) abstraktse ekspressionismi laadis maalitud tööd, 4) värvilistest täppidest kokku seatud pildid. Esimene laad seob Ove Büttneri kunsti kõige tihedamalt prantsuse koolkonnaga, tehes temast veel ühe mitte-pallase-prantslase eesti kunstis. Teises inspireerib teda Odilon Redoni värvi ja kontuurikäsitlus. Kolmandas valab ta emotsioone kiiresse pastoossesse vormi. Neljandas laadis on nähtud Seurat’likku analüütilist puäntillismi. Neljavärvitüpograafia kirju raster, mis igast ajakirjast, pikseliekraanilt ja bussipeatusereklaamist tulvab, on süvendanud täpi mõistmist kui maalitehnika, -maneeri või -võtte elementi. Büttneri  maal on pigem täppidest kui algosakestest sünteesitud tervik. Nagu art déco rahvusromantilises monumentaal- ja tarbekunstis, mis järgis uute ajalooliste koosluste moodustamist neile samal ajal taustaks ja mudeliks olles. Või Bütsantsi kunsti mosaiikide harmoonia, mis on kokku laotud klaasi- ja kivimikildudest.

Kui räägitakse prantsuse koolkonnast, siis kiputakse üle libisema ühest olulisest joonest: tõeotsingust. Ove Büttneri esimese grupi maalid on kõige lähemal vormitõe otsingutele möödunud sajandi esimesel poolel. Teise grupi tööd keskenduvad olemustõdedele. Mis on muinasaeg, keskaeg, rahvuslus ja pühadus? Kuidas kujutada Kolgata müsteeriumi kulminatsiooni, mis kirjelduste järgi toimus pilkases pimeduses? Kolmas grupp väljendab kunstniku hetkeemotsioone ja kihvatusi. Mis on neljanda grupi täppide tõde? “Hingede lahkumine aatomi tasandil,” ütleb kunstnik ise. Asi algab tõepoolest optilisest analüüsist nagu Seurat’ puhul. Ove on alles hoidnud kõigi oma sugulaste prillid. Vahel vaatab ta maali läbi nende, lüües pildi hetkeks silme ees kirjuks. See meenutab aknasse vaatamise pikkade minutite silmavirvendusi, mille jälgimiseks lapsel aega on. Täpid haaravad eelkõige liikumisega. Ove näitab mikrofotot liblikatiivast, mis koosneb üksikutest värvilistest naastudest reas piki tiiva aerodünaamilisi jooni. Need haaravad kaasa juba enne lennu alustamist. Nii on täpid pildi hinge aatomid, mis imevad pöörisesse.