Jalutuskäik tallinna galeerides

Andri Ksenofontov

Jarõna Ilo käsi söes Jarõna Ilo näitus ?Päevik? Hausi galeriis kuni 8. IV.

Jarõna Ilo on sündinud ukrainakeelses kodus venekeelsel kodumaal. Kioskitest osteti poolakeelseid ajakirju. Prahas õppis ta fotograafiat t?ehhi keeles ja Tallinnas graafikat eesti keeles. Norras jäi külge norra keel, inglise keel on pealekauba. Ühe keele juurde pöördub ta alati. See on joonise visuaalne keel.

Mingil hetkel kunstiharidus emantsipeerus klassikalisest akademismist, kipspeade kopeerimisest ja anatoomiaeksamitest lahtilõigatud laipade juures. Jutt joonistamise õpetamise vajalikkusest tunnistati kohatuks, fotograafia arengu tõttu isegi kohtlaseks. Kas fotoaparaat teeb joonistamisoskuse kasutuks? Kui nii, siis on diktofoniga kirjaoskus kasutuks muutunud. Kuidas oleks joonistamise kui väljendusvahendiga?

Kätt nagu ka pöida on raske tabada. Seepärast kiputakse inimesi kujutama, käed taskus ja jalad rohus. Jarõna Ilo mitte ainult ei kujuta kätt veatult ilma eeljooniseta, ta ka suurendab veatult. See annab tunnistust absoluutsest kunstilisest kuulmisest, sest isegi renessansi meistrid kasutasid figuuride üle elusuuruse suurendamiseks mehaanilisi ülekandemehhanisme.

Jarõna Ilo käsutuses on lai spekter paberivalgest süsimustani. Selle saavutamiseks tuleb hingeõhus tuiskavat puusütt pidevalt kinnitada, teha sadu fiksatiivi pihustamiskihte pildi valmimiseni. Peened detailid sünnivad söepliiatsist.

Hausi galeriis esitatud koondpilt ?Päevik? esitab elamusi reisidelt Vaikse ookeani maadel. Igasse mustvalgesse etüüdi mahub meeleline aisting, pärlitera, mida kaks kätt randmete vahel veeretavad. Kultuuritaju  nagu lääne plastilise anatoomia käe põiming jaapani puugravüüri käega. Emotsioon nagu laululinnu matmine sõmerasse liiva. Tähenduslühis nagu kätest läbi kasvavad taimed. Kunstniku käsi on tema silm, tundel, hing ja keel. See räägib halvamise ja ellupuhkemise ringkäigust, mis ei tee vahet puulehe ja inimjumala lihavõttel, sest kosmilist näeb kõikjal tahtmise ja suutmise järgi.

 

Sfinks kui dialoogiloom ja ilmastikunähtus

 

Maria-Kristiina Ulase näitus ?Sfinks teab? Estonia kontserdisaalis kuni 10. IV.

 

Eesti sfinksi kodu on Singeri masinal. Nime poolest oleks ehk sireen paremini siristava ?Laulja? korpusele sobinud. Või inspireeris selle mudeli kujundajat õmblusnaise ja -masina kimäär, mille küüs läbistas kangast kuulipilduja surmavusega. Kimäär kõrge korsetibüsti ja viktoriaanlikult keskendunud ilmega nagu sfinks. Sama kurioosne nagu sissevehitud patendile ehitatud Isaac Merrit Singeri õmblusmasinatööstus ja tema samaaegne abielu viie rinnaka mrs Singeriga.

Maria-Kristiina Ulase müütiline loom Estonia kontserdisaali galerii näitusel on midagi muud. See esitas muinas-Teeba inimestele ?hommikul nelja, päeval kahe ja õhtul kolme jalaga? mõistatust ning pintslisse keeras nad kõik kui hukutava küsimuse õiged vastused, mis ennast ei tea. Absurdne küsimus, mis oma õigeid vastuseid sõi, kõnges absurdsel moel Oidipuse poolt ette söödetud õigest vastusest. Ulase kõigil piltidel on paradoksaalne koondpealkiri ?Sfinks teab?, mis teeb küsijast teadja ning kahekõne eos tapvast elukast dialoogilooma.

Selle näituse eeltöö on vihmase suve rannaakvarellid, mille pilvedest pintsel sfinksid välja keerutas. Esmakordselt on Maria-Kristiina Ulas loobunud tihedalt läbi töötatud pildipindadest, paigutades mütoloogilised loomakooslused lageda tu?itaeva ja hõreda pliiatsijoone keskkonda. Kalligraafilised märgid on kogunenud parvedesse nagu dialoogipahvakud. Sfinksi kõne tuleb läbi irevil huulte hammaste igemete. Kui sfinks tapab oma ohvrid loogikaga, siis loogika ka seedib neid. Sfinksi puhul süüa tähendab teada, vägivald tähendab inimesetundmist. Kellega veel oma kallist kadunukesest kõnelda?

 

Kaisa Puustaku refleksioonid

 

Kaisa Puustaku näitus ?Kahekõne? G-galeriis kuni 2. IV.

 

Kaisa Puustaku G-galerii näitus ?Kahekõne? on ülemineku?oki teraapia tärpentinilõhnalisest puberteedist plastmassist täisikka, siirdumine nõelalt ja uuritsalt fotoaparaadi ja arvuti juurde. Varem üritati töökojakaosest maailmu ehitada, sekka lõhuti mõni klaver. Nüüd on klaver instrumendiks pikselmaailmade dekonstrueerimiseks ehk käristamiseks kuvaril.

Kaisa Puustak lahkab koduseid kultuurkihte ja pildistab üles leide. Galeriisamba nõgusal küljel ripuvad varasemate graafikatööde modellid ja teised asjad. Kirjapress kuivatab kirja, kartulikorv on dekonstrueeritud tühjaks vitskorviks ja üksikuks iduliseks kartuliks. Samba kumeral küljel on täiskasvanud nuku pea, kelle jälgivast vaatest kunstnik enam lahti ei saanud. Mis paneb asjad elama?

Tsaariaegsete silinderklaasitud akende ülespildistatud laineline pind peegeldab Nõmme mände. Talveuinakus mets lööb kaleidoskooppeegelduses voogama. Nukupea mitmekordne peegeldamine paneb selle elama. Kuidas kujutada asja täpselt nii nagu see on? Kas see on üldse võimalik, kui igat asja vaadatakse läbi mingi muu asja, mille omakorda on teinud teine inimene? Olgu see sügavtrükiplaat, film, hõbedakiht. Refleksioon kui optiline protsess ja kui mõtisklus annavad asjadele hinge.

 

Margot Kase künnapuu,

tamm, pärn

 

Margot Kase näitus ?Põlisasukad? Tallinna Linnagaleriis kuni 3. IV.

 

Puhas loodus ilma kultuurmaastiku ühegi elemendita on haruldus. Margot Kase ?Põlisasukad?, Abruka põlispuud, on suudetud üles pildistada ilma piltniku enese esile kerkimata. Siin on õigesti mõistetud autori surma postmodernistlikku teesi. Ning feministlikku teesi maailma kujutamisest seda autori poolt hierarhiseerimata. Näitusekülastaja jääb uskuma, et on neid tüve- ja võsavorme ise looduses näinud. Ning kuresammul ringi koogutanud, et selle infrapunase kiire tabamisega makk sisse lülitada, kust tuleb puu pajatus Jüri Tuuliku tekstiga ja Reimo Võsa-Tangsoo häälega.

Näituseidee viljastas Hasso Krulli loengusari maailmaloomise mütoloogiast. Algne mõte oli kasutada J. R. R. Tolkieni tekste Taavi Teplenkovi esituses. Ent see oleks muutnud näituse ?Sõrmuste isanda? filmi cover?iks. Samas on paralleel Tolkieniga kohane, sest too kirjeldab Kääbikla kultuuristatud loodusmaastikku ning kardetavat Fangorni põlismetsa. Miks ei võiks Fangorni kõndivate puude, entide kadunud naised Abruka padrikus redutada? Margot Kase pildid hirmutavad romantilise maastikuga harjunud inglast. Ja annavad aimu, kuidas maailmatelg puu seob ladvapilvi sügava maapõuega, mida kobestavad juured.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming