Jalutuskäik galeriides:Mööduvuse määratus ja määramatus

Andri Ksenofontov

 

Milieu II. Süsi, pastell, paber, 2006. Repro

 

Gretchen Sagani näitus “Transience/Mööduvus” Artdepoos kuni 4. XI.

 

Kui Chagall ja Malevitš poleks Vitebski kunstikoolkonda asutanud, siis ei oleks Aleksandr Sagan sinna Magadanist õppima läinud. Juhus viis ta Vitebski suusavõistlustele, kus ta nägi eestlaste seljas T-särke, mis olid kujundatud mujal Nõukogude Liidus tiražeerimistehnikana keelatud siiditrükis. Aleksandr Sagan läks Tallinnasse edasi õppima, kus tema salajasest siiditrükiharrastusest ametlik õppeaine sai. Alaska pealinnas Anchorage’is oma näitust avades kohtus ta tulevase kaasa Gretcheniga, kes töötas galeristina. Mehe eeskujul lõpetas Gretchen Tallinna kunstiakadeemia 2002. aastal. Kui haakumised inimeste ja sündmuste vahel oleksid selles möödumiste sarjas teistmoodi toimunud, ei oleks näitus “Transience/Mööduvus” tõenäoliselt Artdepoosse jõudnud.

Alaska lauskmaal on talv suvest kahe kuu kaugusel, mägedes kahe kilomeetri kõrgusel. Suvi läheb põhjas üle päevaks ja talv ööks, kevadest ja sügisest saavad koit ja eha. Ilma järgi muutuv taimestik paneb liikuma loomad. Nende järel eskimod, kelle elulaad on pidev ettevalmistumine muutusteks. Loomi tuleb varitseda sellise kannatlikkusega, et jahilkäigust saab kahe võrdse partneri suhtlemine. Lisaks öökullide, karude ja kadunukeste hingedele täidavad ilmaruumi virmalised ja tähed, mis kogunevad polaartaevasse kui põgenikelaagrisse tapva linnasära eest.

Gretchen Sagan kinnitab, et ta ei kujuta oma piltidel kodumaa maastikku. Vaatamata sellele on söekord ta paberil õhuke ja õrn nagu tundrahuumus igikeltsal. Ateljee Anchorage’s, mehe ateljee Hongkongis ning näitused üle ilma teevad temast nomaadi nagu põhjapõdrakasvataja. Eskimo polaarmütoloogia kõrvale mahuvad kirjandus ja filosoofia kui vennad. Gretchen Sagani abstraktsete söe- ja pastellijooniste teemanäited on “Sallivus”, “Entroopia”, “Lõpmatus”. Need on välja uhutud, välja pigistatud igapäevasest kogemusest, kus vahelduvad maad ja inimesed, raamatud ja mõtted. Vaataja ei pruugi üle saada tundest, et põhja sadeneb ikkagi loodustaju mälestus.

Gretchen Sagan ei maini Ameerika Ühendriikides oma päritolu, sest temast võidakse teha kultuurantropoloogiline maskott. Las mõistatavad, on ta latiino või juut. Las teised eskimod naeravad tema taimetoitluse kosmopoliitset narrust. Aga kui ma küsin, kuidas ta saavutab sellise söefaktuuri, nagu oleks sealt roosipungadega üle rullitud, vastab ta tõsieskimoliku huumoriga, et ei, ta teeb seda krüsanteemidega. “Kas tõesti?” lasen end hetkeks lolliks teha. Gretchen Sagan vastab, et tegelikult oli see talle suur kompliment. Vahel jääb ta ise mõne näitusepildi ette seisma, imestades, kuidas see tehtud on, ning talle teeb heameelt, kui ka tema tööde ees vaataja samal põhjusel peatub.

Kui loomingul on algläte, olgu kaos või üsk, siis Gretchen Sagan on selle leidnud. Tema pildid “Milieu I – III” justkui illustreerivad Arkadi ja Boriss Strugatski fantaasiametsa kirjeldust raamatus “Tigu nõlvakul”: “Kloaak sigitas. Ägedad kramplikud pursatused paiskasid tema lauskjatele kallastele ühe valkja ning võbelevalt tõmbleva tainatombu teise järel, need veeresid abitult ja pimesi mööda maad, tardusid siis, vajusid lamedaks, sirutasid välja ettevaatlikult kulendid ja hakkasid äkki oiukalt liikuma – ikka veel hajali ja kobamisi, aga juba ühes suunas, kõik ühes kindlas suunas, sagides ja tõugeldes, aga kõik ühes suunas, ühte raadiust mööda emakast eemale, tihnikusse, ühe voolav-valkja kolonnina nagu hiiglaslikud kohmakad nälkjataolised sipelgad… Nad liikusid aeglase ja väsimatu kolonnina üksteise järel, otsekui voolates mööda maad ja valgudes üle kõdunenud puutüvede, üle lohkude, üle seiskunud vee loikude, läbi kõrge rohu, läbi okkalise võsa.”

 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming