Jalutuskäik galeriides

Andri Ksenofontov

 

 

Lainevänt, kuusekepp

 

Jüri Ojaveri näitus “Liputajad metsas”

Hobusepea galeriis kuni 23. IV.

 

Kui tavaliselt mainitakse kunstiteoste üldistusjõudu, siis Jüri Ojaveri töödel on ka modelleeriv mõju. Kunstikommunikatsioonis räägitakse kunstniku ja vaataja ühel lainel olemisest. Katsume analüüsida seda väljendit järgmise mudeli abil: kaks inimest A ja B lähevad kumbki oma paadiga vette. Nad valivad vees asukoha, kus nende paat saab segamatult hõljuda. A kõigutab oma keha, pannes paadi loksuma nii, et paat omakorda tekitab laineid. Kui A kõigutab end aeglasemalt, loksutab paat pikklaineid, kui kiiremini, siis lühilained, ja kui A kõigutab end keskmiselt, siis loksutab paat kesklaineid. Kui A tabab ära selle kõigutamissageduse, mis sobib paadi mõõtudega, siis läheb ta resonantsi. Paat loksutab väsimatu lustiga, lainete levi ulatab kaugele. B ei tee otseselt midagi, ta on passiivne. Kui A tekitatud lained sobivad B mõõtudega, siis läheb B-paat lainetusega resonantsi ning B tajub oma paadi kaudu selgelt A kehakõigutamist. Kui A ja B mõõdud on samad, siis tekib nende vahel hea kommunikatsioon. Kui aga näiteks A on pikk ja B keskmine, siis õnnestub A-l pikklaine hästi, ent B-paat mängib sellele kaasa niivõrd kuivõrd tugev lainetus sunnib. Kesklaine nõuab A-lt suuremat pingutust. See tasub end ära, sest B-paat võtab kesklainet suurepäraselt vastu. Suhtlemine lühilainel läheb nurja, sest A-paat ei ole osav lühilaine saatja ega B-paat vastuvõtja.

Kui eelnevas arutelus asendada sõna “paat” sõnaga “peenis”, siis saame kirjelduse Jüri Ojaveri näitusest “Liputajad metsas” Hobusepea galerii esimesel korrusel. Seal on kaks kummipaati, kummaski kaheks hargnev kuusetüvi, nagu mehe keha kahe jalaga. Hargnemiskohast kasvab allapoole kolmas, peenem oks, mille kunstnik on voolinud torso kõhul puhkavaks peeniseks. Tõsi, seda ainult keskmise puhul. Pikem ei ole ise kasvanud, vaid külge monteeritud. Seinal on tüüpiline nõukogudeaegne raadio, millel on ainult kesklaine- ja pikklainenupp. Raadio valjuhääldi kohal on videopilt Jüri Ojaverist, kelle paat loksub lainetes. Kunstniku kujund on sellisel viisil samastatud rahvaga, keda kõigutavad kultuurilained ja poliitikatuuled.

Mis kõigutab kunstnikku niivõrd, et innustab teda omakorda näitusel laineid lööma? Üks vastuseid on Hobusepea galerii keldris. Kui kõrgema korruse kuusetüved kukkusid sündmuste loomulikus käigus naabri krundile ning need võib kanda jumaliku inspiratsiooni arvele, siis keldris eksponeeritud panoraamne maal sai tõuke sellest, et poolteist kuud tagasi siginesid värvilised lipukesed Laulasmaa metsa kunstniku koduakende all. Näituse pealkirjaks oligi algul mõeldud “Lipukesed metsas”. Nendega ei märgistatud suusaradu ega tervitatud kevadet. Need tähistasid 90 uue erakrundi piire riigimetsas kui uusi vallutusi kinnisvaraarenduse peastaabi strateegilisel kaardil. Lipupanijad ehk liputajad on kindralid, ehitajad on sõdurid ja langetustraktorid on tankid, saak läheb majandusele. Kindralid on poliitikud. Nemad on ühiskondlikud lainelööjad ja loovate haritlaste inspireerijad, ühed enesenäitajad kõik. Me elame selles mõttes leebel ajastul, et ei pea kartma türanni riista lajatusi. Kuigi kuue juhtiva erakonna poliitikud võivad tunduda Jüri Ojaveri panoraamsel metsavaatel sebivate sipelgatena, igaüks oma lipuvärvi ja vapimärgiga, on neil piisavalt võimekust kuusemetsa maha murda, palgistada ja keppida nii et ragin taga. Kõrval nagis ripuvad kuus liputamisvalmis mantlit. Samas saalis on veel üks lainetuse epitsenter, Läti suurim maaomanik Aivars Lembergs, majanduskuritegude eeluurimise all olev vang. Jüri Ojaver saatis talle raudkirja trellitatud margiruuduga, kust härra Lembergs imetleb Laulasmaa metsapannood. Puude varjude värsket sina, sooja valgust märtsilumel ning langetatud leppade ja toomingate punaseid otsi kui tumedate falloste viimaseid viipeid.

 

 

Seljanka broileriga

 

Kadri Alesmaa ja Jaak Visnapi näitus “Inimeste elust II” Draakoni galeriis 4. – 14. IV ning Meiu Mündi näitus Draakoni galerii keldris 2. – 14. IV.

 

Henri Matisse pidas valgeid milano tuvisid. Sellist tuvitõugu sulerohke saba ja suleliste jalgadega on nimetatud ka lehviksabaliseks tuviks, vautuviks, vausabatuviks, india tuviks, itaalia tuviks jne. Kõikidest Eesti Entsüklopeedia illustratsioonidest on sellele kõige sarnasem saksa kahetutilise trummeltuvi (nn laulutuvi) pilt. See on Jaak Visnapi kodulind, lemmikloom ja universumi sümbol, mille südame piirkonnas kulgeb Maa, ostetud Riia loomaaia väravast. Jaak Visnapi tuvi poseeris litograafial “Lito” kunstniku käes, kelle neljal sõrmenukil tätoveering “L I T O”.

Matisse armastas oma linde joonistada (mida tunnistab ka Henri Cartier-Bressoni foto 1951. aastast). Ta pani tähele, et vahel ilmusid need ka Pablo Picasso töödele. Selle peale kinkis Henri neli tuvi sõber Pablole. Ühte neist ootas hiilgav modellikarjäär. 1949. aasta alguses joonistas Pablo Picasso tema portree, millest sai suurepärane litosaavutus. Kuna litovärvi vaik ja trükimenetluse vesi tõukuvad, katavad hallid toonid pindasid laigulise, nn kärnkonnanaha faktuuriga. Lito must on see-eest veatu. Ent valge tuvi kujutamiseks ei sobi süsimust ega kärnkonnanahk. Pablo Picasso saavutas halli varjundid, mis on õrnad, läbipaistvad ja sujuvate üleminekutega nagu linnusulel. Kevadel tuli Picasso ateljeesse külla tema seltsimees kommunistlikust parteist Louis Aragon, kes otsis sobivat kujundit Pariisi rahukonverentsi plakatile. Valge tuvi läks kohe loosi. Tööliste käed liimisid Pariisi tänavatele Picasso algupäraseid tõmmiseid “Congrès mondial des partisans de la paix. Salle Pleyel 20, 21, 22 avril 1949 Paris” ja tegid Picasso kuulsast litotuvist veelgi kuulsama rahutuvi, poliitilise kunsti kõikide valgete tuvide esimese pääsukese. Püha Vaimu kõrvad löövad iga kord ärritusest õhetama, kui tema kujutist religioosses kunstis nüüd rahutuviks nimetatakse.

1949. aastal tuli Andy Warhol New Yorki. 1962. aastal riputas ta näitusesaali 32 siiditrükis teostatud lõuendit “32 Campbelli supipurki”, kus kujutatud toonase Campbelli supitoodangu täiskomplekti. Antikommertsliku ekspressionistliku abstraktsionismi hindajaks harjutatud kunstipublik oli šokeeritud. Euroopa vasakmeelsed haritlased nägid Warholi töödes marksistlikku satiiri kodanliku kultuuri ja popkunsti pihta. Robert Indiana aga ütles: “Ma tundsin Andyt hästi. Ta maalis supipurke, sest talle maitses supp.” Andy Warhol rajas teed kõigile tulevastele kunstnikele, kes kujutavad oma toidu purke. Sellesse ritta sobivad näiteks ka Jaan Toomiku hernesupipurgid, mis olid nõukogude aja lõpuks läikima noolitud ning mida ei olnud täita muu kui sitaga. Mõnevõrra paremates Pärnu oludes tegutsenud Jaak Visnap riputas Draakoni galerii seinale Salvesti seljankapurgid koondnimetusega “Ida-Euroopa paneelmaja supp – kultuurset inimest Campbelli supipurk ei kõneta. Kompositsioon kaheteistkümnest värvilisest kivilitograafia tehnikas valmistatud teosest “Supp-kultuur” (Andy Warholi interpretatsioonis).” Iga purgi taustaks on pruunikas, rohekas või sinakas tapeet valgete lillekestega. See on otse kunstist sündinud kunst, sest kui abikaasad Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa pärast pikka loomingulist pausi isikunäituse tööde trükkimisse sukeldusid (senimaani röövis nende aja Pärnu litokeskuse asjaajamine), siis toitusid nad Salvesti konservidest. Et faktidele truuks jääda, maitseb neile ka rassolnik, näitusele läks lihtsalt ilusama sildiga purk. Erinevalt Andy Warholist ei hakanud Jaak Visnap Salvesti tootekataloogi koostama. See ju muutub kogu aeg. Näiteks ei leia enam kusagilt seda vürtsikat Tai kanasuppi, selle asemele on tulnud hoopis üks Hiina supp. Ent ega ka Jaan Toomik oma toodangust täissortimenti esitanud.  

Kadri Alesmaa litod keskenduvad inimeste suhetele, viidates kommertstrükiste figuuridele täna ja sada aastat tagasi: “Naine, kes mängib rõõmus-ema-olemist”, “Mees, kes mängib töötegemist”. Sõbrannade suhted, mis on liibuvad, ahistavad ja egoistlikud. Need köidavad küll pilku glamuuriga, tähelepanelikumalt vaadates osutuvad draamadeks.

Ka Meiu Münt, nagu Andy Warhol, on läbi käinud toidupurkide perioodi. Ja kleidikeste riidepuudel. Ent need ei ole motiivipaljundused, vaid kunstnikule ehk endalegi ebaselgete kinnisideede lahtimaalimised. Oli juhus, et samal ajal galeriisse sattunud jahutatud broilerid sobisid Jaak Visnapi seljankaga ja tuvidega ning kitkutud kanad lillepeenardes Kadri Alesmaa lillelise tausta ja pesuga. Isegi punane süda punasel lõuendil “Kummaline vili” on justkui Jaak Visnapi kosmoselinnust pärit. Jaak Visnapi ja Kadri Alesmaa näitus on kunstiteatepulga ülevõtmine ja vabalt valitud suunas edasi tormamine. Nende tegelased teevad ise oma valiku või vähemalt teesklevad seda. Meiu Mündi külm ja elutu, samas õrn, haavatav ja kaitsetu tegelane ei suuda väärata oma teekonna paratamatut sihtpunkti. Kui Jaak Visnap ja Kadri Alesmaa parkisid oma kered seljankat täis, siis Meiu Münt ainult vaatas pealt, kuidas teised sõid, ise ei võtnud oma modellist suutäitki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming