Jaan Klõšeiko – 45 aastat kultuurikroonikat

Andri Ksenofontov

Jaan Klõšeiko näitus Plate tornis (Suurtüki ja Laboratooriumi tänava nurgal) kuni 5. IX. Avatud T–P kl 12–14 ja 16–18. Jaan Klõšeiko ei ole kutseline fotograaf. Ta on kultuurilooliste sündmuste järjekindel pildistaja juba 1965. aastast. Kui tervis vähegi lubab, kui ürituste toimumisaeg kokku ei lange, on ta kohal. Vabatahtlikult, pigem innukalt, enamjaolt  konkreetse tellimuseta. Viljakas nagu trükipink ja väljendusrikas nagu Kalju Suur. Ja ometi mainib 71aastane meister oma eluloos ainult kolme isikunäitust: 1974, 2005 ja 2006. Mees ise on seltskonnapildis tavaline kui varblane välikohvikus, aga tema töid näeb seinal harva. Kas see näitus, mida Vaal praegu Plate torni alumisel korrusel kureerib, on arvult neljas? Jaan Klõšeiko tund kestab üürikest aega linnale kuuluval linnamüüripinnal, mida rendib  üks eraisik, kes tänuväärselt piletivabu üritusi korraldab.     

Siiski, oli veel üks näitus, mida võib suures  osas Jaan Klõšeiko fotonäituseks pidada. See oli „Tallinn – Moskva / Moskva – Tallinn 1956– 1985”. Noore mehena sattus ta kunstiavangardistide tutvuskonda. Eestis oli ta Henn Roode lähedane sõber ning Moskvas tundis Ülo Soosterit. Ajakirja Noorus kunstnikuna ja kirjastuse Kunst peakunstnikuna oli tal tihti tarvis ametiasjus Moskva ja Leningradi vahet sõita. Vene avangardistide ringis sai Jaan Klõšeikost omamoodi ekspert läänest, kelle peal uusi töid ja  ideid katsetati. Kriitik tellimusel. Näiteks helistati talle tööpäeva lõpus põrandaalusest kunstisalongist Malaja Gruzinkal: „Jaan, meil on täna näitus lahti, kas tuled ka?” – „Kui kaua see veel lahti on?” – „Ei tea.” Mõni ametnik võis sellise mitteametliku näituse iga kell kinni panna. Seepärast oli parem kohe minna. Moskva lennuk väljus kuue paiku. Pilet oli odav, nõnda ka takso. Kell kaheksa õhtul astus Jaan Klõšeiko Gruzinkal sisse. „Jaan, sa tulidki!” – „Tulin  jah.” Moskvas oli võimalik näha ka kaasaegset maailmakunsti. 1959. aastal toimus Sokolnikis Ameerika kunstnike näitus. Pollocki ja Rothko maalid vapustasid vaatajaid seninägematu teostuse ja mõjujõuga. Jaan Klõšeiko oli veendunud ja seletas ka teistele, et abstraktne ekspressionism on lääne kunsti tipp, eemal manduvast massikultuurist, mida esindavad koomiksid. Ja siis, 1961. aastal, näitas Roy Lichtensteini pisipoeg oma isale Miki-Hiire raamatut  ja esitas kuulsa väljakutse: „Ma vean kihla, et sa ei oska nii hästi maalida, ah, issi?”. Kahjuks toimus see sündmus New Yorgis ning jäi Jaan Klõšeikol seetõttu pildistamata. Ent põlatud koomiksite tipputõus Roy Lichtensteini loomingus andis Jaan Klõšeikole õppetunni, et kunstile ei tohi läheneda üleoleva eelarvamusega, vaid arvamus tuleb kujundada teose vahetu kogemise alusel. See ei ole püsimatus, mis Jaan Klõšeikot ühelt kultuurisündmuselt  teisele kihutab, vaid põhimõttekindlus, et kultuur tuleb jäädvustada tervikuna, ning valik teha alles tagantjärele. Ja loomulikult, ta armastab seltskonda.       

Jaan Klõšeikol jäi tabamata Miki-Hiire väljakutsumine, ent see-eest näitab ta pilti, kuidas Ilja Kabakov maaliteose „Järgmine peatus – Tarakanovo!” juures nokitseb, revolutsioonilist viisikest ümiseb ning nõndaviisi Boriss Žutovskile närvidele käib. Avangardistlik sots-art seisnes näiteks selles, et Erik Bulatov maalis üles loosungi „Au NLKP-le!”. Kirovi metroojaama läheduses olid Soosteri ja Kabakovi ateljee, varem olid seal tegutsenud Kazimir Malevitš  ja Vladimir Majakovski. Kortermajade tummasid tulemüüre kujundasid tsitaadid Majakovski pidulikult sõnastatud luuletustest Lenini ülistuseks. Vanim pilt näitusel, aastast 1967, on Haruta Ju Vomi kultuurimaja loosungist Komi ANSVs. Ausa puitmaja peaukseni teise korruse jalutusrõdu all pääseb mööda laia puutreppi. Rõdu toetavad postid. Neist vasakpoolse külge on kruvitud uksesang. Kas see pakub trepikäsipuu puudumisel käetuge või seotakse sinna  koer rihmapidi kinni, seda ei tea. Igatahes ukse kohale on jäänud Nikita Hruštšovi lootusrikas lubadus: „Partei kuulutab pidulikult, et praegune põlvkond nõukogude inimesi hakkab elama kommunismis!”. Tallinn oli palju moodsam linn, sama loosung oli Pärnu maantee ja Liivalaia tänava nurgal juba ammu kõrvaldatud. Juhan Viiding ja Eda Sepp jalutavad 1975. aastal käevangus ning Tõnis Rätsep kalpsab pika sammuga ees kõrge üleskutse all: „Tallinlased!  Tähistagem uute töövõitudega lähenevat NLKP XXV kongressi!”. Kolm figuuri pildil paiknevad justkui lainejoonel nagu ka elumajad Kirovi metroojaama ventilaatoriruumi ümber Moskva fotol. Möödakõndijate juhuslikult kaadrisse jäänud pead moodustavad seal katusekontuuride sinusoidi peegeljoone. Jaan Klõšeikot võlub renessanslik laineline kompositsioon, ta juurdleb sümmeetriliste ja asümmeetriliste, suletud ja avatud struktuuriga  kompositsioonide üle. Tema eeskujud on Aleksandr Rodtšenko, Henri Cartier-Bresson ja Leni Riefenstahl.   

Üle kõige huvitavad Jaan Klõšeikot rahvahulgad,  kus inimesed omavahel ja keskkonnaga kõige erinevamal viisil kokku põimuvad. Kunst on läbimängitud elu, elu mudel. Ja vahel võtab elu kunsti vormi. Nii nagu Jaan Klõšeiko õppis kunsti arengust eelarvamusvaba suhtumist, samal moel eelarvamusvabalt vaatleb ta ka inimesi. Lood, mida ta pildid räägivad nõukogude tegelikkusest ning selle kokkuvarisemisest Eestis läbi loomeliitude, ER SP, Rahvarinde, Eesti Komitee ja Interrinde koosolekute,  on sama tõsised ja naljakad, nagu vahetud osavõtjad neid läbi elasid. Jaan Klõšeiko ei mõnita, ei tee propagandat, ta näitab ja üldistab. Ka siis, kui ta midagi haiget on pildistanud, pole jäänud tal märkamata selle tervenemisvõime. Nagu Ülo Kiple seintel ja kõnnitee äärekividel kuulutas: „Haiguste ravi. Kontrollitud. Üksindus – magamistuba vaikuse, pimeduse, raadioga. Selts – elukoht kellegi juures. Priisöökla. Nendes tingimustes teatud biol ajal avastab  inimene „tee”. Au ja rikkus sellele, kes avaldab selle tõe ajalehtedes. Lõpuks ütleme, et ootamine on viga.” Jaan Klõšeiko ei jää ootama. Ta pildistab kohe.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming