Jalutuskäik galeriides

Margus Kiis

Liina Siibi intriigid  

Liina Siibi näitus ““Lla Ri Lli Ra”  Hobusepea galeriis 23. XI – 4. XII.

 

 

Liina Siib on intrigeeriv kunstnik. Isegi nii intrigeeriv, et ka sel juhul, kui tema näitused, väikesed terviklikud projektid, väga ei meeldigi, sunnivad nad ikka ennast üle vaatama.

Liina Siib on väikeste, kuid stiilselt väljapeetud narratiivide meister. Mõnikord lausa nii välja peetud, et väljapeetus tundub muutuvat eesmärgiks omaette ning narratiivi sõnum hägustuma elegantse tähendusrikkuse sees. Ja taas tuleb rõhutada, et sofistikeeritud kudum on tal niivõrd targalt kootud, et võrgustiku rägastikku jäetud aukudest mitte ainult ei pääse välja autori vihjed, vaid neisse mahub ka vaataja oma tõlgendus.

Ka Hobusepeas eksponeeritud “Lla Ri Lli Ra”  oli vaieldamatult terviklik projekt, mis toimis just nii, nagu on kirjutanud galerii pressitekstiks galerist Elin Kard: “… näitus kas läheb vaatajast mööda, ilma et too üritakski aru saada, või siis sõidab sõna otseses mõttes üle ja sisse otsest kahju tekitamata, küll aga kindlasti teatavate järelmõjudega.”

Liina Siibi näitus(t)e järelmõju või see viis, kuidas ta oma vaatajat mõjutab, on paljuski tingitud sellest taustamaterjalist, mis on omakorda kunstnikku käivitanud. Viimase projekti puhul oli selleks itaalia filmikunsti suurmeister Federico Fellini ning tema 1957. aastal valminud “Cabiria ööd”. Või uusrealistlik mustvalge film, mille näiliselt karm dokumentalistika sisaldab sensibiilseid poeetilisi nüansse, nii et musta ja valge vastandusest jäävad kõlama sootuks pehmemad ja õrnemad, ülimalt rafineeritud halli nüansid. Just nimelt hoolikalt välja joonistatud nüansid, halli värvuse ülimalt täpsed toonid, nii et nende peale tagasi mõeldes kangastub pigem sordiini all hoitud valitud värvide maailm (sirelililla, lõheroosa) kui ühtlane hall mass. Kuid sellisele kirjeldusele vaatamata ei ole ei Fellini ega ka sellest inspireeritud Liina Siibi maailm roosamannalik läila seebiooper. Fellini lõbutüdruk Cabiria on autsaider autsaiderite maailmas, kes püüab hambad ristis säilitada oma väärikust, ka siis, kui ta mitte ainult ei kaota usku oma kallimasse, vaid kaotab peaaegu elu. Giulietta Masina legendaarne väike prost on läbinisti soe inimene, kelle hingesuurust ei vähenda maailmalinna Rooma laiad tänavad ning edukate filmistaaride villade suurejoonelisus ja luksus.

“Cabiria ööd” on fragmentaarsusele vaatamata alguse ja lõpuga lugu, kuigi nagu Fellini lugudes ikka (ja iseäranis neorealistlikud lood) jääb ka seal kõik lahtiseks. Väikese inimese tragikoomilises maailmas on kõik võimalik. Liina Siib on välistanud loo sujuvuse: ta esitab kaadreid, loost meeldejäävaid fragmente, tabades üsna hästi Fellini filmi vastuvõtmise loogika: ka “Cabiria ööst” ei sööbi mällu loo kui terviku mõttes sõlmpunktid, vaid nüansid. Just nagu elus. Liina Siibi fotode põhjal on raske, kuigi mitte võimatu lugu kokku panna. Tema mustvalged fotolavastused mängivad omaette tervikutena ning tekitavad lisakonnotatsioone. Asi pole isegi selles, et Liina Siib on loo rõhuasetuse muutnud, et tema kangelanna ei ole soe inimene, vaid iseteadlik vamp, keda ei huvita väärikus ja muud inimlikud väärtused. Ka mitte selles, et tema fotode mehekujud on nõrgad, vaat et mõttetud tegelased, sest ega Fellini omadki teab mis mõttekusega silma paistnud. Liina Siibi fotod panevad ennast tõlgendama tõlgenduste tõlgendusena: tema blond kaunitar tuletab otsekohe meelde Cindy Shermani mustvalgeid filmikaadreid-autoportreesid. Ja taas on ka siin Liina Siib intriigikese pununud: Shermani isikliku kohalolu sooviga pole Siibi tööde tõlgendamisel midagi teha, kuigi mine sa tea …

Ilmselt just see vaatajas teatud segaduse külvamine ongi Liina Siibi puhul kõige põnevam. Vaataja võib saatetekstis heidetud sööda alla neelata, aga ta võib selle täiesti kõrvale jätta ning oma loo konstrueerida. Ning sellesse loosse oskuse ja tahtmise korral kunstniku (aga vahest ka vaataja enda) kas või kodukootud psühhoanalüüsi sisse põimida.

Hobusepea näituste graafik on ülitihe: Liina Siibi fotolavastuste asemel on seal väljas Erik Alalooga masinad ja Andrus Joonase maalid. Aga Liina Siibi fotod leiavad väärika koha kultuuriministeeriumis kaunite kunstide asekantsleri kabineti seinal. Millise intriigi võiks siit veel välja punuda!

Reet Varblane

 

 

Rootsi sürrealisti Nilssoni graafika Laabani saatel

 

Bert-Johnny Nilssoni (1934 – 2004) näitus “Peeglisära, sõda ja armastus” Draakoni galerii keldrisaalis kuni 16. XII. 

 

Oli 23. august 1979 ehk Molotovi-Ribbentropi pakti 40. aastapäev. Rootsi sürrealismi klassik Bert-Johnny Nilsson võttis Georges Pompidou lennujaamast takso, mis kihutas Georges Pompidou keskuse juurde, kus eesti sürrealismi patriarhiks nimetatud Ilmar Laaban teda juba ootas. Ruudulises pintsakus ja veinipunase lipsuga Laaban istus laua taga koos mitte enam verinoore Henri Chopiniga, kelle korraldatud kõlaluulefestivalilt (“Poesie Sonore”) mõlemad olid äsja tulnud. Nüüd läks Laaban järgmise loomingulise teo juurde ehk sõitis koos Nilssoniga vormistama tema värviliste litograafiate mappi. Igale pildile oli Laaban kirjutanud saateteksti. Kuna komplekti planeeriti realiseerida pisikesele Rootsile lisaks märksa suuremal Prantsusmaal, olid tekstidki mõlemas keeles. (Draakoni külastaja saab nüüd nende tõlgetega tutvuda ka eesti tõlkes.)

Jätame vahele selle, kuidas see komplekt sai pealkirja “Spegelkärvans krig och kärlek” / “Guerres et amours de l´éclat de miroir” (“Peeglisära sõda ja armastus”) ja palju muid detaile. Jõuame kevadesse 2001, kui alustasin Ilmar Laabani arhiivi ja raamatukogu pakkimist eesmärgiga tuua need Eesti Kirjandusmuuseumisse. Alles siis näidati mulle varem korduvalt jutuks olnud graafikamappi. Pea hakkas erutusest ringi käima, kui vaatasid sealseid luid-konte, rattaid, rümpa, päid-liikmeid ja paljut muud nõnda ahistav-vabastavates omavahelistes seostes. Kui mõistsin, et muu hulgas tuleb Eestisse ka see suurepärane kooslus, tegin kindla otsuse, et selline õrna muigega välja käidud rõõmus meeletus väärib eesti publikule näitamist.

Just sel ajendil sai veebruaris 2005 Tartus teoks näitus Tampere Majas, kus Bert-Johnny Nilssonile lisaks sai vaadata Sven Erik Johanssoni visandeid ja üht värvilitograafiat. Kuna viimati mainitu oli huvitatud oma tööde näituse tegemisest Eestis, siis langes tema seekordsest valikust välja.

Vaimukusest lugu pidajad ärgu piirdugu Draakoni galeriis üksnes nii-öelda põhikorrusel hullava Toomas Altnurmega (muuseas, näituse avamisel oli ta kaine, mistõttu võinuksite ikka tulla; aga võib-olla ongi etem tema jõulisi värvitransse vaadata mõni päev hiljem, kui kohale jõuab autori Lõuna-Ameerika reisi kajastav muusika): laskuge ka keldritreppi mööda sürrealismi soojalt irriteerivasse sügavikku. See polegi nii oluline, kas ikka mäletatakse, et 11. detsembril möödub Ilmar Laabani sünnist 85 aastat.

Henno Väri nimel Jaan Malin

 

 

Postmodernistist modernistiks ja vastupidi

 

Pink Punki näitus “Must turg” Y-galeriis 14. – 29. XI ja Tartu Fotokala näitus “Ajateljel” kuni 10. XII ning Enn Tegova näitus “Toimivad analoogiad” Tartu Lastekunstikooli galeriis kuni 13. XII.

 

Pink Punk oli kunagi oma nime väärt: roosa ja tobe, trotslik ja staaritsev, enamasti ebatõsine kitš ja kämp ehk justkui üdini postmodernistlik. Enn Tegova oli 1960ndatel Eesti modernismi uue laine sünni juures ning on jätkanud üpriski kompromissitu võitlevalt heteroseksuaalse kunstnikuna. Kuigi mõlema puhul on võimalik ka vastu vaielda. Pink Punk on enamasti olnud väga modernistlike meetoditega, kasutanud kaasaegset tehnikat (aktsioon “Kuum kunstiliin”), vältinud kommertslikke formaate ja nende pealtnäha tobenaljakate aktsioonide taustaks on enamasti olnud väga tõsised küsimused. Enn Tegova alustas aga ju popkunstnikuna ning on aegade jooksul viljelenud kõikvõimalikke stiile, liine ja filosoofiaid ning tõsidusest on see muhe mees olnud enamasti kaugel.

“Must turg” oli Pink Punki praeguse koosseisu (Kristin Kalamees, Sandra Jõgeva, Aino Ingrid Sepp, Kaarel Sammet) esimene näitus. Kas asi on kauaaegse juhtivliikme, disaineri Margus Tamme kõrvalejäämises, kuid Pink Punk on minetanud igasuguse glamuuri ja kergluse? Maad on võtnud hoopis kristlik sümboolika ja südamevalu, minimaalne narratiiv, modernistlik tõsidus. Roosa asemel hoopis must!

Näitus koosnes ainult kahest elemendist. Video “Must turg” näitab inimesi järjekorras seismas, et anda oma kolm tilka verd ülevoolavasse pokaali. Video esteetika on rõhutatult raskepärane ja monotoonne, ei mingit paroodiat ega pastišši, huumorist ega naljast rääkimata. Väikest vihjet PP kerglasele minevikule võib ehk näha tagaplaanil seisvas lühikeses medõekitlis Sandra Jõgevas. Aga see on ka kõik. Massiivset aeglust rõhutab ka piinavalt modernismiklassikaline taustamuusika, mis pole tavainimese kõrvadele naudinguks mõeldud. Inimeste tahtmine müüa oma hing on aga aktuaalne teema. Paljud meist panevad oma elu panti, et saada tükikest mammonat.

Näituse teine element oli installatsioon “Elulähedane kogemus”, mis pealtnäha meenutab musta (pihi)kabiini. Sinna tuli sisse istuda ja üles vaadata, kus  madal klaasist akvaarium. Sealsest hämarusest ilmus välja üks olend, mis meenutab väikest haid (tegelikult on tuuraline). Kalal on kristlikus sümboolikas enamasti positiivne tähendus. Siin mõjub ta pigem ähvardavana. Kala on pimedas suletud kastis ja inimene on hämaras kitsas ruumis. Panti pandud elu eest saame oma akvaariumi, karbikese suure klaaspinnaga, täpselt sama piiratud ja kandilise kui akvaarium. Hirmus.

Enn Tegova tegi 2005. aastal Y-galeriis näituse, mis oli suuresti modernistlik: enamasti abstraktne, amorfne, narratiivita ja karm. 2006. aasta nn juubelinäitus on hoopis teistsugune. Põhiosa hõlmavad siin häbematud tsitaadid trükituna pühale lõuendile ning täiendatud Tegova tahtmise järgi igasugu elementidega: Michelangelo (Taavet), Leonardo da Vinci (Mona Lisa), Velasquez (Venus com espelho), Wiiralt (ühestükis Ilja Popovitši ja Sven Ingega), isegi otsapidi  Jaan Elken. Pluss mõned fotod Tegova perekonnaalbumist, jupid  omaenda varasematest töödest jne. Kõike seda toredust vääristavad  hiljutisurnud sõbra Jüri Ehlvesti stiilis tekstid. No näiteks: “Raadi mõisa moonamehe naine Leena, vaatab härraga Tartu all-linnale, on tõsiselt mures Ennu tütre Radi valgete käte ja jalgade pärast. Sest isa Ennu murega ei ole midagi, see maalib praegu linnarahva lõbustamiseks Vanemuise tänava ateljees seda lollakat pilti. Oma abikaasa, Jaani, hobuvankri õnnetus veel peale selle. Nii! Järgmine! Küsige! Palun!”

Väga lõbus ja seksikas. Ei mingit peavalu. Maailmavalust rääkimata. Võib-olla on Bernhard Shawl õigus. Parafraseerides: “Kes noorena pole modernist, sel pole südant. Kes vanana pole postmodernist, sel pole mõistust!”.

Pink Punki näitus läks sujuvalt üle rühmituse Tartu Fotokala ekspositsiooniks “Ajateljel” (29. XI olid korraga mõlemad vaadata). Üle-eestiline nähtus Fotokala  on koondunud enda ümber osavate momendijäädvustajate võrgu, kelle eesmärk on enamasti nutikate kaadrite kaudu kajastada igapäevase elu huvitavaid hetki. Tartu Fotokala liikmed said suvel ülesande teha kuu aja jooksul igast päevast üks pilt (kui tõesti ei saanud pildistada, siis tuli panna must ruut).

Ülesande lahendused ongi üllatavalt erinevad. Kõige põnevam ja kontseptuaalsem tundub olevat Jassu Hertsmani rida “Aja leht”, kus ta on päev päeva järel pildistanud päevalehtede tükke. See on hämmastav, kui kummaline efekt on tekkinud kontekstist välja rebitud uudisloo pealkirja või/ja pildi taasesitamisel, mida on üles võetud üllatava nurga alt. Hiigelsuur “Jah!” trikolooriga sinitaeva taustal ja juures väike kiri “Arnold Rüütel kandideerib teiseks ametiajaks”. Või pilt Hummeri tagumikust ja selle kohal silt “vabariik“. Naatan Haamer on üritanud  seerias “Rutates peatustega” tabada tänapäeva elu kiirustavat olekut (kuigi miks peaks olema tänapäeva elu hirmus kiire, kui targad masinad teevad paljud kiired tööd meie eest ära ja inimestel peaks just palju aega olema). Ta on seda väljendanud ootuspäraste vahendite ja sümbolite abil: fotonihkes jooksvad inimesed  linnakeskkonnas, kihutav kanuu, sportauto Porche, edasi põrutav selvehalli käru rippuvate lastejalgadega, hääletav mees jne. Samas tundub, et mingil hetkel on Naatanil endal võhm väljas, igatahes kuu lõpupoole on ta pildistanud hoopis staatilisi objekte oma kodus või jätnud puhta mustad kastid. Janar Kull on seeriaga “Varjud” rõhunud igavestele (foto)väärtustele: valgus-varju suhe, linnatuled, päikesetõus… Inimesed Mari Plaki seerias “Ajatähestik” on pisikesed nagu sipelgad ja ajavad oma pisikesi asju. Veidraim pilt on hoopis avariilisest autovrakist, mille kerele on maalitud auk keres, mida krabab maalitud käsi – näilisus oli saanud tõeks. Daisy Lappard on seerias “Kohaoleku kontroll” kõige isiklikum, jäädvustades oma eluhetki. Samas on ta pildistanud vana vene panoraamfotokaga aga hoopis vertikaalselt, seega on peaaegu iga pildi peale jäänud tema enda jalad. Nii et foto igavene  eksistentsiaalne  küsimus “kas on?” saab siin loomulikult vastuse “on”.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming