Jalutuskäik galeriides:Raeli keldriraamatukogus seekord…

Mart Lepp

 

Andres Lõo maal “A”, 2002. Indrek Grigor 

 Taavi Piibemanni “Kasutatud kirjandus”.

 

Kiwa kureeritud näitus “Tekstist Masinani” Rael Arteli galeriis Tartus kuni 3. III.

 

Kui tavaliselt on Rael Arteli galerii näituse parim osa Minimal Magazine, siis seekord on läinud vastupidi: MM tundub kuidagi õhuke, aga Tartu linnaraamatukogu keldri kapriissed ruumid on Kiwa kureeritud näitusega “Tekstist Masinani” lõpuks väärilise vastase leidnud.

Nagu osutab pealkiri, on näituse sisuline taotlus eksponeerida teksti kui meediumi sekundaarse rolli asendumist primaarse tootva funktsiooniga ehk sõnumikandja transformatsiooni sõnumiks eneseks. Näituse nii tugevuseks kui nõrkuseks on sealjuures Kiwa autoreflektiivsuse taotlus, teksti ja kujutava kunsti või heli vahel ei nähta vastuolu, kuraatori seisukohalt on kõik üks. Kuigi teksti, heli ja visuaali opositsioon on iseenesest tõepoolest iganenud probleem, on paraku koos sellega ja ilmselt ka väga suure autorite ringi tõttu (kokku 21 autorit nii kodu- kui välismaalt, kelle hulgas ka mitu duot) näitusest üldse igasugune küsimus kaduma läinud: nii ongi ekspositsiooni  eesmärk “koondada teksti-, keele- ja sõnapõhised kunstiteosed” ehk taiesed, mis oma mediaalselt haardelt sarnanevad kuraatori omadega. Samas tuleb aga esile tõsta komplekteeritu kõrget kvaliteeti.

Eksponeeritud teosed, mille autorite hulgas on teadlikult välditud klassikuid ja keskendutud ennekõike hetkel sündivale, võib laias laastus kaheks jagada. Esiteks tööd, mis mängivad kirjaliku tekstiga, ja teiseks tööd, mis on edasi liikunud juba teistesse meediumidesse. Kusjuures esimene liik ehk kirjaliku tekstiga mängivad tööd on tugevas ülekaalus. Heaks näiteks on siin raamatu kujul 2003. aastal Alveri preemiaga pärjatud ja nüüd seinale kleebitud “miski pole olulisem kui see lause” (“Ornitoloogi pealehakkamine”, remake 2007) ja Andres Lõo maal “A” (2002), mis ei väljenda mitte ainult meie ühiskonda valitseva logotsentrismiga leppimist, vaid suisa kummardavad kirja totaalsuse ees. Nii ei ole Lõo väidetavalt vajalikuks pidanud rohkem maalida, kuivõrd juba ainuüksi kirjatäht “A” suudab kõiksuse enesesse kätkeda.

Kirjasõna suhtes märksa kriitilisemal seisukohal on Toomas Thetloff, kelle Tammsaare klassika uusköidete “Tõde ja õigus” (2007, valmis vaid I ja V köide) õigsust on võimalik kontrollida juures oleva “Õigekeelsussõnaraamatu” abil. Samas võib aga võtta seinalt kõrvaklapid ja jõuda, keelekõrvad kinni kaetud, teksti tegeliku mõistmiseni. Sarnast teemat käsitlevad Tanja Muravskaja “Aktifotod I–VII” (2007), kus fotode asemel on eksponeeritud modellide käsikirjalised tõendid, et fotograafil on õigus neist aktipilte teha, ehk teoste asemel on väljas kunsti juriidiline garant. Sellega on paljastatud kaasaegse kunsti näiline normitus. Normid ei ole kuskile kadunud, vaid lihtsalt nihkunud. Kaasaegne kunst peab olema jokkis.

Kirjaliku teksti meediumi hüljanud tööd mängivad ennekõike heli peale (ilmselt on selles kallutuses oma roll kuraatoril). Tähenduslikkuse/ tähendusetuse küsimusega mängib Raakel Silla salvestus “Norma” (2004), kus tööstusmüra on muudetud sõnumikandjaks faktiga, et Normas töötab masinist, kes suudab heli järgi öelda, millist tähte plotter hetkel lõikab, ja seega sõnumi dešifreerida. Sandra Jõgeva “Vox dei” (2007) ja Barthol Lo Mejori “Trivocalmess” (2006) heliekspositsioonis on seevastu suulise kõne religioosse taustaga sugestioonimeetodeid, nii luuakse justkui helilist opkunsti. Eriti efektne on selles mõttes “Trivocalmess”, kus sarnaselt peitepildiga, kus pikema vaatamise järel nähakse kujutist, hakkab kuulaja oma peas kuulma kolmandat häält.

Sõna ja pildi ühendavad väliskülalised Hans Hemmert ja Vadim Fiškin. Hemmerti video “(lokale vokabulare)” (2000) ühendab eneses pretensioonitu action-seebika draama ja Martin Heideggeri sõnade ja ruumide seoseid käsitleva essee “Kunst ja ruum” teoreetilised arutlused. Trafaretne kitši ja kõrgkultuuri ühendamine on andnud antud juhul üllatavalt efektse tulemuse. Kirjaliku teksti,  raamatu ruumi laiendamisega metodoloogilisele väljale tegeleb ka erinevate tõlkemehhanismide loojana tuntud Vadim Fiškin. Tema “Kujuteldavate kohtade sõnaraamatus” (2001), mis on inspireeritud Alberto Mangueli ja Gianni Gaudalupi samanimelisest raamatust, loetlevad kaks häält kordamööda homonüümia põhjal kohanimesid, lausungeid saadab projektsioonina diagrammiline kujutis ehk keele sünkroontõlge pilti ja sellega mingis mõttes ka tagasi ruumi. Intermediaalse tõlke vindi lõpulekeeramise au jääb seekord Erkki Luugi programmeeritud masin- ja totaaltõlke probleemistikuga mängivale luuletavale arvutile, kes oma poeeme probleemitult ka heliks ja pildiks ning tagasi tõlkida suudab (“Luuletus”, 2007).

Indrek Grigor

 

 

Tsitaat on tsitaat on tsitaat

 

Taavi Piibemanni isikunäitus “Kasutatud kirjandus” Tartu lastekunstikooli galeriis kuni 3. III ja Tartu kõrgema kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna üliõpilaste näitus “Kirjaoskus: müüt või tegelikkus” Tartu Kunstimajas 7. – 26. II.

 

Mis on arvutikiri, käekiri ja kirjaoskus? Teema on igatahes aktuaalne, seda ka kunstnike hulgas. Tartu lastekunstikooli galerii pole juba ammu lastegalerii (kui seda kunagi oligi). Siin tegeletakse tõsiste asjade ja suurte probleemidega. Kahju, et selline koht on põhjendamatult mainstream-kunstiürituste kõrval varju jäänud.

Praegu lastekunstikooli galeriis avatud Taavi Piibemanni isikunäitusel “Kasutatud kirjandus” on väljas kunstnikule oluliste tekstide lõppude kontseptualiseeritud punktid.  Piibemann on lähtunud oma teoste loomisel järgmistest raamatutest: Jack Kerouaci “On the Road”, Thomas S. Kuhni “The Structure of Scientific Revolution”, William Gibsoni “Neuromancer”, vendade Strugatskite “Miljard aastat enne maailmalõppu”, Daniel Keyesi “Lilled Algernonile”, Richard Rohu “Laaned ja veed”, Meelis Leesiku “Tehisintellekti lingvistilised ja poeetilised aspektid”.

“Olen kasutatud kirjanduse endasse laadinud. Nüüd tulistan sõnumitoojat kaameraga. See on punktiirprofiil, ” tunnistab autor oma kunstikreedos. Sellisel kujul pole punkti suureformaadiline eksponeerimine Piibemanni kui keelestatisti sõnul mitte pelgalt tühja tähistaja, lõpetaja, registreerimatu marker, vaid koopiamasina süsinikul põhinev eluvorm.

See on juhuslik kokkusattumus, aga Tartu Kunstimajas on avatud Tartu kõrgema kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna üliõpilaste näitus “Kirjaoskus: müüt või tegelikkus”. Tüpograafiaprojektide väljapaneku tööd on valminud  Mart Andersoni trükikirjade loomise tehnoloogia kursusel. Näituse üks taotlus on Eesti kuulsate kirjameistrite nagu Günther Reindorffi, Paul Luhteina, Villu Tootsi jt kirjatüüpide reanimeerimine ja nende digitaliseerimine. Seejärel on taasloodud kirju kasutatud visuaalsete tervikteoste loomiseks. See on ilmne näide, kuidas elustada vanade meistrite manuaalne virtuoossus digitaaltehnoloogilises vormistuses.

“Semiosfäär on semiootiline isiksus, ja nagu isiksuse puhul ikka, on tema individuaalsus empiiriliselt vaieldamatu ja intuitiivselt silmnähtav, kuid formaalselt raskesti määratletav,” on  tõdenud ka Juri Lotman. Teatavasti sõltub isiksuse kui ajaloolis-kultuurilise semiootikanähtuse piir kodeerimisviisist. Sellise isiksusekeskse “koma”, “kooloni” ning “tekstiga” tegeleb ka Piibemann.

Euroopalik kultuur põhineb kirjal. On võimatu ette kujutada arenenud kultuuri, kus puudub kiri. Parafraseerides Lotmani: majandusajaloolane küpsetab teaduse kakku, kunstiloolane aga kostitab suvel maitsva limonaadiga, milleta asjalikest muredest hõivatud auditoorium samuti hõlpsasti hakkama võiks saada. Sellise koha jätavad Lotmani meelest ajalookursused kunstiloo peatükkidele, kus lõpus pakutakse vuristades lugejale pealekauba veel midagi sellest vallast “pildi täielikkuse mõttes”.

Jääb üle tulistada sõnumi toojat kaameraga, on ka Piibemanni punktiirprofiil.

Virve Sarapik lahkab oma raamatus “Keel ja kunst” kunsti ja verbaalse invasiooni ning pildi kui sõna lingvistilisi paradigmasid. Selleks, et Piibemanni töid mõista, tuleks ehk sirvida seda raamatut. Kunstniku teosed tõestavad, et kogu kunst on kas üks suur “koma” või “jutumärk”. Ehk siis “tsitaat on tsitaat on tsitaat”.

Täna kell 19 on kõik huvilised oodatud kohtumisele kunstnikuga.

Riin Kübarsepp

 

 

Akvarellilummus

 

Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus “Akvarellilised valikud” Tartu Kunstimajas 18. I – 11. II; Enno Lehise isikunäitus “Akvarell on ahvatlus” G-galeriis 12. II – 3. III ja näitus “Hando Mugasto ja eesti akvarelliklassika Mart Lepa kunstikogust” Tallinna keskraamatukogu galeriis kuni 29. III.

 

Tartus eksponeeritud Eesti Akvarellistide Ühenduse aastanäitus andis hea ülevaate meie akvarelli hetkeseisust. Näitusel olid väljas rohkem kui neljakümne kunstniku tööd, oli debütante, aga üles astusid ka vanameistrid Valli Lember-Bogatkina ja Enno Lehis. Näituse nael oli Andrus Kasemaa oivaline pühendusteos Ado Vabbele, paljude improvisatsioonidega akvarellitehnikas paks album, mida lehitseda oli suur nauding. Tiiu Pallo-Vaik on jätkuvalt akvarellistide liider. Tema kaks suurt ja väga head akvarelli haarasid värvikirkuse, elunägemise sügavuse ning dramaatilisusega. Näituse tippude hulka kuulusid  veel Toomas Reinu, Mari Roosvalti, Kai-Mai Olbri, samuti Jaan Elkeni ja Jüri Arraku teosed. Arrak on akvarelliski suurim naivist eesti kunstis. Kui meie teiste naivistide käsitluslaadis prevaleerib abitu kohmakus ja diletantlikkus, siis Arraku puhul võlub ülevus, selgus, suurus.

Meie akvarelli nestor Enno Lehis tähistas nädal tagasi 95. sünnipäeva! Näitusele “Akvarell on ahvatlev” on kunstnik välja pannud viimasel kümnel aastal valminud töid. Ise ütleb ta tagasihoidlikult, et viljeleb traditsioonilist, looduslähedast akvarellmaali ning peab ennast vana kooli esindajaks. Näitusel on töid, mida ise küll mingi vana kooliga ei seostaks (“Plahvatuse värvid” I-II, 1998). Lehise paremates akvarellides elab looduse emotsionaalsus, köidavad peened meeleoluvarjundid (“Kadakad”, 2002; “Suvemaastik”, 1995). Ka motiivilt kõige tavalisemad vaated mõjuvad Lehise maalituna erakordsetena.

Hando Mugasto 100. sünniaastapäev tekitas kiusatuse eksponeerida hinnatud puugravüürimeistri rikkalikust pärandist seekord hoopis vähem tuntud osa, tema akvarelle. Mugasto kõige põnevamad akvarellid valmisid tegelikult veel siis, kui ta polnudki jõudnud alustada kunstiõpingutega Tartu kõrgemas kunstikoolis Pallas. Need on tehtud Rakveres ja kujutluses kipub 1920. aastate Rakvere olema veidi unine provintsilinn. Ent just sinna jõudis aasta lõpuks kunstiühing Pallase 1921. aastal Eestis rännanud sügisnäitus meie tookordsete paremate kunstnike teostega (Mägi, Vabbe, Wiiralt). See avaldas noorukesele Mugastole väga suurt mõju. Eduard Ole õpetas neil aastail Rakvere õpetajate seminaris ning on meenutanud, et kaasaegse kunsti mõistmisega oli ka siis probleeme. Ületamaks lõhet publiku ja moodsa kunsti vahel, pidas Ole Rakveres mõned suure kuulajaskonnaga loengud, kust ka Mugasto sai äratust. Verinoore Mugasto akvarellid kinnitavad, et looduse natuuritruule jäljendamisele eelistas ta avangardsemat lähenemist. Otsivast dekoratiivsest naivismist jõuab ta varsti ekspressiivse laadini, kus võluvad nooruse kirglikkus, jõuline ja julge värvikäsitlus, üha süvenev oskus elu erinevaid kihte kujutada ja tõlgendada (“Teatraalne”, 1922; “Tsirkuses”, 1923; “Rakvere äikeses”, 1923). Lõpuks jõudis ta koguni kubismini (“Maskiballil”, 1924). Mugasto anne avaldus väga varakult ja nii kannatavad tema varased akvarellidki eksponeerimist kõrvuti kaasaegsete kunstnike töödega. Akvarelliklassika on näitusel Paul Burmanist Endel Kõksini. Vaimustav on Virumaaga seoses vaadata, milliseid toredaid kubistlikke teatridekoratsioone kavandas Felix Randel just siis isetegevuslavale Väike-Maarjas – neis ei ole kübetki provintslikkust. Suurte meistrite loomingut esindavad näitusel veel Eduard Ole, Natalie ja Lydia Mei, Karin Luts, Kaarel Liimand ja Andrus Johani. Ka Virumaa Muuseumid on praegu Rakveres linnakodaniku majas Mugasto tähtpäevaks näituse üles pannud, seal on suurepärane valik kunstniku monotüüpiaid Tartu Kunstimuuseumi kogudest.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming