Jalutuskäik galeriides

Reet Varblane, Indrek Grigor

jaanus heinla Surmatants XXI sajandi alguses

Pisut õõvastav on alustada Tallinna Linnagalerii 2008. aastat näitusega, mis kannab pealkirja „Mis tunne on surra”. Kuid Anu Juurak on jätnud pealkirja küsimärgita, teinud sellest konstateeriva lause, välistades vaataja otsese kaasamise või vähemalt säilitades vaatajaga suhtlemisel delikaatse positsiooni. Nii näib, vähemalt väljapaneku pealkirjast lähtudes, et Anu Juurakut ei huvita surija kogemused, vaid miski, mis võiks neid ühendada ja avada seetõttu surmamüsteeriumi. Just need kümmekond sekundit, mis jäävad inimesel veel elada, kui ta aju enam hapnikku ei saa, sõltumata siis surma saabumise viisist. Kuid nagu Anu Juurakule ikka on olnud omane, ei süüvi ta ka seekord müstilistesse spekulatsioonidesse, vaid jätab vaatajale vabad käed, kuidas seekordne installatsioon vastu võtta.

Kuid kui päris aus olla, siis vaataja vabadus ei ole täielik, sest Anu Juurak on seekord kasutanud psühholoogiliselt väga hästi läbi mõeldud vaataja mõjutamise taktikat. Seekordne kogu galeriid haarav ruumiinstallatsioon on korraga nii totaalne kui ka rõhutatult minimalistlik: detaile on vähe, kuid igas neist peitub mitmeid nii koguteost kui ka laiemalt surmatemaatikat mõista aitavaid kihistusi; detailid on teaduslikult steriilsed ja mõistuspäraselt täpsed, kuid ruumi täitvad helid tekitavad emotsionaalse ja seetõttu  märksa ähmasema ning vabamat tõlgendamist võimaldava keskkonna. 

Linnagalerii esimene ruum on esmapilgul kunstiteosest kui sellisest välja (või vabaks) jäetud: galerii valgete seinte vahel on kümmekond musta tooli, ajakirjade ja ajalehtedega kaetud lauake, riidenagi, seintel mõned mustades raamides pildid. Esimese ja tagumise ruumi vaheline ava on aga kinni ehitatud ning ülilihtne, minimalistlik valge uks seisab üldjuhtumil kinni, ukse kõrval on suunav silt „Palun siseneda ükshaaval”. Galerii tagumine ruum meenutab operatsioonisaali või intensiivravi palatit, sealgi on kõik minimalistlikult napp: keskel on spetsiifiline ratastega haiglavoodi, laes operatsioonisaali lamp. Voodi ümber askeldavad metallist haarmed. Seegi jääb minimalistlikkuse piiridesse, sest haarmete liikuma panemiseks on valitud arvutiprogramm, mis ei peagi tekitama  keerulisi kombinatsioone. Kui vaataja astub tagumisse ehk simulatsiooniruumi, siis hakkab seal mängima muusika. Just need kuus minutit kestvad noore argentiina helilooja Ulises Conti ekspressiivsed helid põrmustavad hoolikalt tekitatud teadusliku minimalismi. Üksi jäetud vaataja hakkab nii haarmete kui ka voodipealse liikumises nägema  kas reaalseid (või ka filmidest tuttavaid simuleeritud) surmaeelseid situatsioone, just nii, nagu võimaldavad vaataja vastuvõtlikkus, fantaasia, meeleseisund. Ning neutraalne esimene ruum muutub tagumisest ruumist ammutatud kogemuse kaudu ees- või ooteruumiks ning omandab seetõttu täiesti teise tähenduse. Tagumisest ruumist väljaastumine omandab nii-öelda teispoolsusest naasmise tähenduse. Kuid see pole veel kõik: eesruumi seintel eksponeeritud pildid pole enam pelgalt arusaamatud tähtede ja numbrite kombinatsioonid, vaid lahti kirjutatud arvutiprogrammid, mis põrmustab omakorda tagumisest ruumist saadud müstilis-emotsionaalse kogemuse.

Suremistunne, vaatamata tuhandetele simulatsioonidele ja suremisega seotud spekulatsioonidele, on väga isiklik, kuid seda ümbritsevad „Surmatantsud” nii Berndt Notke, Anu Juuraku kui ka paljude teiste tõlgenduses on alati ratsionaalsete ning emotsionaalsete sisenduste ja empaatia segu. Ja et see segu veenaks, selleks on meeskonda vaja. Anu Juurakul olid selleks Kalle Tiisma, Festo Oy Ab Eesti filiaal jt. 

 

TÜ maalimagistrandid  Y-galeriis

Tartu ülikooli maalikunstiosakonna magistrantide Irina Krivonogova ja Andrus Raagi ühisnäitus üllatab nii tugeva sisulise kui vormilise lahendusega.

Irina Krivonogova maalide läbivad tegelased on lilled ja sinises vormis valgete kiivritega figuurid. Veiderdava irooniaga aprillisündmustega mängivad maalid esitavad nii lilli kui figuure portreedena ja massistseenides, nukufilmis „Kurja lilled” saavad lilled ja inimesed kokku. See aianduslik-poliitiline teemaarendus, kus õilmitsevate lillede vahel troonib sinistes tunkedes hernehirmutis mõjub, meie sotsiaalse kunsti üldises kontekstis väga värskelt.

Ei probleemi püstituses ega lahenduses ole laskutud trafaretsetesse seisukohtadesse, mis kumasid kohati läbi EKA fotomagistrantide tugeva sotsiaalse dominandiga töödest möödunud aasta lõppu jäänud näitusel „Midagi on valesti”.

Traditsiooniline lillemaal on aprilli nelgimere foonil pööratud millekski veidralt kurjakuulutavaks. Kusjuures nihestus joonistub ennekõike välja formaalsetes kontrastides: väike ümar buduaarilik lillemaal „Tulp” muutub sama sisukaks kui suureformaadiline ja äärmiselt irooniline „Paraadportree”, kus sinimundreid on kujutatud tsirkusetrupi või harrastusspordi rühmana sajandi alguse maneeris poseerimas. Ning lõpetuseks suurussuhete ümberpööramine videoformaadis, kus sinine kosmonaut on vaid pisike putukas lillevarrel ronimas. Samas puudub kogu komplektis vähimgi hinnangulisus või moraalitsemine. Irina Krivonogova tööd on õnnestunud mäng tähendusnihkega, mille aprillisündmused enesega kaasa tõid, ning suurepärane näide, et sotsiaalset kunsti on võimalik teha ka ajakirjanduslikke trafarette vältides, vaid kujutava kunsti enese kontekstuaalsete vahenditega.

Andrus Raag tegeleb ennekõike küberruumiga. Kõige otsesemalt läheneb sellele teemale installatsioon, kus külili arvutitorni valatud savi meenutab düünide maketti. Märksa realistlikuma tähisena vaatab hallist savist välja ilutsev kuldse kõrbe värvifoto, mis aga, kuivõrd tegemist on arvutipildiga, tõstatab kohe hüperreaalse liigeheduse ja näilisuse küsimuse. Võib-olla natuke lihtsustatud lähenemine, aga näitlikustab väga hästi, millises suunas liiguvad Raagi mõtted. Oma paari aasta taguses lõputöös mõtestas Raag inimese-arvuti sümbioosi antiikfilosoofia kaudu; hüljanud lõpuks sülearvuti, lahustas ta teema tookord šamanistlikku tantsu trummiga. Nüüd on aga Raagi huvi suundunud fiktiivsele maailmale enesele ning autori positsioonile selles. Kolmes autoportrees („Juhi portree” I, II, III) püüab Raag end küll omailma suhtes juhi ja valitsejana positsioneerida, aga just propagandistlik lahendus, tekitab paranoialiku kahtluse, et isegi omailm ei allu meie endi võimule.

Puht maalitehniliselt on mõlemad autorid üsna ehedalt oma osakonna kasvandikud: tausta ebaolulisus figuuri suhtes, abstraheerivad suured ühtlased pinnad, kusjuures detailsemates kohtades domineerib väga peen ja terav joon, mis mõjub kohati suisa popilikult, kõnelevad Tartu ülikooli maalikoolist.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming