JALUTUSKÄIK GALERIIDES: Suurlinn kui ainukordne elamus

 

Martin Saare näitus “Üle Atlandi:

New York – Tallinn 2003 – 2006” Viviann Napa galeriis kuni 29. V.

New Yorgis elav Martin Saar (1980) on lõpetanud 2002. aastal Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini erialal ning 2003. aastast püüdnud leida oma võimalusi New Yorgis.  Tallinnas on eksponeeritud peaaegu kõik tema viimasel kolmel aastal viljeldud meediad: aerograafijoonistused, digikollaažid, siiditrükk ja akvarellid.

Martin Saar on üks neist erialasele karjäärile keskendunud noortest kunstnikest, kes on suutnud paariaastase sihikindla töö ja vaieldamatu andega tagada endale New Yorgi meedia mõningase tähelepanu. Eriti positiivset äramärkimist on pälvinud tema tehniliselt kõrgel tasemel digikollaažid, samuti joonistused New Yorgi tuntud meedianägudest ja väga tundlikud, anatoomiliselt täpsed sensuaalse mõjuväljaga monokroomsed akvarellid. Enamasti umbratoonides kerged akvarellid inimkehadest ja kehafragmentidest meenutavad vanu kunstiteoseid. Need tekitavad intiimseid assotsiatsioone ja on kujutletavad eelkõige isikupärasesse interjööri, aga ka ajakirjaveergudele. Kes valdab tänapäeva suurlinnas akadeemilist joonistust? Ilmselt vaid Ida-Euroopast või Aasiast suurlinnadesse tulnud ambitsioonikad kunstnikud. On ju aastaid vaid loovusele keskendunud nimekad läänemaailma kunstikoolid sunnitud kutsuma joonistusõpetajaid just nendest regioonidest. Meie kunstiakadeemias on hea joonistuskool praegu veel siiski alles ja ka Kevade tänava kunstikoolist tulevad noored hea joonistusbaasiga; samas kunstikoolis on õppinud ka Martin Saar.

Positiivne tundlik suhtumine inimkehaga on tajutav ka surfistseenidega kollaažides: see on linnakeskkonnas kohandunud isiksuse teadlik suhe inimese füüsilistesse võimalustesse, keha esteetilistesse kriteeriumidesse ja eelkõige nende arendamisse. Enamasti on sellise suundumusega fotodisain koondunud moe- ja stilistikaajakirjade maailma, kuhu tegelikult ongi suunatud ka Martin Saare looming. Väga särava, positiivse elamuse edastavad ka New-Yorgi linnaelu fragmentidest kompileeritud digikollaažid. Nendes teostes puudub sund otsida vaatajale fragmente sotsiaalsetest kitsaskohtadest, puudub valulev maailmanägemine, frustratsioon ja püüd seda maailma muuta. Linn on Martin Saare fotodel eelkõige värvikas ainukordne elamus oma paljususes ja võimalustes. Tehniliselt veatud ja täpsed, väärivad digifotod süvenemist detailidesse. Kohe esmapilgul võib näha märke, mis viitavad eelkõige minoriteetsetele soolistele eelistustele, ent ei pruugi kaasaegses ajakirjafotos märgistada autori isiklikke seisukohti, vaid eelkõige üldaktsepteeritud kaasaegset moejoont, mille ta on keskkonda sulandudes lennult tabanud ja omastanud.

Martin Saare töid on ostnud prominentsed Ameerika kunstikollektsionäärid. Äramärkimised ajakirjades Vogue, Absolute, NY Times; WWD ja A&F on vaid osa Martin Saarele USAs osaks saanud tähelepanust. Ta on esinenud 2005. aastal grupinäitusel Charles Covles’i galeriis Manhattanil ning korraldanud isikunäituse Sag Harbori galeriis New Yorgis. Ka esinemised heategevusüritustel New Museumis Bergdorf Goodmanis, Art Alliance for the Artsi üritusel ja Surf Ambience’i galeriis Sag Harboris (kõik New Yorgis) on osa viimase paari aasta tööst äärmiselt intensiivses kunstikeskkonnas, kus noorel ambitsioonikal isiksusel tuleb veel leida oma ainukordsus, see, mis on suurlinna kunstikeskkonnas kõige raskem ja enamasti lausa võimatu.

 

Juta Kivimäe

 

Lunastus on siiski võimalik

 

Priit Pajose maalinäitus “Imed, inimesed ja imeinimesed”  Tartu Kunstimaja galeriis

12. IV – 30. IV, Saaremaa muuseumis 3. V – 25. VI.

 

Kas, kuidas ja millal peaks kunstnik sõda maalima? Eestis õnneks sõda pole ja kuigi meie rahuvalvajad on Iraagis korda hoidmas, tundub mulle kui tavakodanikule sõda siiski suhteliselt abstraktne mõiste ja ma väga loodan, et nii ka jääb. Kuid kuskil maailmas on alati sõda, alati sureb keegi ja mõnikord tundubki mulle, et pagana lähedal midagi toimub, ja siis ma kuulen suureks kergenduseks ja rahustuseks ärevatest uudistest, et hoopis kuskil kaugel. Fakt on see, et teise inimese valu on raske ette kujutada.

Pajose maalide vanaaegne butafooria, kaunid värvid ja lakitud pind meelitavad lihtsameelse vaataja pealtnäha turvalisse ja huvitavasse mitte meie aega, lugudesse kuskil kaugel ja kunagi ammu. Tegelaste rõivastus on aga liiga tinglik, kostüümilik, kokku miksitud eri ajastutest (rohmakad paksud keebid ja peened pitsid).

Valdavalt punases-ookerjas koloriidis maalidel avaneb rõõmutu pimeduseriik.  Matused, põgenemine ja ebausk on tavalised ses kummalises maailmas, kus päikest pole. Tegevus toimub kas keldris või öösel. Maastik on üksildane ja horisondil põlevad külad.

Inimesed maalidel on paariad, värdjad või muidu imelikud. Elu on surmalähedane. Inimesed kas surevad (saavad surma) või ärkavad ellu (äratatakse ellu). Nad ajavad nii kuis saavad oma väikesi igapäevaasju, taamal tulekahju ja lahingud. Surev isa annab poegadele päranduse, ema on haige lapsega imemeeste juures. Näod maalidel on grotesksed, peegeldades pigem apaatsust ja leppimist kui pahatahtlikkust. Maalil “Ootaja” istub väsinud mees värskelt kaevatud haua juures, silmitsedes mõtlikult mustade tiivaräbalatega inglikest maas. Ning maalil “Surnuärataja” püüab asjalik vanatoi puhuda hinge sisse juba lagunema hakanud laibale. Valdavalt ükskõikne ja minnalaskev meeleolu vaheldub ootamatult mõtiskleva autoportreega “Mõtlus hakiga” või siis antud keskkonnas eriti helge tööga, kus valgesse riietatud Pajose nägu mees hoiab rinnal päästetud last.

Pildist pilti minevasse jutustusse kaosest ja hävingust on põimitud tuntud lugusid piiblist, vanadest eepostest või muinasjuttudest, mis mitmel viisil kohandatud. Priit Pajos muudab klassikat omatahtsi: üht-teist paneb juurde, midagi jätab ära, justkui öeldes – aga oli hoopis nii. Ootamatud esitused ja uudsed detailid annavad usutavuse. Teemasid on käsitletud vaimukalt ja mänguliselt (Ikaros põgeneb üle tule, mitte üle vee). Tuntud lood jutustatakse uuesti, isiklikult ja intiimselt. Pajose ehk suurim võlu ongi kirjeldada maailma ka väljatõugatu seisukohalt, justkui Borges oma novellis Minotaurusest. Kaastunde sissetoomine teeb inimlikuks ka kõige võikamad tegelased, tuletades pidevalt meelde, et lunastus on siiski võimalik.

 

Maris Palgi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming