Jalutuskäik galeriides

 

Andres Talil oli õnne, kui tabas parkimist keelava kirja „keep clear” sellisel momendil, kui mitte keegi selle peale ei astunud. Kaamera ja motiivi ringmäng

Vahel on Andres Tali mõelnud loomingulisest puhkusest kodulinnas Tallinnas: õhtul end mõnes hotellis sisse kirjutada, numbritoa voodil lesida, telekanaleid klõpsutada, puhvetiõlut rüübata, järgmisel hommikul munapudru ja vorstikestega einestada, kohvi juua, linna peale pildistama minna. 

Valgus! Valgus hingetunnelite lõpus. Ei, mitte lõpus. Hoopis kaevult pea kohal libiseb ühtäkki malmkaas. Reisibüroo teller juhatab redeli juurde, stjuardess teeb tõusu mugavaks, tolliametnik valgustab luugist saabuja pealaest jalatallani läbi. Võõra maailma kutsuv valgus ja tänavamüra toovad värskendust loomingulise siselabürindi fosforikumale ja sahinatele. Andres Tali on näitustel tuntud kui melanhoolsete protsesside romantik, hinge speleoloog, kes kaevab argimeele alt välja Moria kaevanduste geomeetrilise dramaatika, ja kui liiga sügavale eksib, siis äratab balrogi poksikinnastes. Eesti panga galeriis seevastu võib näha õnnelikku Andres Tali.

Üks linn korraga. Oma paljulinnalisest pildisarjast esitab Andres Tali töid Londonist, Veneetsiast ja Viinist. Saatetekstis kirjeldab ta vanade suveniirmaastike imetlemist antikvariaatides, all linna nimi. Kogenud trükikujundaja puhul on loomulik see stiilitundlikkus, kuidas ta XX sajandi keskpaiga tarbefotot ja 1970. aastate mustvalget kontseptualismi matkib. Ta on lisanud sinna isegi võidunud plekke ilma võileiba peale panemata.

Näitusel jalutades tuleb meelde veel üks linnapildistaja, Aarne Maasik. Tema pildid imevad vaataja sisse justkui piiramata pildipinnaga, mis on raami serva taha pööratud, hiiglasliku formaadiga ja selle kohta uskumatu detailiteravusega. Ent ka Andres Tali väiksemad pildid, mis on palistatud valge äärisega, suudavad vaataja sisse imeda. Mõlemad fotograafid tajuvad keskkonda enda ümber, mitte kaadri raamides. Arhitektina näeb Aarne Maasik igas ruumilõigus osa suuremast tervikust. Tema piltides võib aimata motiivi arengut, kui selles edasi liikuda. Andres Tali selgitab, et kui keskenduda pildistamise ajal ainult kompositsioonile, võib tulemus kergesti rappa minna. Kunsti ei saa ette arvutada, õnnestunud teos sünnib emotsionaalsest sidemest motiiviga. Tal oli õnne, kui tabas Londonis Porto Bello maanteel täika tipptunnil, laupäeval kell 11, parkimist keelava kirja „keep clear” sellisel momendil, kui mitte keegi selle peale ei astunud. Motiivis sisaldus sõnasõnaline tähendus, mis jõudis pärale alles kodus pilte töödeldes. Kui ta oleks aga sellist olukorda nimme passima jäänud, oleks tal võinud terve päev raisku minna. Jalutava turisti linnaelamus ei tule läbi kaamera katiku, vaid ta kogeb seda kõigi meeltega kõigist suundadest. Staatilises olukorras, kus kaamera maastikust kenasid peenraid välja mõõdab, ei pruugi sündida pilte, mis vaatajat erutavad. Selleks, et maastikuelamus läbi kaamera pildile jõuaks, peab kaamera sukelduma maastikku, mis omakorda peab sisenema kaamerasse, nii et elu ja objektiiv hakkavad teineteist taga ajama nagu ringmängus. Fotograafi ülesanne sellises dünaamilises olukorras on õigel hetkel nupule vajutada. Tunne on tähtis.

Turistina uude linna saabuda on hea tunne. Esimene asi, pildista oma kaasat või kaaslast lennujaama puhvetis, raudteejaama kella all, sadamakail. Reisil on aega märgata, kui kangelaslikult pressib võilill läbi võõra asfaldi, kui kartmatult patseerib tuvi perroonil. Imetle ja haara kaamera. See on uskumatu, kui ühesuguseid pilte tehakse nii mitmekesises maailmas nii erinevate inimeste poolt. Ka Andres Tali ei pidanud vastu, ta pildistas Trafalgari väljakul lennukit. „Ausõna, siin ei ole mingit pettust, ma tõesti pildistasin seda Trafalgari väljakul,” tõestab ta. Mitte ainult tundeline, vaid ka hasartne fotograaf. Ühele veebileheküljele saatis ta oma pilte järjepanu niikaua, kuni üks neist „päeva pildiks” tunnistati. Seesugused populaarsed haagid ei vähenda Andres Tali kujundite paljutähenduslikkust, jutustuste mitmekihilisust. Tõsielu mööduvad seigad ja igavikuline ilu on põimitud eksimatu meisterlikkusega. Toores emotsioon on kultuursesse raami riietatud. Vaataja pilku eksitab pealetükkimatu, ent selge pildiallkiri, mille lugemine mõjub kui filtri vahetus objektiivi ees. See kõik kõlab kui salongiakademism, mida on võimalik ilma haigutuseta imetleda ainult pärast tassi kanget kohvi. Aga mitte Andres Tali fotode puhul, mille vaataja samastab end hõlpsasti autoriga, sest kes ei oleks tundnud kiusatust lennukit kassetti püüda, kui see objektiivi eest läbi kihutab? Lennuk väljub ühest tuulisest pilvest Londoni kohal ja siseneb teise: kas sakslased pommitavad, kas kaaperdajad rammivad admiral Nelsonit, või istub kabiinis hoopis kuninglikus lennuväes aega teeniv patrioot John? Milliseid mõtteid võib äratada lennuk, mis kõige tõenäolisemalt transpordib turiste.

Kord rääkis Andres Tali oma kunstiotsingute hämaratest käikudest, lootes leida ust, mille taga ootab teisenemine. Aga muutuda ei pruugi paremuse suunas, ukse taga ei pruugi olla valgust. Kes võis aimata, et ta tunneliteenistust kandes vahel kaevuluukide kaudu hüppes käib.

Andri Ksenofontov

 

 

Déjà lu,  1980ndate fotokriitika vaimus

Olin väga elevil, kuuldes, et fotokeldris on näitus, kus saab vaadata aastatel 1982, 1984 ja 1986 „Eesti NSV noorte fotokunsti” konkurssile saadetud fotosid. Olin just sirvinud kohutava pilditrükikvaliteediga 1980ndate Eesti NSV fotoklubide vabariiklike näituste albumeid ning mõelnud, kuidas küll tahaks selle ajastu originaale näha! Näituse pressiteatest võis lugeda, et eksponeeritud fotode hulgas on nii auhinnatud töid kui ka eri põhjustel autoritele tagastamata jäänud pilte.

Nimeliselt oli näituse pressiteates mainitud Peeter Lauritsat, Ove Maidlat, Peeter Hütti ja Peeter Linnapit, kõiki, „kelle edasine elu on jäänud lahutamatult seotuks fotograafiaga”. Näituselt ma Peeter Linnapi fotosid küll ei leidnud, aga mulle tuli meelde tema n-ö kokku monteeritud arutelu Eesti (noorte) foto olukorrast seoses 1986. aasta konkurssnäitusega. Ta alustab oma artiklit niimoodi: „Vaatasin Kiek in de Kökis eksponeeritavat väljapanekut „ENSV noorte fotokunst 1986” ja jõudsin arusaamisele oma suutmatuses seda lõpuni mõista, paika panna”.

Tunnistan, et mõtlesin Fotokeldris samamoodi. Näitus oli kui Eesti 1980ndate foto (uurimise) olukorra ilmekas illustratsioon: pretensioonitu, kõrvaline, kommentaarideta, fragmentaarne. Peast käisid läbi kõik tuttavad 1980ndate Eesti fotoelu iseloomustavad väljendid: foto harrastamine, esteetilis-salonglik, klubilis-kammerlik suhtlemine, amatöörlus, kunstfoto, nipitamine-trikitamine, metafüüsiline tühjus, ilupilt jne.

Pressitekstis toonitati  tolle ajastu truult, et oma aja dokumentidena peaksid eksponeeritud tööd „kindlasti pakkuma huvi tänastele vaatajatele ja eriti noortele, kelle elukeskkond kardinaalselt erineb tollasest”. Mina, noor inimene, ei saanud  tegelikult aru, mida näitusega on dokumenteerida püütud? Kuna tööd pärinesid konkurssnäitustelt, eeldasin, et konteksti loomiseks on fotode juures näiteks nende konkursside kommentaarid: kes oli edukas, kes mitte? Oleksin tahtnud teada, millised fotod said peapreemiad; milline foto kvalifitseerus näituse kokku pannud žürii arvamuse järgi fotoreportaaži, milline kaasaegse portree alla jne. Ju eeldati, et tänane publik ei huvitu sellest iganenud eri laadi fotode võistukõrvutamisest ning vaatab iga fotot nüüd retrospektiivselt juba hoopis teistmoodi eksisteerivana. Muidugi pole fotograafia sport, nagu rõhutati tollalgi, aga samas korraldati neid aruandenäitusi ka fotograafide stimuleerimiseks, see oli neile oluline väljund.

Kõigele vaatamata on mul väga hea meel, et selline näitus oli fotokeldris eksponeeritud, sest fotode seas oli tõeliselt huvitavaid leide kui ka toredat ahhaa-efekti. 1980ndate fotokriitika vaimus peaksin nüüd ilma pikema analüüsita lugema ette mõned autorid ja tööde pealkirjad, aga ütlen hoopiski, et Peeter Lauritsat ei tundnud ma küll ära.

Marika Alver

 

 

Perfektsionist Reeweer

Hopi galeriis on viimaseid päevi avatud näitus graafiku, kirjakunstniku ja raamatukujundaja Paul Reeweere (sellisel kujul kirjutas ta ise oma nime) šriftinäidetest, aukirjadest ja raama­tukujundustest. On oluline, et näitus toimub just selles majas, mille katusekorrusel kunstnik kolm aastakümmet elas. Avamise päeval 5. mail, mil Reeweer saanuks 90aastaseks, kinnitati Hobusepea 2 maja seinale ka mälestustahvel, kus kirjas kunstniku Hobusepea majas elamise daatumid 1949–1978.

Ilmselt on raske leida valdkonda, kus professionaalsuses oldaks viimaste aastakümnete vältel rohkem alla käinud kui seda on kirjakunst. Võib-olla on see pöördumatu ja paratamatu, et peamiseks kujundajaks ja šriftitegijaks on nüüd arvuti, kus kõik kirjatüübid sees, ainult kopipeisti, seivi ja komponeeri klahviklõbinal.

Arvuti annab kalligraafiavõhikulegi võimaluse end raamatukujundaja ja šriftispetsina tunda, unustades, et keegi kunagi kuskil pidi šriftide algtüübid siiski käsitsi absoluutse täpsusega valmis joonistama.

Paul Reeweer tundis seda kunsti läbi ja lõhki. Tema elu ajal käis kõik veel teisiti, käsitöiselt ja vanamoodsalt. Iga täht tuli ise läbi joonistada ja maalida ja paika panna, raamatukujundused olid viimne kui üks käsitsi tehtud, algul pliiatsi ja kummiga, siis sule ja tušiga, värvitoonid segati ise valmis, kirja paigutus kaanel pandi läbi kalka paika. Igat tähte ja proportsiooni otsiti ja timmiti kümneid kordi, ka puhtandid on täis parandusi-täpsustusi valge guašiga. Võib arvata, et ka kirjakunstnikud ise olid siis pikema meelega, pigem munga moodi mõtisklejad ja käsitöölised. Perfektsionist võib olla ka arvutikujundaja, ent tema ja ta töö vahel on keerukas masinavärk ning töö originaal õieti puudub.

Hiljuti ilmus Eesti Ekspressis nimistu „unustatud parimatest raamatutest”. Paul Reeweer võiks kuuluda unustatud eesti kunstnike analoogilisse nimistusse, arvestades, kui oluline figuur kunstielus ta omal ajal oli. Boheem, kes aina liikus Tallinna südalinnas, must barett peas, veetis ohtralt aega Ku-Ku klubis sõprade ja kolleegidega piipu tõmmates, konjakit timmides ja maailma asju arutades, tundis kõiki, tegi paljudega koostööd, mõjutas nooremate mõtteviisi ja käekirja. Aga ta lemmikpaigaks oli ikkagi töölaud katusekambris tušipoti, sulgede ja paberivirnade taga. Näituse koostaja, Reeweere tütretütar Helen Maran-Poll rääkis, et kord olla Reeweer oma viiekümnenda sünnipäeva näituse tööd jätnud kunstihoonest õigeaegselt ära toomata. Kui ta neid siis nii poole aasta pärast otsima läks, polnud pliiatsijoonistustest enam jälgegi järel ja nende asukoht on senimaani tuvastamata.

Kirjakunst on sageli anonüümne, seda võetakse justkui isetekkelist endastmõistetavust. „Suurte sõnameistrite” kaanekujundus on tuttav kõigile vanema ja keskmise põlve lugejatele, samuti Shakespeare’i apelsinikarva „Kogutud teoste” kaheksaköiteline rida. Neid kahte sarja peetakse Reeweere loomingu paremikku kuuluvaiks. Samuti on tema loodud muu seas ka  ETKVLi ja Leiburi logo ning lugematul arvul auaadresse ja tänukirju omaaegsetele vaimutegelastele. Näitusel esindab neid tänukiri Friedebert Tuglasele. Mitmed tema töödest on signeerimata, paljude asukoht on teadmata ja autorsus tuvastamata. Kahjuks polnud Hopis ruumi Reeweere töövahendite ja tema lahutamatu bareti eksponeeri­miseks, küllap oleksid need väljapanekule sarmi lisa­nud.

Paul Reeweere näituse külastamine peaks olema kohustuslik igale noorele kujundusgraafikule, et vanu aegu tundma õppida, aga ka kirjasule haaramise isu tekitada. Meil veel ju leidub vanema põlve meistreid, kel käsi soe tekste kujundama. Kusjuures, mulle tundub, et käsitsi kirjutatu hakkab jälle vaikselt moodi tulema kui miski unikaalne ja eriti väärtuslik veatu arvutikirjaga võrreldes.

Maarja Undusk

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming