jalutuskäik galeriides – võru ja tallinn

 

Billeneeve ja tema alfaemased naised. 2x dmitri kotjuh  

Kanged naised ja nende unenäod

Kui teada Billeneeve ühte varasemat maalikomplekti, hiigelformaadis jõulisi kehafragmente (eksponeeritud sügisel 2007 Kultuurikatlas ja hiljem Pärnu Linnagaleriis), lubaks ka seekordse näituse pealkiri „Myrin” justkui samasugust elamust. Kuid vastupidi: maalikomplektis domineerib ühtlaselt helesinine-valge-läbipaistev koloriit, millest tõusevad esile juba kergelt hajuvad naised, ning näituse teemaks on unenägude maagiline realism.

Vahel ongi nii, et ärgates on kohe kuidagi rahutu, kurb, või vastupidi, helge olla ja esialgu ei saagi aru, millest nüüd selline tunne. Unenägude järelkajad sekkuvad hommikusse reaalsusesse, määravad päeva alustava tuju ning alles vaevaline meenutamine, mis unenägu sind viimati tabas, aitab asjad jälle kontrolli alla saada. Muide, Eesti Ekspressis (24. I) soovitaski Billeneeve parima kaissuvõtmise raamatuna „Unenägude seletajat”, et oleks kohe võimalik järele vaadata, kas on üldse mõtet hommikul üles tõusta.

Maale on näitusel vaid mõni üksik suureformaadiline, aga visuaalia seob need terviklikuks kimbuks. See kimp on natuke kitš (nagu unenäo-poeetika ikka), natuke new age, natuke postkaardilikult pehme ja liigutav. Tuleb meelde, et ka tema näituste pressitekst on alati olnud üllatavalt poeetiline, lastes lahti vaid isiklikud emotsioonid ja seosed, mida teistel polegi võimalik lõpuni mõista.

Seekord on Billeneeve toonud nähtavale naised. Kui on terve näitus naistest (kes ei ole üles võetud elu ohvritena nagu näiteks Margus Kiisil), kipub sõnavara endalegi märkamatult kirjeldama neid a priori alfaemastena. Billeneeve on enda kohta öelnud, et ta on 5 % setu (loe: eriti kange veri) ja 49% naine ja ei midagi muud. Küllap siis on ka naised tema ümber sama suure power’iga, kuid tugev kest varjab nagu ikka õrna sisu ning unenägudes seisavad nad rühmiti, vaadates kuhugi ära või vaatajast läbi.

Naisi on erinevaid: on vanu ja noori ja päris pisikesi tüdrukuid. Maalide komplekti kuulub veel üks pungilikum androgüün ja friik, kes kallutab end pea alaspidi lõuendi ülanurgast alla, kõik proportsioonid muundumas ebanormaalseteks ning allarippuvad juuksed moodustamas veidrad karvasalke. Näituse pealkiri „Myrin” tuli Billeneeve sõnul mürast, mitte müristamisest. Kui unenäo põhitooni annavad terved ja oma haprusele vaatamata elujõulised naised, siis unenägude sürreaalsuse toovadki sisse need kaks veidrat tegelast, tabatuna muundumishetkes. On veel üks kajakas, aga tema tõlgendamine viiks juba otse psühhoanalüüsi, kuhu ma ei taha hetkel laskuda.

Kõige helgem töö (unenägu) on maal, kus rünkpilvedel, mille tagant paistab valgus, astuvad selgvaates kaks rubenslike kehavormidega identset naist. Tähelepanelikum vaataja tunneb kerge vaevaga ära autori enda kaksikautoportree ning ühel figuuril on ka kipsjalg hiljutise õnnetuse tunnistajana. Maal on paatoslikult helge ning new age’liku taeva taustal mõjuvad minejate kehavoldikesed nunnu realistliku detailina. Sellise nägemuse peale võiks juba vabalt ka üles ärgata.

 

Kollektiivne Vedelik

Suvel Moostes peetud rühmituse Vedelik kollaaži-workshop’i best of näitus jätkas samasuguse nihkes maailma kujutamisega kui Billeneeve, hakkides aga kõik komponendid kokku rõhutatult sürrealistlikumalt.

Kollaaž kui žanr on eesti kaasaegses kunstis üsna selgelt hõivatud Mall Nukke popilik-ühiskonnakriitiliste ja Merike Estna infantiil-irooniliste tööde poolt, Vedeliku kollaažid lisavad siia palju endassesulgunuma omailma. Kollaaž on meedium, kus lausete, kujundite jms kontekstist väljarebimine kui spetsiaalne tehnika omandab positiivse varjundi. Kes on kõige nutikam väljarebija, teeb kõige efektsema pildi. Kollaaž kui tajumise viis näitab ära, et meid ümbritsev visuaalkultuur, selle lõigatav ja kleebitav osa, võib väga lihtsalt pudeneda koost ja tulla taas kokku hoopis uutes, jaburates seostes. See on mäng, mis õhutab minema oma vaimukusega üha kaugemale, otsima järjest uusi komponente oma jutustusse, aga võidab see, kes oskab õigel ajal peatuda ja tükkidest kokku laduda uue suure jutustuse.

Kuna Tallinnast Võrusse sõit võtab aega nii palju, et jõuab tekkida enesetunne, nagu sõidakski maailma lõppu, toetab kohale jõudnuna kollaažinäituse melanhoolne ja igatsev meeleolu seda veelgi. See on kadunud maailma meeleolu, pungil sentimentaalsusest, nostalgitsemine oma naba ümber. Vedeliku kollaažid on kõik eranditult stiilsed ja hea maitse kehastus. Need on ilusad absurdsed pildikesed korrektses klaasraamistuses. Selles salonglikus õhustikus põimuvad omavahel eelmise sajandialguse kaunitarid, ebaleva naeratuse kahetine mõte, mõisakompleksides puu varjus istuvad neegrid ning kaasaegsed trash-kaunitarid.  Meelisklevad kassid, küll ehtsa karvamütsiga, küll lihtsalt vaatajat piidlemas. Salonglikkust rõhutab veel kollaažide käsitöölisus, barokne pitsivaht ja tekstiilitükid, mis ümbritsevad mõnda kujundite komplekti. Vedeliku kollaažid on retrolikud, panustatud on maitsekale sümbolismile.

Kuna workshop’il osalenutele anti kätte materjalid samadest allikatest, on näituse üldpilt väga terviklik. Kuigi igal tööl on juures autori nimi, võiksid tööd vabalt olla ainult ühe inimese tehtud ja selle kollektiivse persooni nimi oleks lihtsalt Vedelik. Vedeliku tugevaim panus ongi originaalkollaažid, kus tuleb esile kogu käsitöölik nokitsemine, hoole ja armastusega tükktüki haaval paika asetatud komponendid. „In graafika”-aegsel näitusel Non Grata Kunstikonteineris, kus eksponeeriti Vedeliku järjekordset almanahhi „Olemise mood” (iseenesest väga lahe pealkiri), kadus remiksimise võlu mustvalgetel paljundatud lehtedel kahjuks täiesti.

Maarin Mürk

 

Ausalt ja avameelselt nukkudest

 Patric Old sai Eesti publikule esmakordselt tuttavaks 2006. aasta juulis näitusega „Söejoonistused” Draakoni galeriis. Seinad olid kaetud suureformaadiliste kiirete figuurijoonistega, visatud seina nagu viimasel minutil enne hindamist. Tuli meelde, kuidas jalutasin üliõpilaspäevil seinu ja põrandaid katvate tööde vahel, mis muutsid kunstiinstituudi hiidinstallatsiooniks. Siis kihutas sellest läbi õiendava hindamiskomisjoni performance ja uhtus puhtaks ahtrilainega. Patric Oldi virtuooslikkus ei seisne keha kujutamise anatoomilises täpsuses, vaid hoogsa joone kõrvalekaldumistes mõtte, silma ja käe impulsside mõjul, mis teisendavad fotograafilise vale kunstiliseks tõeks.

Anonüümse kuulsuse tõi Patric Oldile hoopis nukk Barbie, kelle mudelite loomisest ta osa on võtnud. Praegu Artdepoos rippuvaid maale võis näha ka Brightoni ja Hove’i linna kunstiprojekti „Guys ’n’ Dolls” ehk „Kutid ja nukud” raames 2004. aastal. Võib-olla turtsatab lugeja selle peale „Barbie-onu” ega vaevu edasi lugema, ammugi veel näitusele minema. Ent lisaks kehamodelleerimise meisterlikkusele demonstreerib Patric Old näitusel ka teravmeelsust ja poliitiliselt tundlikku närvi. Ta ei ole väike tüdruk, vaid täiskasvanud mees, seepärast on ta suhe enda kujundatud nukuga lapse omast erinev. Siin võib tsiteerida ühte Iraani mänguasjapoe omanikku „Guys ’n’ Dolls” kataloogist: „Ma arvan, et iga Barbie-nukk teeb rohkem kahju kui Ameerika rakett”.

Tuhka neist kultuurilistest hoiakutest ja poliitilisest korrektsusest, tabagu häda ja viletsus nukkudega mängimist, kui kunstiteadlased selle peale nina kirtsutavad. Üks tuntumaid nukukunstnikke Michel Nedjar meenutab: „1980ndate alguses oli võimatu öelda „nukk”. Ma pidin rääkima kunstispetsialistidega, kellega oli alati veidi raske suhelda, ja seepärast ütlesin ma „skulptuur”. See neelati ilusti alla, see oli vastuvõetav.”

Patric Old, kes ühines kapist välja tulnud nukuonude ja -tädidega, on soomustanud oma väljapaneku keelemängu, iroonia ja mõistukõnega. Esiteks paneb ta välja tütre elutruu portree pealkirjaga „Minu nukk”, eristades enda suhtumise reaalsesse naisesse ja nukusse. Teiseks tuleb kaksikmaal „Baa’bie Dolly [or SheBaa]–Clone 1 ja 2”, mis ligilähedases tõlkes tähendab „Mää-Dolly, kloon 1 ja 2”. See seob „baabidolli” teema esimese kloonlamba Dollyga, keda on kujutatud modelli nukunäoga. Näitusel on veel Iraagi lennuväljale maabunud Barbie, lääne lits-okupant suurtest helmestest käevõruga ning kahe burkasse rõivastatud mosleminaise kui 11. IX  hävitatud kaksiktorni ette langenud pommnukk, keda Iraani lelukauplejad kardavad.

Mahavisatud nukkude abitu seisund nendel maalidel ei reeda midagi intiimsemat kui rõivaid vahetav kaubamaja-Barbie. Patric Oldi nukud ei ole avatumad kui kinni tapetseeritud uksed. Nad näitavad täielikku pinnapealsust ilma igasuguse sügavuseta, mis toob neile kaela suurima põlguse ja kingib kindlaima alibi kõikide neile külge poogitud pahede vastu, mille hulka kuuluvad ka maitselageda disainiga lisavidinad. Isegi Barbie’ rasedus ei ole võimalik teisiti kui läbi süütu viljastumise. Ta sünnib rasedana ja toob ilmale ainult seda, mida mängija välja mõtleb ja ette kujutab.

 

Pinnaalune kunst

Zsófi Barabás on arhitektide ja kunstnike suguvõsast. Kuigi keskkooli lõpetades huvitas teda ehituskunst rohkemgi, läks siiski nii, et 2004. aastal lõpetas ta Budapesti kunstiülikooli graafilise disaini ja maalimise erialal.

Zsófi Barabás maalib ja joonistab abstraktsionistlikke pilte selges ja äratuntavas vormikeeles. Tema näituseruumi astudes tuleb meelde Imre Makovecz, sama orgaanilise ja maalilise stiiliga arhitekt, kelle hoonete kanderibid ja kattelaudis teevad läbi justkui evolutsiooni ürgmerest tulnud koorikloomadest kuni vaaladeni, vette tagasi pöördunud imetajateni. Kui Makoveczi struktuurid on rivistatud voolujoonelisteks lainelõikajateks, siis Barabási pehmed kujundid hõljuvad vabalt lainetes ja vooludes, nagu ta saaks inspiratsiooni üle Balatoni järve ujudes. Kui rääkida otsestest mõjutustest tema loomingule, võib nimetada maalijaid Henri Matisse’i ja Patrick Heronit ning skulptorit Eduardo Chillida’t. Ta on üks neist noortest kunstnikest, kellel on õnnestunud ühendada oma töödes moodsad tungid, käeline meisterlikkus, traditsioonilise kunsti värvivaist ning kompositsioonitasakaal.

Zsófi Barabási paberskulptuurid on juhtumisi üsna sarnased praegu SooSoo galeriis eksponeeritud naisüliõpilaste ruumiliste joonistega, miniatuursete lavadekoratsioonidega. Zsófi Barabási skulptuurid kehastavad arhitektuurseid visioone, mis lähenevad loodusmaastiku täiusele. Keha ise on täiuslikem arhitektuur ja tänuväärseim kunstimotiiv. Kuigi Zsófi Barabás on läbi teinud anatoomiliselt veatu aktijoonistamise klassikalise kooli, ei kujuta ta rõivavoltide all aimatavat või naha pinnal katsutavat keha, vaid seda keha, mille siseelundite ja lihastompude vahelised pinged annavad end tunda luustiku karkassil ning vere ja närvide võrgus. Juttu on kunstile iseloomulikest emotsionaalsetest teemadest, elamustest ja läbielamistest. Ent tema tööd ei väljenda tundeid nende esilekutsujate kujutamise teel, nagu tavaks. Neis on välistatud pinnapealsus, sest need kujutavad tundvasse kehasse jäetud jälgi. Iga pilt esitab abstraktsesse märgikeelde kodeeritud narratiivi konkreetsest sündmusest või kogemusest, mida on soovitatav mingil muul moel kodeerida, sõltuvalt vaataja kogemusest. Sellele vaatamata on kunstniku anatoomias midagi, mida igaüks on võrdselt kogenud ja mille kujutamine tagab toimimise Zsófi Barabási tööde ja publiku kommunikatsiooni. See on lihaspaun, mis kasvatab loodet, ja selle siis pinna alt välja tõukab. 

Andri Ksenofontov

 

Samma teeb sõja poliitiliselt ilusaks

„Kel on teadus kui ka kunst, sel on ka religioon, kel pole kumbagi, sel olgu religioon!” on kirjutanud J. W. Goethe. XXI sajandil on poliitika nii kunst kui ka religioon. Kuidas muuta poliitika kunsti kõverpeeglis poeetiliseks, on juba iseasi.

Jaanus Samma ei analüüsi oma sõjakontseptsioonis mitte sõda üldiselt, vaid selle tahke ja avaldumisvorme. Seda kõike distantsilt kõrvaltvaataja pilguga, sest temal endal puudub ju isiklik sõjakogemus. Noor tõusev täht Samma, kellest juba mõni aasta tagasi kunstiringkondades räägiti, on küpsenud, kuid ka pisut killustunud. Sellele näitusele on kuhjatud paljutähenduslikke ja ambivalentseid ele­mente, kus üks justkui tapaks teise. On kahur, on jõulukelladega kujundatud orden, on delfii­nid, ruumikujundusliku elemendina palmid ning on graafikat. Kihistuste rohkus annab väljapanekule siiski lisaväärtuse, mille abil vaataja peab ise leidma oma tee sõjani. Sõda võib ju olla ka meis enestes. Sõja mõiste on hakanud selle liigse kasutamise tõttu devalveeruma. Nii ongi kunstis võimalik sõjatemaatikale läheneda kas  camp’i võtmes või siis tõsise dokumentalistikana.

Samma on vaatluse alla võtnud vabamüürluse sümboolika ja kodeeritud märgisüsteemid, mis teevad näituse kontseptsiooni veelgi keerukamaks. Vabamüürlaste eesmärgiks on peamiselt kõlbeline täiustumine. Ka Samma püüab oma loomingulises sõjamöllus vabamüürlusele toetudes ise abi saada ja ka maailma parandada. Kuid Samma käes on vabamüürlaste märgikombinatsioonid muutunud dekoratiivseks graafiliseks seinamust­riks.

Sammale meeldib uurida: ta loob ka oma kunsti uurijapositsioonilt. Samas on tema tööd mängulised. Meenub kunstniku 2004. aasta näitus „Olendite anatoomia” Draakoni galeriis. Ka sõjast on Samma käes saanud omamoodi hullus. Arvame teadvat, mida tähendab sõda, kuid enamasti vaid BNSi või CNNi vahendusel teleekraanil. See on see moraalne hullus, mida Michel Foucault ennustas oma teoses „Hullus ja arutus”. Samma on muutnud sõja apetiitseks, nii et kõik tundub kohati liiga ilus ja romantiline. Loomulikult on tore suures palmimeres ringi uidata ja kujutada ette, et viibid Vietnami sõja tagalas, kus iga kauni palmi taga võib sind keegi varitseda.

Sõdurid, mundris ja relvaga mehed, on millegipärast kujunenud ikooniliseks kujundiks homoerootilises tähenduses. Ka Samma väljapanekus torkab silma see tendents. See pole küll päris see, mida on kujutanud geikunsti staar Tom of Finland, aga palju puudu ei jää.

Psühhoanalüütilises käsitluses kiputakse sõda üheselt tõlgendama, kuid Samma teeb kavala nükke ja räägib sõjast ümber nurga. Nii jääbki vaatajal avastada sõda oma mõtetes ja hinges.

Riin Kübarsepp